Palgamõrvar - Tom Wood

Скачать книгу

!

      Iga rakendus ja seade kuvab epubi veidi erinevalt. Parima tulemuse saamiseks palume üle vaadata oma lugemisvahendi seaded.

Armastusega vend Simonile, minu kõige siiramale uskujale

      1. PEATÜKK

      Prantsusmaa, Pariis

      Esmaspäev

      06.19 Kesk-Euroopa aja järgi

      Sihtmärk jättis vanema mulje kui fotodel. Tänavalaternate valgus rõhutas sügavaid kortse näol ning kahvatut, lausa haiglaslikku jumet. Victori meelest tundus mees olevat ärevil, ilmselt kas ülemäärasest närvipingest või lihtsalt liigsest kofeiiniannusest üles köetud. Mis iganes seda põhjustas, kolmekümne sekundi pärast pole see enam üldse oluline.

      Toimikukaanel oli nimi Andris Ozols. Lätlane. Viiekümne kaheksa aastane. Meeter seitsekümmend kolm pikk. Kuuskümmend neli kilogrammi raske. Paremakäeline. Ei mingeid nähtavaid arme. Hallinevad juuksed olid korralikult lühikeseks lõigatud, vuntsid hoolikalt kärbitud. Ozolsil olid sinised silmad. Ta oli lühinägelik ja kandis prille. Korralikult rõivastatud, tume ülikond mantli all, jalas viksitud kingad. Ta surus väikest nahast diplomaadikohvrit kahe käega vastu kõhtu.

      Põiktänava otsas vaatas Ozols üle õla tagasi. Amatööri liigutus, liiga kohmakas, et märgata varju, liiga kiire, et kedagi tähele panna. Ozols ei näinud kõigest mõni meeter eemal varjus seisvat meest. Meest, kes oli tulnud teda tapma.

      Victor ootas, kuni Ozols laternavalgusest välja jõudis, ja vajutas siis ühtlase, sujuva liigutusega päästikule.

      Summutatud lasud plaksatasid öövaikuses. Ozols sai teineteise järel kaks tabamust rinnakusse. 5,7 mm kuulid olid nõrgad ja aeglased, kuid sama tapvad nagu suurema kaliibriga laskemoon. Vaskkesta ja pliisüdamikuga kuulid läbistasid naha, luu ja südame ning peatusid kõrvuti selgroolülide vahel. Ozols vajus tagasi, kukkus tuhmi mütsatusega maha, käed laiali, tema pea vajus küljele.

      Victor väljus varjust ja astus mõõduka sammu edasi. Ta suunas püstoli FN 57 allapoole ja tulistas Ozolsile kuuli oimukohta. Mees oli juba surnud, kuid Victori arvates polnud ületapmist olemas.

      Padrunikest kõlksatas sillutisekividel ja peatus naatriumlampide oranžis kumas helkivas loigus. Peale selle ja kahest Ozolsi rinnas olevast kuuliaugust kostva õhuvihina polnud mingeid muid helisid kuulda. Alles pingul kopsudest väljus tema elu viimase hingetõmbe õhk.

      Öö oli külm ja pime, lähenev koit lisas idataevale jumet. Victor viibis Pariisi südames, kitsaste puiesteede ja väänlevate kõrvaltänavate ümbruskonnas. Põiktänav oli kõrvaline – akendest sinna ei paistnud –, kuid Victor kulutas veel hetke, veendumaks, et mõrval polnud tunnistajaid. Keegi ei oleks seda kuulnud. Nõrga laskemoona ja summuti tõttu kõlasid lasud lihtsalt plaksatusena, kuid see ei välistanud võimalust, et keegi võis valida põie kergendamiseks just selle paiga.

      Veendunud, et ta oli seal üksinda, kükitas Victor laiba kõrvale, hoidudes ettevaatlikult verest, mida tema ohvri oimukoha poolesentimeetrisest väljumishaavast voolas. Victor avas vasaku käega diplomaadikohvri ja vaatas sisse. Ese peitus seal, nagu ta oligi oodanud, peale selle polnud midagi. Victor võttis mälupulga ja libistas selle oma kuue sisetaskusse. Väike ja pealtnäha süütu ese poleks küll tohtinud põhjustada inimese tapmist, kuid nõnda see siiski oli. Üks põhjus on sama hea kui teine, meenutas Victor endale. Kõik sõltus vaatenurgast. Victorile meeldis uskuda, et ta kõigest laskis endale maksta tegevuse eest, mida inimrass oli juba aastatuhandeid täiustanud. Tema oli lihtsalt selle arengu kulminatsioon.

      Ta otsis surnukeha läbi, veendumaks, et selle juures pole muud, millest ta peaks teadma. Ainult tavaline pudi-padi ja rahakott, mille Victor avas ja valguse poole kallutas. Tavaline sisu: krediitkaardid ja lätlase juhiluba, rahatähed, samuti noorema Ozolsi, tema naise ja laste luitunud foto. Kena ja terve perekond.

      Victor pani rahakoti tagasi ja tõusis, kontrollides mõttes, mitu lasku ta oli tulistanud. Kaks rinda, ühe pähe. FN-i salve oli jäänud seitseteist padrunit. Lihtne matemaatika, kuid sellegipoolest vajalik. Ta teadis, et päeval, mil ta selle unustab, kostab päästikule vajutamisel ainult kardetud surnud mehe klõpsatus. Ta oli seda varem kuulnud, aga siis oli püstol olnud kellegi teise käes, ja ta oli endale tõotanud, et tema nõnda ei sure.

