ТОП просматриваемых книг сайта:
Minu Amsterdam. Margot Roose
Читать онлайн.Название Minu Amsterdam
Год выпуска 2011
isbn 9789949479337
Автор произведения Margot Roose
Жанр Книги о Путешествиях
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Loov, mittekapitalistlik kommuun on nüüdsest „ametlik” ja sunnitud ellujäämise nimel muunduma ettevõtteks. Saabuval suvel pole enam heinamaad, mis on näinud paljusid rõõmsaid hipifestivale ja olnud mänguväljakuks mitmele sirgunud hipilaste põlvkonnale. Küla on sunnitud korraldama kommertsüritusi ja reklaamima end populaarses Amsterdami meelelahutusprogrammi tutvustavas nädalalehes. Eks ikka selleks, et ennast ära majandada ja säilitada tillukeseks kuivanud alternatiivne kunstnike vabasadam. Aga kui vaba see sadam enam on? Kuidagi hale on vaadata tokerjaid hipisid, kes püüavad pileti lunastanud Jaapani turistide ülivõimsate objektiivide eest varju otsida. Seda leidmata.
Jääb üle vaid imetleda lillelaste visadust, et ülireguleeritud Hollandis on selline kommuun nii palju aastaid kõige kiuste eksisteerinud. Nende propageeritav alternatiivne elustiil, mis kulgeb kooskõlas looduse ja loovusega, on saanud hoobi, kuid see pole surmahoop. Nii saangi järjekordse kutse traditsioonilisele kevade tervitamise ööle. Kutsel seisab, et sel ööl luuakse maagiline meeleolu tuletantsu, laulu ja trummide abil. Osalejatele pannakse südamele, et kõikevõitva armastuse ja ühtsuse saavutamine peab teoks saama ilma meelemürkideta (ametlikult vähemalt). Vaja läheb ainult keha, lauluhäält ja trumme. Ning sooje punaseid (sümboliseerimaks kokkukuuluvust tulega) riideid. Kohvi asemel pakutakse teed!
„Millega sina siis elus aega surnuks lööd?” jõuab järjekordne lillelaps pooleldi valusa teemani varem või hiljem. Valusaks muudab selle teema fakt, et enamik hipisid ametlikult tööl ei käi ja nii jääb neile arusaamatuks ka teiste inimeste tööalane ambitsioonikus. Paljud neist on teinud elus valikuid (vähene või ebapraktilise valdkonna haridus, enesedistsipliini vähene rakendamine, ebatervislikud elukombed), mis muudavad nad tööturul väheatraktiivseks ja seetõttu ongi mugavam „hapusid karjääriviinamarju” mitte ihaldada. Olenevalt tujust ja jutukaaslase pilvesoleku astmest katsun oma kontorielust võimalikult vähetraagilise loo esitada.
„Turundan haridust üle maailma, inimestele, kes tahavad ennast arendada ja sellega ühiskonda edendada.”
„Ahah, ajad siis kõvasti pappi kokku, jah?!”
„Pole viga, elab ära,” vastan.
„Jajah, eks oled ikka äri peal väljas, nagu tänapäeval moes. Aga mis pilli sa tinistad?”
„Kahjuks pole mind muusikaandega õnnistatud. Aga sina?” küsin viisakalt vastu.
No nüüd võib rahulikult pool tundi või rohkem vait olla, sest ühelgi mu vabahingest vestluspartneril juba annetest puudu ei tule. Nad kõik on tuult tiibadesse koguvad muusikud (kammipillist ja kondivurrist kuni klassikalise klaverimänguni), luuletajad, reisikirjanikud, kehamaalijad, heategevuslike kaartide valmistajad, tarokaartidega ennustajad, erinevate tantsustiilide viljelejad ja… Kui inimesele juba on antud, siis ikka kapaga – ja annete kogus pole õnneks piiratud. Kui, siis ainult kuulaja kujutlusvõime…
Seekord otsustan fantaasial lennata lasta ja „laenan” ande Eestis kunagi laineid löönud vagiinaga maalijalt. Mu vestluskaaslane tõmbab suitsu kurku ja meie poole pöörduvad aeglaselt ka teiste lõkke ümber lösutavate festivalikülastajate suurenenud pupillidega pilgud. Ahaa, mõtlen rõõmsalt, lõpuks ometi olen suutnud oma vestluskaaslased marihuaanaletargiast üles raputada. Oh mind naiivset – need inimesed on oma elus kõiksugu andekaid inimesi näinud. Järgneb arutlus sellest, kuidas ma peaksin hoopis leivatöö sinnapaika jätma ja rohkem harjutama. Keegi räägib Brasiilias kohatud naisest, kes suisa kõigi kehaavaustega pintslit valitseb. „Aga äkki maalid meile midagi?” tuleb kellelgi hea idee. „Mul on värvid ja lõuendid siinsamas kotis kaasas.” Pobisen midagi suurest inspiratsioonihoost, mis mind eelmisel päeval tabas ja et nüüd on teatavad lihased väsinud. Sellest saavad kõik aru, sest eks ole selge, et kunst käsu peale ei sünni.
