LITMIR.BIZ

      1.

      SIC TRANSIT GLORIA MUNDI: MARSSAL GEORGI ŽUKOVI TÕUSUD JA LANGUSED

      Ükski marssal Georgi Konstantinovitš Žukovi elu triumfihetk pole võrreldav selle 1945. aasta juunipäevaga, mil ta võttis Punasel väljakul vastu suure võiduparaadi. Kauni valge araabia tõugu hobuse Tspeki sadulas istuv Žukov ratsutas väljakule Spasski värava kaudu, Kreml selja taga ja Vassili Blažennõi katedraali kuulsad sibulkuplid otse ees. Samal hetkel alustas 1400-liikmeline orkester Mihhail Glinka ooperi „Elu tsaari eest” („Ivan Sussanin”) lõpustseeni „Slava k svjateišei Rossii”. Žukovit ootasid Nõukogude relvajõudude kõikide väeliikide koondpolgud. Väljaku keskele Žukovile vastu ratsutas marssal K. K. Rokossovski, kes andis käskluse „Paraad, valvel!” ning saatis seejärel Žukovit, kes möödus igast polgust ja tervitas neid.

      Tervitamise lõpetanud, tõusis Žukov Nõukogude diktaatori Jossif Stalini kõrvale Lenini mausoleumile ning pidas kõne, ülistades Punaarmee võitu natsliku Saksamaa üle. Taevas oli paksus pilves ning esialgu nõrk sadu muutus üha tugevamaks. Žukovi vormimüts sai nii märjaks, et ta tahtnuks selle peast võtta ja nokka pühkida, kuid ta loobus sellest mõttest, märganud, et Stalin püsis liikumatult paigal.

      Endise ratsaväelasena nautis Žukov tervitustseremooniat. Esinemine kõnega, mida nägid ja kuulsid miljonid inimesed maailma paljudes paikades, oli sootuks midagi muud. See kohustus tekitas temas ärevust ning ta valmistus ülima hoolega, harjutas koguni tütarde Era ja Ella ees, kellele kuuldu avaldas nii sügavat mõju, et nad hakkasid spontaanselt aplodeerima. Esinemine oli põhjalikult kavandatud, teksti juurde kantud märgid osutasid, millal Žukov peaks häält vaigistama, millal kõnelema valjemini ning mis hetkel valima pühaliku tooni.

      Žukov tundus olevat üsna erutatud, kuid tuli sellegipoolest oma kohustusega toime. Tema hääl oli katkendlik, ent mõjukas ja kui ta hüüdis viimase lause „Au meie targale juhile ja väeülemale – Nõukogude Liidu marssalile, suurele Stalinile!”, paisus see crescendo’ni. Samas kõlas suurtükisaluut ning orkester alustas riigihümni.

      Lõpetanud kõne, jälgis Žukov paraadi Stalini kõrval seistes. Äkki edasimarss peatus ning kostis trummipõrin, mille saatel Kremli müüri äärde kuhjati kakssada natsidelt hõivatud lippu. See toimus just samamoodi, nagu marssal Kutuzovi sõdurid olid pärast Napoleoni alistamist 1812. aastal heitnud prantslaste lahingulipud tsaar Aleksander I jalge ette. Pärast paraadi, õhtul, korraldati muinasjutuline tulevärk.2

      Stalini otsust määrata paraadi vastuvõtjaks Žukov ei kommenteerinud keegi. Peale kõige muu oli ta Stalini kui kõrgema ülemjuhataja asetäitja ning üldise arvamuse kohaselt sepistas just tema Adolf Hitleri alistamise, tänu millele päästeti Euroopa, samuti Venemaa natside orjusest. Paraadi filmikroonikat vaadati maailma paljudes paikades ning see süvendas Žukovi kui Teise maailmasõja aegse suurima Nõukogude väejuhi kuulsust.

      Kui Saksa armeed tungisid 1941. aasta suvel Nõukogude Venemaale, siis oli Žukov see, kes viis Punaarmee esimesele edukale vastupealetungile, sundides Wehrmachti taganema ning näidates kogu maailmale, et Hitleri sõjamasin polegi võitmatu. Kui sakslased 1941. aasta septembris Leningradi sisse piirasid, saatis Stalin sinna Žukovi, kes pidi linna langemisest päästma. Kuu aega hiljem kutsus Stalin Žukovi Moskvasse tagasi ja määras ta Nõukogude pealinna kaitset juhtima. Žukov peatas sakslaste edasiliikumise Moskva all. Ta alustas detsembris 1941 vastupealetungi, mis paiskas Wehrmachti linnast kaugemale ja purustas Hitleri lootuse, et Punaarmee alistatakse ning Venemaa vallutatakse üheainsa välksõja-kampaaniaga.

