Palgamõrvar - Tom Wood

Скачать книгу

seisis sirgelt, jämedad käsivarred laial rinnal ristatud. Kennard, varrukad üles kääritud, küünarnukid laual, istus kühmus ja jälgis monitori. Kennard oli Alvarezest kümme aastat noorem ja ametlikult tema asemik, kuid käitus nõnda, nagu olnuksid nad partnerid. Alati diplomaatlikult käituv Alvarez ei teinud sellest sõbralike töösuhete huvides välja.

      Kennard oli temast mõni sentimeeter pikem, võidis oma juustele liiga palju kahtlast möksi ja jättis mulje, nagu teeniks ta agentuuri kullaaugus ainult tervisekindlustuse pärast. Usutavasti nägi ta töös vaid vaheastet karjääriredelil. Astu pärast kolledži lõpetamist CIA teenistusse, tööta mõni aasta, omanda kogemusi, saa väljaõpe ning suundu siis kõrgemale, mõnusamale ja tulusamale ametikohale erasektoris. Alvarez ei pidanud niisugusest suhtumisest kuigivõrd lugu. Tema oli tulnud CIA-sse selleks, et täita oma patrioodikohust.

      Kennard lobises tavaliselt ühtepuhku ning oleks vist ainult surmaohus suu sulgenud, kuid sel päeval oli ta oma tavalise kõrkuse minetanud. Võib-olla oli praeguse ülesande tõsidus poissi lõpuks ometi vajalikul viisil virgutanud. Mitu inimest oli surnud. See polnud mingi mäng.

      Alvarez sirvis juhtumi esialgse ettekande koopiat. See sisaldas pisut rohkem, kui talle edastatud ametlik koopia. Ta oli hankinud lisainfot agentuuri ühelt allikalt Pariisi politseis. See oli läinud USA maksumaksjale kenasti maksma, kuid paks europakk oli toime tulnud sellega, millest oletataval koostöölepingul vajaka jäi.

      Ta leidis ettekande lõigu, milles loetleti hukkunuid. Peale oma lävel tapetud eaka naise polnud ühegi surnukeha juures isikutunnistust. Enamasti olid neil kuularitega raadiosaatjad, relvad ja laskemoon. Prantslased polnud isikuid tuvastanud, kuid Alvarez oli sisestanud sõrmejäljed otsingusüsteemi ja ootas tulemusi. Hotellis oli toimunud midagi ülimalt olulist, millesse oli segatud väga halbu inimesi.

      Salvestiste vaatamine oli nüri tegevus, kuid miski ei kahandanud Alvareze motivatsiooni. Andris Ozols oli läinud kohtuma Alvarezega, kui ta mõrvati ning varastati luureandmed. Selle informatsiooni kättesaamine oli esmatähtis, kuid sama oluline oli tabada kaabakas, kes oli lätlase tapnud, ning naelutada ta lähima seina külge.

      Kahjuks oli hotellis ainult kaks valvekaamerat, üks fuajees ja teine tagaukse juures. Videokaamerad igal korrusel oleksid kergendanud Alvareze elu märgatavalt. Kuna vaadata sai ainult kahe kaamera linte, pidi Alvarez juhtunu mõistmiseks lootma politseiraportile. Ent seegi oli masendavalt lühike ning tulvil lünki. Nende täitmiseks kulub tublisti aega.

      “Sealt ta tuleb,” ütles Kennard. “Astub registreerimispuldi juurde.”

      Alvarez vaatas raportit. “Mister Bishop, tuba 407.”

      Alvarez jälgis ekraanil, kuidas see mõistatuslik mees suundus puldi juurest lifti poole, kuhu jäi ootama, kuid astus siis ootamatult kõrvale. Ilmselt varjas ta end kahe liftist väljuva mehe eest.

      Nii tema kui ka Kennard olid vaadanud neid lõike vähemalt kakskümmend korda, kuid nähtu üllatas teda ikka veel. Kui üks peagi hukkuvatest meestest astus fuajeesse, möödus tapja temast nii lähedalt, et tundus, nagu oleksid nad teineteist riivanud, ja libises märkamatult lifti.

      “Osavalt tehtud,” sosistas Kennard.

      Alvarez noogutas tahtmatult. “Keri nüüd pisut edasi.”

      Tehnik vajutas nuppe, aparatuuri vihina saatel libises kaadreid mõni hetk mööda.

      “Aitab,” ütles Alvarez.

      Nüüd oli ekraanil kaks ilmselt ärevuses meest, kes vajutasid ägedalt liftinuppudele, kiirustasid siis trepikotta ja kadusid silmist.

      Kennard raputas pead. “Ning mõni minut hiljem on nad mõlemad surnud.”

      “Nemad tulid hotelli teda jahtima, mitte vastupidi,” ütles Alvarez. “Olgu peale, jätame nüüd vahele, kuni teised mehed sisenevad.”

