Eesti laste- ja noortekirjandus 1991-2012 - Jaanika Palm

Скачать книгу

Eesti meediaväljaannetes.

      Kokkuvõtteks võib öelda, et iseseisvuse taastamise järel on eesti laste- ja noortekirjandus ületanud ühiskonnaelu ebastabiilsusega kaasnenud raskused ja saavutanud žanrilise, vormilise ja temaatilise rikkuse. See peab sammu tehnoloogiliste uuendustega (multimeedialahendused), on kujunenud silmapaistvaks nähtuseks Eesti ühiskonnas ja muutunud atraktiivseks teistele rahvastele (tõlkimine). Laste- ja noortekirjanduse loomisel lööb kaasa ajaloos enneolematu hulk autoreid ja selle uurimine on elujõuline.

      Kirjandus

      Avalik pöördumine 2001 = Lastekirjanduse ümarlaua avalik pöördumine. – Nukits. Tallinn: Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus, lk 56

      Heidmets, Tiit; Kalistru, Inga; Künstler, Peeter; Saimre, Sirje; Simsel, Andrus; Tikand, Helvi; Veerits, Reet 1991. Uppujale kassiemale ja teistele lastekirjanduse sõpradele. – Sirp, 10. mai 1991, lk 4

      Jaakson, Marta 2013. Raamat on eestlaste seas popp. Eristume Euroopast. – Äripäev, 4. aprill, lk 4–5

      Jaaksoo, Andres 1987. Kes on kes ja mis on mis eesti lastekirjanduses. Tallinn: Eesti Raamat

      Jaaksoo, Andres 1991a. Lasteraamatutest ja „Tiritammest” Andres Jaaksooga: [intervjuu] / üles kirjutanud Viive Leht. – Õpetajate Leht, 10. august, lk 3

      Jaaksoo, Andres 1991b. Raamatud säravad öös nagu jaanimardikad: [vestlusest kirjastaja Andres Jaaksooga] / üles kirjutanud Aita Kivi. – Rahva Hääl, 2. aprill, lk 2

      Kehman, Anu 2012. 20 aastat Nukitsa konkurssi. – Nukits. Tallinn: Eesti Lastekirjanduse Keskus, lk 18–22

      Krusten, Reet 1992. Virolainen lastenkirjallisuus kuollut? – Onnimanni, nr 1, lk 28–29

      Krusten, Reet 1995. Eesti lastekirjandus. Tartu: Elmatar

      Käo, Henno 1992. Eesti lastekirjandus 1880–1990. Puhka rahus: [illustratsioon]. – Sirp, 10. jaanuar, lk 16

      Leht, Viive 1991. Ikaldus lasteraamatute põllul: teel kirjaoskuse üldisele ja täielikule likvideerimisele. – Õpetajate Leht, 3. august, lk 2

      LKS 2006 = Lastekirjanduse sõnastik. Autorid: Reet Krusten, Krista Kumberg, Mare Müürsepp, Mari Niitra, Hille Ojala, Jaanika Palm, Malle Reidolv, Ave Tarrend. Tallinn: Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus

      Müürsepp, Mare, Väljataga, Signe 1995. Eesti lastekirjandus 1970–1990: lühiülevaade. Tallinn: Eesti Lasteraamatukogu

      Niit, Ellen 1991. Uppuja päästmine on uppuja enda asi. – Sirp, 3. mai, lk 4

      Pervik, Aino; Niit, Ellen 1991. Kõik me armastame eesti lastekirjandust. – Sirp, 17. mai, lk 5

      Põldmäe, Asta 1991. Teel kirjaoskuse üldisele ja täielikule likvideerimisele: [ülevaade lastekirjanike nõupidamiselt 23. aprillil 1991]. – Looming, nr 6, lk 850–852

      Reinla, Astrid 1991. Viimast korda eesti lastekirjandusest. – Looming, nr 10, lk 1426–1427

      Valge Raamat 1993a. „Valge Raamat” – lasteraamatu käsikirjade võistlus. – Sirp, 9. juuli, lk 6

      Valge Raamat 1993b. „Valge Raamat” jagas auhinnad. – Hommikuleht, 16. detsember, lk 19

      Veiper, Ene 1991. Halvad ajad on möödas, halvad ajad on käes: [lastekirjanduse arutelust Kirjanike Liidus 23. aprillil 1991]. – Sirp, 3. mai, lk 4

      Virolainen 1992 – Virolainen lastekirja vaarassa. – Onnimanni, nr 3, lk 42

      Väikelastekirjandus

Mari Niitra

      Väikelastekirjandus on kõige pisematele lastele (tinglikult sünnist kuni 4.–5. eluaastani) suunatud kirjandus, mille esmaseks eesmärgiks on arendada kõnet, mälu ja tähelepanu. Paralleelmääratlusena on kasutusel ka mudilaskirjandus. Mart Mäger on 1–5-aastastele lastele mõeldud lugemisvara humoorikalt tituleerinud titakirjanduseks, toonitades, et selles kirjandusvallas on ajaviiteline funktsioon täielikult tagaplaanil. M. Mäger rõhutab muuhulgas, et „oma ülesandeid saab seegi kirjandus täita vaid tõelise poeesia ja kunsti olemasolu korral” (Mäger 1979: 237). Tegemist on tõsise õppimisega, sest raamatuga tutvudes omandab väikelaps ühtaegu nii maailma kui keelt.

