LITMIR.BIZ

Скачать книгу

käib see ilmselgelt üle jõu. Kansas Cityst saadeti siia keegi tähtis uurija. Päris poisike veel ja ennasttäis pealekauba. Ei jõua ära oodata, millal siit minema saab. Tahate Anni pilti?” Ta hääldus oli muutunud väga kohalikuks. Minuga juhtub sama, kui ma kõneldes ennast ei jälgi. Nash võttis rahakoti vahelt koolis tehtud foto tüdrukust, kelle naeratus oli lai ja viltune, helepruunid ebatasaselt lõigatud juuksed ei ulatunud isegi lõuani.

      „Mu naine tahtis eelmisel õhtul enne pildistamist talle lokirullid juustesse keerata. Aga Ann lõikas juuksed hoopis maha. Ta oli üks kangekaelne rüblik. Rohkem nagu poiss. Mind paneb ausalt öeldes imestama, et nad valisid ohvriks nimelt tema. Ashleigh on alati olnud meie ilus tütar, eks ole. See, keda inimesed vaatama jäävad.” Ta heitis fotole veel ühe uuriva pilgu. „Ann tegi neile kindlasti uut ja vana.”

      Kui ma minema hakkasin, andis Nash mulle selle sõbranna aadressi, kellele Ann oli kavatsenud röövimise päeval külla minna. Sõitsin sinna aeglaselt läbi eeskujulikult korrapäraste kvartalite. Läänepoolne linnaosa oli uuem rajoon. Seda nägi juba muru järgi, mis oli siin erkroheline – alles kolmkümmend suve tagasi valmis kujul ostetud ja vaibaribadena maha laotatud. Mitte nagu see tume ja kare, torkiv rohi, mis kasvab mu ema maja ees. Kuigi sellest saab parema vile. Kui selline rohukõrs keskelt lahti tõmmata ja puhuda, nii et huultel hakkab kõdi, kostab pikk piiksatus.

      Ann Nashil ei saanud sõbranna poole sõitmiseks kuluda rohkem kui viis minutit. Igaks juhuks tuli lisada veel kümme, sest ta võis valida pikema teekonna, rõõmus võimaluse üle esimest korda sel suvel päriselt rattaga sõita. Üheksa-aastasele jääb väheks naabermajade ümber ringiratast sõitmisest. Ja mis sai tüdruku rattast?

      Ma venisin nagu tigu Emily Stone’i maja eest läbi. Sinises õhtuhämaruses säras eredalt valgustatud aken ja selle taga vilksatas korraks jooksva tüdruku kogu. Kindla peale on Emily vanemad hakanud ütlema oma sõpradele midagi sellist nagu: „Nüüd me surume ta igal õhtul tugevamalt kaissu.” Kindla peale vaevab Emilyt küsimus, kuhu Ann tookord surema viidi.

      Mind igatahes küll. Rohkem kui kakskümmend hammast välja kiskuda, ükskõik kui väikesed need on, ükskõik kui elutu on ohvri keha – see pole sugugi lihtne. Selleks on vaja leida mingi eriline koht, kus saaks tunda ennast kindlalt ja vahepeal natuke hinge tõmmata.

      Ma vaatasin Anni pilti; ülesvõtte servad tõmbusid kergelt rulli, nagu tahaksid tüdrukut kaitsta. Mässumeelne juukselõikus ja naeratus meenutasid Natalied. Ka see tüdruk meeldis mulle. Torkasin pildi kindalaekasse. Tõmbasin pluusivarruka üles ja kirjutasin ta täisnime – Ann Marie Nash – ilusa sinise pastakaga oma käsivarre siseküljele.

      Ma ei hakanud vajaliku täispöörde tegemiseks mõne maja juurdesõiduteele tagurdama. Mõtlesin, et inimesed on niigi närvis ja siis veel tuleb võõras auto siia kahtlaselt manööverdama. Keerasin hoopis kvartali lõpus vasakule, et suure ringiga oma ema maja juurde sõita. Kaalusin, kas peaks ette helistama, kuid otsustasin kolm kvartalit enne kohalejõudmist seda mitte teha. Olin sellega hiljaks jäänud, mu viisakus poleks kõlanud usutavalt. Kui oled juba ületanud osariigi piiri, pole enam mõtet helistada ja küsida, kas ikka tohib külla tulla.

      Mu ema hiigelsuur maja asub Wind Gapi kõige lõunapoolsemas otsas, rikaste linnaosas, kui nimetada linnaosaks umbes kolme ruudukujulist kvartalit. Ta elab – nagu kunagi elasin ka mina – keerulise arhitektuuriga viktoriaanlikus majas, mille juurde kuuluvad nii kogu maja ümbritsev veranda koos plaaditud teerajaga sellest allpool, tagaküljelt välja sopistuv suveterrass kui ka katusel turritav tornikuppel. Seestpoolt on maja põnevalt sopiline, seal on hulgaliselt panipaiku ja nurgataguseid. Victoria ajastu inimesed, eriti veel lõunaosariikides, vajasid palju ruumi, et üksteisega võimalikult vähe kokku puutuda, varjuda tuberkuloosi ja gripi ja taltsutamatu kire eest ja pageda teise tuppa, kui tundelisus kleepjaks muutub. Avar pind kulub alati marjaks ära.