      Alvarez lõdvendas vist juba kümnendat korda lipsusõlme, Kennard jälgis ekraani. Tehnik keris linti edasi. Ruum oli lämbe. Aknaid polnud ning klimaator oli teel masinate põrgusse. Väljas valitses kibe külm, kuid Alvarez, Kennard ja tehnikavõlur olid viibinud kolm korda kolme meetri suuruses elektroonikaseadmetega täidetud karbis juba mitu pikka tundi. Õhk oli suisa mürgine.

      “Siin see on,” ütles Kennard.

      Mees, kes võis olla Ozolsi mõrvar, väljus liftist ja istus tugitooli. Lausa vihastaval viisil varjas ta kogu aeg nägu kaamera eest, mitte silmatorkavalt, kuid just paraja nurga all ning sobivalt pead pöörates, et kaamera ei salvestanud tema näojooni. See ei saanud olla juhuslik.

      Ta pidi juba enne hotelli saabumist teadma kaamera asukohta, kuid ta oli sisse registreeritud mitu päeva tagasi. Hotell säilitas videosalvestisi kõigest nelikümmend kaheksa tundi, seejärel võeti need taaskasutusele. Alvarez ei näinud selles mingit mõtet. Sama hästi võinuks hotell kaameratest hoopiski loobuda. Ta tegi selle juhatajale teatavaks.

      Tapja taasilmus salvestisele veel kõigest mõneks sekundiks, minnes fuajees trepikoja poole. Siis kadus ta taas ega ilmunudki enam lindile. Üks laip oli leitud köögist, millest Alvarez põhjendatult järeldas, et mõrvar oli lahkunud sealtkaudu, mitte kaubatoojate uksest, mille kohal paiknes teine kaamera. Seejärel oli tapetud inimesed üle tänava asuvas majas ja veel üks tänaval.

      Alvarez seisis liikumatult kuni salvestise lõpuni, lootes veel midagi kasulikku märgata. Ta oli rampväsinud. Silmad kipitasid. Kindlasti tundis Kennard sedasama. Usutavasti oli tehnikavõlur harjunud päev otsa ekraanile vahtima ning teda see ei häirinud. Küllap kogu see praht hoopis erutas teda. Veidrik.

      Kolmkümmend minutit hiljem tõmbas Alvarez lõpuks tooli lähemale ja istus.

      “Lindilt ei leia me enam midagi.”

      Kennard noogutas. “Seda minagi.” Ta ragistas sõrmenukke. “Ehk tead, kas siin linnas pakutakse kuskil hiinlaste lobi? Ma ei tea, mis teie arvate, kuid mina pistaksin küll krõbedat parti. Siinsete konnaõgijate rämps tülgastab mind.”

      Lõpuks avas ka tehnik suu. “Paar kvartalit lääne pool on üks mõnus paik, kus ettekandjana töötab kuramuse kena tagumikuga asiaadiplika. Juhatan teid sinna.”

      “Hästi.” Kennard lõi endale vastu kõhtu. “Olen näljast kõngemas.”

      Alvarezel polnud söögiisu. Ta sõnas poolenisti endale: “Üks mees mõrvab Ozolsi, läheb kaks tundi hiljem tagasi hotelli, kus seitse revolvrikangelast üritavad teda tappa, kuid selle asemel nokitseb hoopis tema ise kõik nad ära.”

      “Jah,” venitas Kennard ukse poole vaadates.

      “Administraator kirjeldas pikka või keskmist kasvu valget meest, kellel olid pruunid või mustad juuksed. Need võisid olla ju värvitud. Silmade värvust ta ei mäleta. Võib-olla prillid. Vanus umbes kakskümmend viis kuni nelikümmend. Kandis habet, kuid nüüdseks on see juba maha aetud, kui tegemist polnud kleephabemega, seega on ta samasugune nagu iga teine valge mees.”

      “Nii paljukest siis temast,” nõustus Kennard. “Jama. Meil pole midagi.” Ta võttis pintsaku.

      Alvarezel polnud vähimatki kosta. Ta libistas peopesaga üle habemetüügaste, arutades, mida tuleks järgmisena ette võtta. Ta oli kurnatud, kuid ei tahtnud magada. Liiga palju tegemisi ootas ees. Mobiiltelefon helises ja ta võttis kõne kiiresti vastu. Lõpetanud, vaatas ta muigamisi Kennardile otsa.

      “Mida sa ütlesidki?”

      14. PEATÜKK

      Saksamaa, München

      Teisipäev

      01.12 Kesk-Euroopa aja järgi

      Sadas vihma, kui Victor koos ülejäänud neljateistkümne reisijaga rongilt lahkus. Sel kellaajal oli öine jaamahoone peaaegu tühi ning suur avar ruum Victori ümber tekitas temas ärevust. Ta väljus võimalikult ruttu, hoidudes siiski liigselt kiirustamast. Vaksali ees polnud taksosid ootamas, niisiis asus ta teele jalgsi. Ta oli rongis mitu tundi istunud ning rõõmustas nüüd, et saab jalgu sirutada.

      Ta leidis veel avatud kiirtoidukoha ning istus akna juurde

Скачать книгу