Vallimäe neitsi - Jaak Järv

Скачать книгу

Alberti mässavast, põlevast rinnast nagu tuline nool läbi. Aga siiski kogus ta oma mehejõu ja katsus südant kindlaks teha. „Armas isa,“ trööstis ta, „kinnita oma südant! Nii raske saatuselöögi vastu võib ainult mehe südidus aidata. Nõrkus ja kaebamine on siin kahjulik. Ränk hoop mõjub nõrka kohta kõige rängemalt, tugev käsi võib aga selle tagasi tõrjuda. Mul on lootust, et ma sinu ainsa armsa lapse ja oma veel armsama naise siiski päästa võin. Ma aiman, kuidas asi on. Siit on meie abielusse astumine Tartusse minu isale teada antud ja tema on siis asja niikaugele ajanud. Kui mina Tartusse läksin, siis tuli mulle Pikasillal üks suur neljahobusetõld vastu, mis vististi Hilda jaoks oli saadetud, ning Tartus kuulsin ma, et mu vend, kes Tallinnas preestriks on, meie isa juures võõrusel olnud, enne minu sinnasaatmist aga jälle reisinud. Kui Hildale tulnud vale kiri minu käekirja sarnane oli, siis oli see vististi minu venna töö, tema on meie abielu asjus minu kange vihamees ja tema võib minu kätt väga hästi järele kirjutada. Ehk on Hilda selle kirja vahest siia maha unustanud, katsuma otsida, tema leidmine oleks vahest kasulik.“

      Kõik kolm otsisid ja viimaks leidsidki nad kirja Hilda toakleidi taskust. „Täitsa minu käsi,“ ütles Albert tumedal, vihasel häälel, „aga vististi ka minu venna töö.“ Ta käsi värises kirja hoides ja nuhtlemise ning tasumise vihaleek välkusid ta silmis. Ta trööstis veel Hilda vanemaid, tähendas ka, et Hildal vististi vaimujõudu küll on ennast ahastuses kinnitada ja hädas kaitsta, mispärast siis mitte tema pärast liialt ei sündivat kurvastada, ta saavat päästetud.

      Kahvatanud näo ja lõkendavate silmadega tormas Albert köstrimajast välja, läks õpetajamaja poole. Kohe ühe joonega tungis ta sisse, astus raskel sammul kirikuõpetaja ette. Leekiv viha ja valu paistsid ta palgelt, karedal ja kahisevaks löödud häälel küsis ta raskesti: „Kus on minu naine, õpetajahärra? Te püüdsite teda mulle keelata, ei tahtnud minuga teda laulatada, tahtsite Tartusse katoliku kiriku valitsusele minu asjast kirjutada, viimaks ometi laulatasite ta minule naiseks ja mina ei olnud teile see-eest mitte tänamatu. Nüüd on aga inimeseröövlid selle inimese ära viinud – ma näen, teie olete vististi teinud, mida enne laulatust teha lubasite. – Teie olete kas minu vanematele ehk Tartu katoliku kiriku valitsusele kirjutanud – siis ruttu ütelge, kus on minu naine! Ise olete teie laulatanud, teie peate teadma. –„

      Kirikhärra ei teadnud vististi mitte palju. Ta oli hirmuga üles karanud. „Armas härra Gamla,“ sõnaldas ta, „hirmus kahju, kui teie prouale nii raske õnnetus juhtunud, aga mõtelge ka, et ilma Jumala tahtmata midagi ei või sündida. Jumal andku aga, et teie oma abikaasa jälle õnnelikult leida võiksite. Mina aga kinnitan teile oma vande ja ausõnaga, ma ei tea teie abikaasast mitte midagi. Kui ma enne teie laulatust Tartusse katoliku preestrile kirjutada lubasin, siis rääkisin seda sõna seepärast, et ma oma ametikohuse sundusel oleksin pidanud. Aga ma jätsin selle, sest ma kuulsin teie suust, et teie, kui ma küll teid ei laulata, ka siis selle hää tütarlapse omaks võtate. Et ma aga sellele õnnetuks saanud inimesele hääd soovin, siis võin ometi teile midagi ütelda, mis ehk tema kättesaamiseks tarvilik võib olla. Üks päev enne teie laulatamist. –„

      „Rääkige ruttu – nii ruttu, kui võite,“ sundis Albert tormakalt.

      „Üks päev enne teie laulatamist,“ arutas õpetaja edasi, „tuli siit lähedalt kannupoiss Eckbert minu juurde, püüdis laulatamist keelata ja lubas ka Tartusse kirjutada. Ma usun, ta on ka kirjutanud, ja nõnda võib paha sündmus alanud olla. Küsige temalt, tema võib teada.“

      Alberti vaiksemaks jäänud nägu lõi õpetaja kõne viimaste sõnade juures uuesti lõkendama. Ta teadis juba enne aimata, et see kannupoiss oli, kes mägedel kord teda ähvardas. „Ma tänan,“ ütles ta rahutult, „ja nüüd andke mulle silmapilk tunnistustäht, et mind oma köstri tütre Hildaga laulatanud olete.“

