LITMIR.BIZ

      Ärkan oma hinduistlikust mõtisklusest ja näen, et too Krishnaks hüütu on kadunud. Nojah, ju läks tagasi oma gopi’de juurde Yamuna jõe kallastele – ehk legendi veidi kaasajastades, hindu playboy on taas tänaval valgeid naisturiste jahtimas. Mina osutusin ju kasutuks saagiks: vaikib, raha ei maksa ja seksi ei taha. Mis sellisega teha!

      Tunnen, et terve elu sellel nahkdiivanil istumist on nüüd täis saanud ja asutan end minekule. Nagu ennist plaanis, tahan minna otsima kohta, kus põletatakse surnuid. Äkitselt tõkestab minu tee umbes 20-aastane kõhnavõitu hindu noormees.

      „Madame, please come with me,”8 pursib ta konarlikus inglise keeles. Kuna minu tee Pahar Ganji Main Bazarile – see on üks Delhi suuremaid turge ja vilkamaid tänavaid – viib nagunii neid kitsukesi uriinilõhnalisi tänavaid mööda, järgnengi end Nareshiks nimetanud noorukile.

      Tunglen läbi higise ja kireva rahvamassi ja püüan kuidagi eest ära saada, kui järjekordne velorikša või mootorrattur üritab üle mu varvaste sõita. Tolm kleepub niiskes kuumuses näole, silmad kipitavad ja higi voolab ojadena – 45 kraadi kuumust, mis siin imestada! Minu kodusest taaskasutuspoest ostetud salwar-kameez’i meenutama pidav pikk hõlst on higist läbimärg ning väidetavalt kuumuskindel meik valgub mööda põski laiali. Seetõttu ei suuda ma aru saada, kuidas need graatsilised hindu naised kogu selle tohuvabohu, tolmu ja aurusauna seguses keskkonnas nii elegantselt ringi hõljuvad – puhtad sarid üll, juuksed veatult krunni keeratud ja sammud otsekui mõõdetud – ning ei näi märkavatki, et on kui pärlid prügimäel.

      Märkamatult olen Nareshile järgnedes jõudnud ühe tumesinise Toyota juurde. Naresh (kes, nagu hiljem selgub, on Krishna vend), naeratab mulle, viipab käega auto poole ja kaob. Veel enne, kui suudan midagi mõtlema hakata, avaneb autouks ja sealt vaatab vastu Krishna naerune nägu.

      „Aja, aja, chori celo cyclme!”9

      Millised odavad võtted! mõtlen endamisi. Ta ikka polegi nii eriline, nagu mulle korraks näis –lihtsalt üks osav manipulaator, kes arvab teadvat, mida naised tahavad…

      Krishna aga on professionaalsus ise ja raporteerib kui palgatud turvamees, et auto on surnupõletusplatsile sõiduks valmis ja tema kui giid tuleb kaasa.

      Ah nii, ta siis ikkagi kuulas mu juttu, kui ennist, teel tema kontori poole mokaotsast poetasin, et tahan surnute põletamist näha. Näe, kui tähelepanelik poiss – paneb kõik kõrva taha, kuidas raha teenida!

      Hingan sügavalt sisse ja välja ja sisse ja välja. Suudan järgmise sõimuvalangu vahele jätta ning ütlen Krishnale viisakalt, et tänan, mul pole raha ei auto ega giidi palkamiseks, ja soovin talle head päeva. Krishna noogutab mõistvalt, naeratab taas ja patsutab käega enda kõrval olevat istet. Et äkki ma soovin jahedas konditsioneeriga autos niisama istuda?

      Kuna parajasti läheneb sinisele Toyotale ülehelikiirusel tormav veoauto, pilgeni täis puuridesse topitud kanu, siis ei ole mulle otsustamiseks palju aega antud. Ma kas istun autosse või lõpetan kaagutava kanakarja keskel avariis. Otsustan auto kasuks.

      ÜLIM ARMASTUS PÕLETUSALTARIL

      Nii olengi saatuse või õigemini kanade tahtel sattunud Krishna autosse ning liigume sujuvalt Delhi autoderägastikus. Autosõiduga kaasneb pidev signaalitamine – vahet pidamata tuututavad nii auto-, rikša- kui mootorrattajuhid. Tuututamine on kui osa religioonist ja eripalgelised helid paiskavad õhku harmoonilisena mõjuva kakofoonia.

      Krishna auto signaalitab otsekui tiirane isakass – mjauuuuu, mjauuuu. Iga kord saab ta viimaks oma tahtmise ja laveerib läbi sõidukilaviini sihtkoha poole. Iseenesest sähvatab mul peast läbi, et just selline isepäine tiirane isakass võib olla ka Krishna ise – hoolimata minu tahtmatusest temaga tegemist teha olen nüüd ju ikkagi tema autos ja sõidame surnupõletusghati poole.

      Või ma vähemalt loodan, et ghati poole, paludes mõttes jumalaid, et nad mind mõne psühhopaadi autosse ei lasknud istuda. Sest võõra mehega võõras linnas võõra autoga ringi sõitmine on küll viimane, mida kellelegi soovitada – eriti veel Indias üksi rändavale valgele naisturistile nagu mina. Oma tagala kindlustamiseks informeerin sõidu ajal Krishnat, et olen ajakirjanik ja näitan selle kinnituseks pressikaartigi – ehk peatab see tema peas liikuvad ohtlikud mõtted, kui neid peaks seal olema. Kes see ikka tahaks meedia huviorbiiti sattuda, kui kogemata juhtub valge ajakirjaniku „ära kaotama”!

      Tundub, et jumalad kuulevad mu palveid, sest sõidu ajal on Krishna rahu ja galantsus ise. Ideaalne kaaslane ja ideaalne India liikluses orienteeruja – juba peatubki meie auto põletusghati läheduses.

      Oleme jõudnud Delhi südalinnas asuvale Samshan ghatile. Kui tavapäraselt nimetavad hindud ghatiks peamiselt Gangese jõe kaldapealselt vette viivaid kivitreppe, kus toimuvad nii igapäevane pesemine ja pühad rituaalid kui Varanasis ka surnutepõletamine, siis Samshan ghati ehk vabaõhukrematooriumi nime kannavad need kohad suurlinnades, kus kremeeritakse surnuid, ja need ei pruugigi asuda jõe kaldal.

      „Iga hindu unelm on surra Pühas Linnas Varanasis, sest siis pääseb taassünni ahelast,” võtab autojuht-Krishna nüüd sisse giid-Krishna rolli. „Ent kõigile pole seda õnne antud ja paljud hindud lähevad tulle just sellisel keset suurlinna asuval ghatil, et seejärel tuhana Gangese voogudesse jõuda. Delhi lähim koht kokkupuuteks emakese Gangesega asub umbes 200 kilomeetri kaugusel Haridwaris.”

      Samshan ghati asukoha reedab selle kivimüüride vahele peidetud asutuse kohal õhus hõljuv toss – see ongi koht, kuhu jõuavad inimesed siis, kui neil on toss

Скачать книгу