Enamik Amsterdami kandi hipisid on omavahel tuttavad ja teiste eluga (või vähemalt kuuldustega) kursis olemine ajapuuduse taha ei jää. Seega ei ole mulle üllatus, kui kuulen hiljem mõnelt „heasoovlikult” kaashipilt, et tegelikult on mu seekordne vestluskaaslane juba aastakümneid töötute nimekirjas ja ta kolme last kasvatavad vanavanemad. Muidugi on kõigil lastel erinev isa ning esimene sündis juba siis, kui teised samaealised hipid veel kommuunikodu mängisid. See hallineva patsiga naine on psühholoogilise turgutusteraapiagrupi liige ja too puuduvate hammastega kauboi olla kunagi nooruses Hollandi esipeotantsija olnud.
Hipide lood on enamasti põnevad seiklused ümbermaailmareisidest, aastaid ilma rahata elamisest, Prantsuse Võõrleegionis võitlemisest, India slummis hulkuvate koerte steriliseerimisest, miljonärist ärimehe spirituaalsusse pöördumisest ja kõigest, mis sinna vahele mahub. Piir tõe ja fantaasia vahel jääb lõpuni häguseks, ja parem ongi. Usalduse kasvades kuulen ka mõne „päris loo” ja mõistan üha enam, miks uue eluloo fantaseerimine mõnikord ainuvõimalik väljapääs võib olla. Paljud lood on südantlõhestavad. Vägivaldsed vanemad, seksuaalne kuritarvitamine lapsena, psühhoterror koolis ja edasi juba elu alkohoolikust mehega. Narkootikumid, nii vabatahtlikult tarvitatuna kui teiste pereliikmete poolt pealesunnituna. Valed sõbrad, ühiskonna surve olla edukas või kõvadelt tegijatelt jalust kaduda. Orgiad, kus hiljem lapse isa tuvastamiseks on vajalik kahekohaline arv DNA-teste. Ravimatud haigused ja murtud südamed. Reaalse elu eest marihuaana ja omasuguste haavatud hingede maailma põgenemine. Muidugi on lillelapseks saamiseks ka proosalisemaid põhjusi nagu laiskus ja lihtsama vastupanu teed minek. Nii mugav on vastutus hukkaläinud ühiskonna kaela veeretada ja oma elupäevi töövabalt õhtusse veeretada. Eriti, kui Hollandi riik ettevõtmist lahkelt toetab.
Festivalilt koju tüüpilisse keskklassi elurajooni sõites tunnen alati, kuidas minus peavad võitlust hipi ja „korralik kodanik”. Kuuma duši all mõnusalt lõhnava šampooniga hipitolmu juustelt pestes märkan, kuidas „kodanik” minus tugevamalt pead tõstab. Sisimas tean ju küll, et spirituaalseks eluks pole tingimata vaja hängida rasvaste juustega vanas kirikus ja unistuste täitumiseks on võimalused suuremad marihuaanasõltuvuseta. Samas näib argirutiinis ärkavate perede elu pankadele kuuluvates lõpututes ridamajades mõnikord hirmutav. Needki inimesed on loonud oma reaalsuse, mis pahatihti sisaldab kõvasti unistamist. Unistamist ajast, mil saab elama hakata, kui lapsed on lõpuks suured, kui raha on rohkem ja kohustusi vähem. Kindlasti oli mu nädalavahetus siinse pererajooni keskmisest põnevam, kuigi seetõttu jäi supermarketis käimata ja külmkapist kohvile piima otsides tabab mind pettumus. Igal elul omad head ja vead, aga üks on kindel – Amsterdam on üks väheseid kohti Euroopas, kus inimesel lastakse olla tema ise.
MIKS VANEMAD LASTELE KORTEREID MÜÜVAD?
Tüüpiline Hollandi perekond koosneb emast, isast ja lapsest. Harvemini kahest lapsest. Mõnikord hoopis kahest emast või isast. Vanavanemate asemel laiutab sohval kuldne retriiver või siiruviiruline kassivolask. Lapsi kantseldab Aasiast või Poolast imporditud lapsehoidja ning PlayStationi uusim versioon.
Siinne peremudel kajastab ühiskonda, kus erinevad generatsioonid suurt kokku ei puutu ja vanaemad näevad lapselapsi ainult sünnipäeval. Sedagi nende endi sünnipäeval, sest lapselaps, va kiuslik, on talvel sündinud ja siis on eluaeg jõukust kogunud vanem generatsioon hoopis soojal maal talvitumas. Kõik saavad aru, et lapselapse sünnipäeva pärast ei hakata pikka kojulendu ette võtma. Nii saabubki ehtsa memme asemel kaart palmidega ja ülekanne hällilapse pangaarvele. Kui sellise elukorralduse üle imestust avaldan, kuulen, et see on ainult aja küsimus, kui eestlaste peremudel sama individualistlikuks muutub.
„Aga kuidas on võimalik, et keegi ei ela koos vanematega?” küsin Wouterilt, kui sõidame koju tema vanemate juurest mereäärsest linnakesest Castricumist, viiekümne kilomeetri kauguselt Amsterdamist.
„See pole enam vajalik. Ka Hollandis elasid veel paarkümmend aastat tagasi suured perekonnad koos, peamiselt majanduslikel põhjustel. Nüüd elavad nii vaid multikultuurse taustaga „hollandlased”