      Laulatamisetäht taskus, läks Albert Gamla jalamaid õpetaja juurest ühte lähedal olevasse suurde majasse, kust ta ühest kõrvalisest toast kannupoisi leidis. „Kuulge,“ käratas tulija, „kuidas julgesite teie ühe inimese hukkasaatmise kallal esimene päälehakkaja olla? Kuidas teie tohtisite minu asjades salateatajaks teha ja Tartusse kirjutama hakata? Teie peate siis ka teadma, kuhu minu abikaasa Hilda on viidud; ütelge ruttu kõik ehk teie peate tundma, mis olete teeninud.“

      Kui kannupoiss omalt poolt ka karedaks läks ja midagi ei avaldanud, siis ei võinud Albert enam ennast pidada. Ta tundis enese vastu hirmust ülekohut tehtud olevat ja siin leidis ta oma õnnetuse valmistajatest ühe osalise. Plauh! Käis tema käsi vastase kõrva pihta ja tuikudes taganes see nurka. „Tahate teie veel oma õeluse saladusi varjata?“ küsis Albert lõkendavail silmil. „Ma teen teid pihuks, kui teie ilmsüüta inimese varastamist varjata püüate!“

      Kannupoiss ei kuulnudki enam Alberti sõnu, karjudes jooksis ta sisemistesse tubadesse, pahemat kõrva kahe käega kinni hoides. „Ai, ai, ai! Kus mu kõrv – mu kõrv!“

      Majaomanik Unken jooksis kisa pääle kohe karjuja kallale. Ka Albert oli kannupoisile paarist tühjast toast läbi järele astunud ja jäi külmalt viimase läve pääle seisatama. „Ta on mind teotanud, on mind löönud – see nurjatu inimene sääl,“ kisendas kannupoiss vihaga.

      „Soo. Seda tohib juba minu majas sündida,“ rääkis Unken külmalt. Ta võttis seinalt mõõga ja astus võõra noormehe ette. „Teie olete minu maja au raskesti teotanud, härra, tehke aru!“

      „Ei ole tõsi,“ kostis Albert Gamla külmas rahus ja ulatas ka oma käe seina pääl rippuva mõõga järele. „Ma olen aga seda salalikku üleannetut inimest löönud, kes inimesevarastega ühes seisab.“

      „Minu maja nimetasite teie inimestevaraste asukohaks,“ müristas Unken tulises vihas. „See teotus nõuab kohe tasumist.“ Ta tõstis mõõga üles.

      Albert ei olnud ka mitte laisk sedasama tegema. Ta süda oli raskete ülekohtunooltega kõige sügavamalt haavatud, ta tundis enesel nagu kõige ilma vastu nuhtlemise õiguse olevat – ragisedes langesid meeste käes mõõgad kokku. Albert nägi oma vastasel surmamise nõu olevat ja seepärast ei olnudki temal võimalik oma käsivarre vägevuse ja osavusega tagasihoidlik olla. Terase sädemed olid juba mitmekordse särinaga vastaste südametulisust tunnistanud, kui ka kannupoiss korraga mõõga tõmbas ja kõige õelama vihaga härra kõrval oma vaenlase vastu tungis. Ta tahtis Albertile mõõka rindu ajada, et oma südamele vihamehe vastu lahutust saada. Tema sekkatungimise nägemisel hakkas aga Alberti käsi tulisemalt käima ja, kui kannupoisi mõõk kord ka juba tagasi oli löödud, siis langes Unkeni mõõk käest maha ning lai verejoon tuli ta põse pääl kõrva ääres nähtavale. Seda märgates kargas kannupoiss kõige võimu ja vihaga vastastele pääle, et teda läbi pista, aga Alberti tagasitõrjuv mõõk võttis ta vastu, ta langes meeletul tungimisel ise oma rinnaga vaenlase mõõga otsa – langes ja vajus karjatades maha. –

      Naisterahvad olid mõõkade raginal teisel pool laia läve pääle ilmunud – hädaldades kilgates kadusid nad nüüd ukse sametiste kardinate taha ära.

      Tumedal, poolkahetseval näol vaatas Albert oma vastaste pääle. Üks seisis püsti, põsk ja õlg enese verest punane, teine selili maas, nägu surnukahvatuks kahvatanud. Keelamata tungis ta mässulisest rinnast kuum vereoja välja. – Ta tahtis istukile tõusta, aga ei jõudnud. Tema härra aitas teda ta püüdmises. Siis vajutas ta ühe käe rinna pääle mõõgahaava kohta ja teise ulatas ta Alberti poole. See võttis pakutud käe vastu.

      „Lepime!“ ütlesid õnnetu kahvatanud huuled tasaselt. „Sina oled – võitnud. Ma – olen – süüdlane…“

      Albert kummardas ka Unkeni lähedale maha, aitas surmaga võitlejat toetada.

      „Ma vihkasin sind – vihkasin sind juba sellest ajast saadik – kui sind – esimest korda – Hilda kõrval – nägin kõndivat. Ma käisin – teid luuramas – kuulsin viimaks ka teie – laulatamise nõu – läksin – õpetaja juurde – kirjutasin – sinu vanematele – minu nõu – läks korda…“

      Ta huuled ja silmad vajusid kinni – kõik oli vait… Veel kord tegi ta silmad lahti ja vaatas. „Sina oled – Albert,“ liikus tasaselt tema suu. „Sinu – naine on – kaugel

Скачать книгу