      Väikelastekirjanduses domineerib tegevus, lapsele tuttav temaatika ja lihtne sõnastus, samuti mänguline lähenemine ainesele. Pea vältimatuks väikelasteraamatu tunnusjooneks on pildi ja sõna vähemalt samaväärne osakaal. Mõnel juhul võib tekst olla lausa miinimumini viidud, piirdudes üksikute sõnade või lausetega.

      Kuna mudilasraamat on välistele teguritele iseäranis tundlik – ühelt poolt on illustratsioonide ja värvitrüki tõttu tootmishind kõrge, teisalt jällegi tingib väike rahvaarv väikesed tiraažid –, andis 1990. aastate alguse madalseis selles valdkonnas üsna drastiliselt tunda. Nullindate tõus ja õitseng on samuti paljuski seotud välis-teguritega (riiklikud dotatsioonid, lastekirjanduse väärtustamine konkursside ja auhindadega, üldine sissetulekute kasv). Oluliselt on väikelasteraamatute väljaandmist soodustanud 2000. aastate keskpaigas algatatud Põlvepikuraamatu konkurss (vt Lisa 2), mille korraldamist ja võidutööde väljaandmist doteerib kultuuriministeerium. Konkursitöid avaldab väikelasteraamatutele keskendunud kirjastus Päike ja Pilv.

      Alljärgnevalt on vaadeldud olulisemaid väikelasteraamatuid teemade ja vanusegruppide kaupa.

      Pildiraamatud

      Kui tavalise illustreeritud raamatu puhul on pilt sõnale allutatud, siis pildiraamatus on sõna ja pilt vastastikku olemuslikult seotud, omavahel interaktsioonis. Teoreetik Perry Nodelman sedastab, et hea pildiraamat pakub tervikuna rikkamat elamust kui lihtsalt sõna ja pildi summa (Nodelman 1988: 199).

      Alates 20. sajandi teisest poolest võib maailma lastekirjanduses täheldada pildiraamatu üha jõulisemat esilekerkimist nii ilu- kui aimekirjanduses. Pildiraamatute varieeruvus sõna-pildi suhete, küljenduse, materjali jne poolest on lõputu. Sõna ja pilt võivad teineteist täiendada ja täpsustada, kuid olla omavahel ka teadlikult vastuollu asetatud.

      Teoreetik David Lewis toob välja reegli: mida detailsem on verbaalne tekst, seda vähem jääb ruumi pildiliseks vabaduseks (Lewis 2001: 26). Sestap on mõistetav, et pildiraamat on enim kasutust leidnud just mudilaskirjanduses, kus sõnaline pool on tahes-tahtmata üsna napp.

      Vaadeldava kahe kümnendi jooksul on algupärase pildiraamatu arengus toimunud kiired, vaat et murrangulised muutused. 1990. aastate pildiraamatud on enamjaolt lihtsalt tekstid, millele on lisatud vähem või rohkem illustratsioone, sageli ei tekita lehekülje layout mingit tervikmuljet ning piltide paigutus tundub üsna juhuslik. Erandeid siiski leidub, nt Edgar Valter loob oma autoriraamatutes terviklikke, omavahel orgaaniliselt seotud jutu- ja pildimaailmu.

      Selle perioodi üks tähelepanuväärseid, kuid paraku varju jäänud pildiraamatuid on Juhani Püttsepa esikteos „Kunstnik Johannese kummalised lood” (1994, ill. Jane Kaas), mis rabab oma jõulise visuaaliga. Teksti edastatakse koomiksilaadsete jutumullide kaudu, laused ilmuvad korstnast tulevas suitsus ning nööril rippuvais pesutükkides. Tekst on väga assotsiatiivne: „Johannes on selles maailmas elades paljusid asju parandanud. Katust ja pliiti, kui see sisse ajas. Ja ennast on ta ka parandanud, kuid sokki pole ta kunagi enne remontinud. Ta püüab kõigest väest, kuid kõik läheb sassi ja tekib pusa. Johannes läheb pusaga tülli, viskab sohvale selili ja hakkab lakke põrnitsema.” Johannesele tulevad appi eidekesed tema pooleliolevalt maalilt, kududes kunstnikule uue ilusa soki. Autor jätkab sama tegelasega teemaarendust raamatus „Kunstnik Johannese üpris kummalised lood” (2004, ill. Jane Kaas), sedakorda värvipleki-assotsiatsioone kasutava jutuga sellest, kuidas Johannes katkisele tapeedile luiged maalis ning mis neist edasi sai.

      Uuel sajandil on pildiraamatumaastik muutunud hoopis kirevamaks, mitmekesisemaks ja mängulisemaks. Eksperimenteeritakse pildi-sõna suhetega ning kasutatakse julgelt erinevaid väljendusvahendeid ja tehnilisi võtteid. Vormikeelt laenatakse ka teistelt meediumidelt, pildiraamatuisse imbub animafilmi ja arvutimängude esteetikat.

      2000. aastatel tõuseb esile ning annab tooni uus ja värske illustraatorite põlvkond, kelle seas on hariduselt graafikuid (Katrin Ehrlich, Piret Raud), maalikunstnikke (Kadri

Скачать книгу