      Maja seisab väga järsu künka tipus. Auto viib su esimese käiguga mööda vana pragunenud juurdesõiduteed üles, kus endine tõllakuur ei lase sõidukitel märjaks saada. Kuid sama hästi võib jätta auto künka ette seisma ja ronida kuuskümmend kolm astet üles, hoides kinni vasakul asuvast sigarijämedusest käsipuust. Lapsena läksin ma alati trepist üles ja alla tulin joostes mööda juurdesõiduteed. Kujutasin siis ette, et käsipuu on pandud vasakule minu pärast, sest ma olen vasakukäeline ja keegi tahtis mulle sellega heameelt teha. Imelik mõelda, et ma olen kunagi endast nii palju arvanud.

      Jätsin auto alla, et mitte liiga pealetükkiv näida. Olin tippu jõudes higist märg, tõstsin juuksed tagant üles ja lehvitasin kaelale tuult, tõmbasin pluusi paar korda keha küljest lahti. Mu Prantsuse lipusinisel pluusil olid vulgaarsed higirandid. Kasutades ema väljendit: ma levitasin riknenud lõhna.

      Helistasin uksekella, mis minu varases lapsepõlves oli kõlanud nagu luust ja lihast läbi lõikav kriiksatus, kuid oli nüüdseks tunduvalt taltunud, meenutades pigem helinat, mida tekitavad laste lelud. Kell oli veerand kümme, just nii palju, et nad võisid juba voodis olla.

      „Palun, kes seal on?” Mu ema kimedalt habras hääl teisel pool ust.

      „Tere, mamma. Camille olen.” Pidin pingutama, et toon püsiks ühtlane.

      „Camille.” Ta tegi ukse lahti ja jäi ukseavasse seisma, ei paistnud olevat üllatunud, ei püüdnudki mind emmata, isegi mitte moe pärast, nagu ma oodanud olin. „Kas midagi on juhtunud?”

      „Ei, mamma, üldse mitte. Ma sõitsin siiakanti töö pärast.”

      „Töö pärast. Töö pärast? Oi, armas taevas, anna andeks, kullake, astu sisse, astu sisse. Kuigi ma kardan, et maja pole külaliste vastuvõtmiseks sobilikus korras.”

      Majas valitses piinlik kord, eeskoja vaasides olid lõikelilled – kümnete kaupa tulpe. Õhk oli õietolmust nii paks, et mul hakkasid silmad vett jooksma. Otse loomulikult ei hakanud ema pärima, mis võiks küll olla see tööülesanne, mis oli toonud mu kodulinna. Ta esitas harva asjalikke küsimusi. Kas siis kramplikust soovist mitte sekkuda teiste inimeste eraellu või ta lihtsalt ei tundnud eriti millegi vastu huvi. Eks arvake ära, kumba seletust ma ise tõenäoliseks pean.

      „Kas ma tohin sulle midagi juua pakkuda, Camille? Alan ja mina segasime endale just Amaretto kokteili toonikuga.” Ta noogutas klaasile oma käes. „Ma lisasin ainult pisut Sprite’i, et oleks magusam. Aga võin pakkuda veel mangomahla, veini, jääteed või vett jääga. Või mineraalvett. Kus sa peatud?”

      „Naljakas, et sa just seda küsid. Ma vaikselt lootsin, et võiksin siia jääda. Ainult paariks päevaks.”

      Hingetõmbepaus, tema pikad küüned, kaetud läbipaistva roosa lakiga, klõbisesid vastu klaasi. „Muidugi, miks ka mitte. Oleksid võinud siiski ette helistada. Lihtsalt ma oleksin siis osanud oodata. Saaksin sulle nüüd õhtusööki pakkuda või midagi. Tule ütle Alanile tere. Me oleme tagumisel verandal.”

      Ta keeras mulle selja ja eemaldus piki koridori – mõlemat kätt rõõmustasid silma säravvalged elutoad ja salongid ja kirjutustoad – ja mina sain võimaluse teda uurida. Me polnud peaaegu terve aasta teineteist näinud. Minu juuksed olid vahepeal värvi muutnud – punasest pruuniks –, kuid ta ei paistnud seda märkavat. Ta ise polnud üldse muutunud, nägi välja minuga peaaegu ühevanune, kuigi läheneb juba viiekümnele. Valge helendav nahk, pikad blondid juuksed ja kahvatusinised silmad. Nagu väikese tüdruku kõige esinduslikum nukk, see, millega ei mängita. Seljas oli tal pikk roosa puuvillane kleit, jalas valged toatuhvlid. Ta keerutas kokteili klaasis ringi, ilma et oleks tilkagi maha ajanud.

      „Alan, Camille tuli.” Ta kadus tagumisse kööki (kahest köögist väiksemasse) ning ma kuulsin, kuidas ta metallvormidest jääd võttis.

      „Kes?”

      Kiikasin ümber nurga, venitasin näole naeratuse. „Camille. Vabandust, et tulin ette teatamata.”

      Võiks ju arvata, et mu ema taoline kaunitar on lausa sündinud suurt kasvu endise jalgpallitähe kaasaks. Nii kena vaatepilti oleks ta pakkunud ühe turske vuntsidega hiiglase kõrval. Alan seevastu oli vaata et kõhnemgi kui mu ema; põsesarnad ta näos tungisid nii kõrgel ja nii teravalt esile, et surusid silmad lausa piludeks. Teda nähes tekkis mul iga kord

Скачать книгу