      Kuus kuud hiljem üritas Hitler taas anda Punaarmeele hävitavat lööki, seekord lõunasse suunatud pealetungiga, millega taheti hõivata Nõukogude naftaväljad Bakuus. Sakslaste hoogsa lõunasse tungimise tipphetkel oli peamiselt Žukov see, kes kavandas Nõukogude vastupealetungi Stalingradi all novembris 1942. Selle operatsiooniga piirati seal sisse 300 000 sakslast. Juulis 1943 kordas ta seda hiilgavat edu vapustava võiduga suures Kurski tankilahingus, kus purustati Saksa soomusjõudude viimased reservid. Novembris 1943 tervitasid juubeldavad rahvahulgad Žukovit, kes koos tulevase Nõukogude juhi Nikita Hruštšoviga sisenes Ukraina vabastatud pealinna Kiievisse. Juunis 1944 koordineeris Žukov operatsiooni Bagration, millega Valgevene vabastati Saksa okupatsioonist. Bagration tõi Punaarmee Varssavi väravasse ja vallutas Poola pealinna jaanuaris 1945. Seejärel algas Visla-Oderi operatsioon – pealetung, millega Žukovi väed jõudsid läbi Poola Ida-Saksamaale, kust Berliin oli juba löögiulatuses. Aprillis 1945 juhatas Žukov Nõukogude viimast rünnakut Berliinile. Saksamaa pealinna vallutamise raevukas lahing nõudis 80 000 Nõukogude sõduri elu, kuid aprilli lõpuks oli Hitler surnud ja Reichstag’i rusude kohal lehvis punane lipp. Ja Žukov oli ka see, kes 9. mail 1945 Saksamaa tingimusteta alistumise ametlikult vastu võttis.

      Pärast Žukovi triumfiparaadi Punaarmee, mereväe ja õhujõudude polkude ees juunis 1945 näis, et Nõukogude Liidu tippsõjaväelast ootab ees niisama hiilgav sõjajärgne karjäär. Märtsis 1946 määrati ta kõikide Nõukogude maavägede ülemjuhatajaks. Ent kolm kuud hiljem Stalin vallandas Žukovi ja saatis ta Odessa sõjaväeringkonna ülemaks.

      Žukovi ametist tagandamise oletatava põhjusena mainiti tema ebalojaalset ja lugupidamatut suhtumist Stalinisse, samuti olevat ta isiklikult enda arvele kirjutanud liiga suure osa võidust Suures Isamaasõjas, nagu nõukogulased seda nimetasid. Tegelikult oli Žukov igati Stalinile ustav. Kui keegi üldse vääris Stalini väejuhi nime, siis oli see tema. Muidugi uhkustas Žukov oma eduga, vähemalt kitsamas ringis, kuid samamoodi talitasid kõik tippkindralid maailmas, ka paljud tema ametikaaslased Nõukogude ülemjuhatuses – ja nad kõik toetasid Stalini otsust tagandada Žukov ülemjuhataja kohalt. Tegelikult ärritas Stalinit Žukovi sõltumatu käitumisviis ja kalduvus rääkida tõtt, nagu tema seda nägi. Kõik see oli diktaatorit sõja ajal hästi teeninud, aga sellega ei saanud ta leppida rahupäevil, mil Stalin leidis, et tema ei vaja kellegi nõuandeid peale iseenda. Samamoodi nagu Žukov võis ka Stalin olla edevalt uhke ning ta kadestas tähelepanu, mida osutati tema asetäitjale sõja ajal ja kohe pärast seda, ehkki tema ise oli aidanud kujundada Žukovi kui kuulsa väejuhi reputatsiooni. See, kuidas Stalin Žukovit kohtles, edastas tema teistele kindralitele sõnumi: kui juba Žukovile, kes oli neist kuulsaim ja Stalinile kõige lähemal, langeb osaks niisugune saatus, siis võidakse väärkäitumise puhul igaüht neist sama karmilt karistada.

      Žukovi tütre Era sõnutsi ei ilmutanud isa emotsioone isegi perekonna ringis, kuid tema ametist tagandamine ja Odessasse pagendamine põhjustasid temas sügavat ängi.3 Hiljem ütles Žukov nõukogude kirjanikule Konstantin Simonovile: „Olin kindlalt otsustanud jääda iseendaks. Sain aru, kui kangesti oodati minu keeldumist

Скачать книгу