      Tema pilk libises taas ringi, et märgata võimalikke pealtnägijaid, kuid näha polnud ei inimesi ega autosid, ei olnud kuulda ka sammusid. Victor keeras summuti maha ja pistis selle mantlitaskusse. Summutiga püstol olnuks korralikuks peitmiseks liiga pikk ja seda ei oleks saanud kiiresti haarata. Ta pöördus, vaatas, kuhu padrunikestad olid kukkunud, ja võttis need maast, enne kui valguv veri nendeni jõudis. Kaks olid alles soojad, kolmas veeloigus juba jahe.

      Taevas paistis kuusirp. Kuskil tähtede taga püsib universum igavesti, aga seal, kus Victor seisis, oli maailm väike ja aeg liiga napp. Ta tajus oma pulssi, aeglast ja rahulikku, kuid siiski lõi süda minutis vist neli korda rohkem kui puhkeseisundis. Ta imestas, miks see nii kiire oli. Ta tahtis sigaretti. Niisugustel päevadel tahtis ta seda alati.

      Victor oli viibinud Pariisis nädala, oodates alustamiskäsku, ja rõõmustas nüüd, et ülesanne oli peaaegu täidetud. Oli vaja ainult ese juba täna peita ja teatada vahendajale asukoht. Seekordne leping polnud raske ega isegi riskantne, pigem lihtne ja tüütu. Tavaline tapmine ja äratoomine, allpool tema oskuste taset, aga kui klient oli valmis maksma Victori pöörast honorari töö eest, millega tulnuks toime iga algaja, siis ei hakanud ta tõrkuma. Ehkki miski kuskil teadvusesopis hoiatas, et kõik oli olnud liiga lihtne.

      Ta lahkus põiktänavast, astudes hääletult kõval, konarlikul sillutisel. Enne linna kadumist heitis ta viimase pilgu mehele, kelle oli tapnud sõnagi lausumata ning kahetsuseta. Ta nägi ähmases valguses ohvri pärani silmi endale süüdistavalt vastu vaatavat. Silmavalged olid verevalumitest juba peaaegu mustad.

      2. PEATÜKK

      08.24 Kesk-Euroopa aja järgi

      Nad olid kahekesi.

      Keskmise kehaehitusega, tavaliselt riietatud, ei midagi märkimisväärset peale selle, et mõlemad olid liiga tähelepandamatud. Hôtel de Ponto asus Pariisi elegantsel Rue du Faubourg Saint-Honorél ning selle külastajad olid jõukad turistid ja äritegelased, moekunstnike loodud rõivaid kandvad mehed ning naised. Nood kaks oleksid sulandunud tavalisse rahvahulka. Aga mitte siin.

      Victor märkas neid samal hetkel, kui ta peauksest sisenes. Nad seisid fuajee kaugemas otsas liftide juures, selg tema poole. Mõlemad püsisid liikumatult paigal, ühel käed taskus, teisel rinnal risti, nõnda nad ootasid. Kui nad omavahel ka mõne sõna vahetasid, siis kehakeel seda küll ei ilmutanud.

      Suurejoonelises fuajees valitses vaikus, seal asus kõigest kümmekond inimest. Sel olid kõrge lagi, marmorpõrand ja – sambad, kõikjal paistis rohkesti eksootilisi potitaimi, rühmiti rohelisi nahktugitoole nurgas ja keset põrandat.

      Victor suundus endast paremat kätt seina ääres asuva puldi suunas, astudes võimalikust ohust hoolimata rahulikul ja ükskõiksel sammul. Ta jälgis mehi silmanurgast, valmis tegutsema otsekohe, kui kumbki peaks tema poole vaatama. Victor polnud neis kahes veel täielikult selgusele jõudnud, kuid tema erialal oli igasugune võimalik oht kindel hädaoht, kuni ta polnud veendunud vastupidises. Siin fuajees oli ta lagedal, haavatav, kuid miski tema käitumises ei reetnud seda. Ta ei köitnud seal kellegi teise tähelepanu. Ta nägi välja ja käitus just samamoodi nagu nemad.

      Arvati, nagu kannaksid Victori ametikaaslased ainult musta, kuid Victor ei kavatsenud seda klišeed järgida. Nagu enamik inimesi, nägi temagi mustas kena välja, liiga kena inimese jaoks, kelle elu võis sõltuda märkamatuks jäämisest. Tumehalli ülikonda, valget puuvillast triiksärki ja ühevärvilist hõbejat lipsu kandev Victor sarnanes igati auväärse ärimehega. Suurepärase kvaliteediga villane ülikond pärines valmisrõivaste ärist, kuid oli ühe numbri võrra vajalikust suurem, et puusadele, reitele, käsivartele ja õlgadele jääks avarust, jätmata siiski muljet, nagu sobiks see kandjale halvasti selga. Mustad paeltega kingad oli viksitud, kuid mitte ülemäära kiiskavaks, tihedalt ümber pahkluude, paksude krobeliste taldadega. Prillid olid lihtsad, soeng igav.

      Victor oli valinud rõivastuse nõnda, et temast jääks ilmetu, neutraalne mulje. Igaüks, kes püüdnuks teda meenutada, poleks osanud seda kuigi täpselt teha. Ta oli ülikonda kandev mees nagu

Скачать книгу