LITMIR.BIZ

Скачать книгу

selline üdini positiivsus pärast tervet päeva sulaselget piina? Seda ma tol hetkel ei teadnud, et selline suhtumine igas olukorras ongi üks araabia maailma suurimaid plusse ja miinuseid ühekorraga: "In ša Allah, küll kõik saab korda… küll homme saab… kui vaja, küll siis see ka tuleb…" Eks see hoiab palju närve kokku, aga samas vahel asjad kohe üldse ei liigu.

      Seda sain ma ka järgneva nädala jooksul oma silmaga näha ja oma närvidel proovida – käisime nimelt kokku kuus päeva oma abielu registreerimas. Kuveidis registreeritakse välismaalaste abielud välisministeeriumis. Seal on selleks otstarbeks kohtunik ja religioossed asjatoimetajad. Kuna aga iga päev on tööl eri kohtunik, saime ka iga päev isesuguse nimekirja pabereist, mida pidime esitama, ja ikka oli midagi puudu.

      Esimesel päeval oleks meie ettevõtmine peaaegu õnneks läinud, aga jälle ajas asja untsu minu hull ausus. Kohtunik nimelt küsis minult, kas minu vanemad on kristlased. Kui minu vanemad oleksid kristlased, oleks moslemist mehel islami seaduse kohaselt õigus minuga abielluda. Mina aga vastasin, et minu vanemad ei ole üldse usklikud. Sellisel juhul aga pidin ma tõestama, et olen ise kas kristlane, juut või moslem. Olin selleks ajaks moslem olnud juba neli aastat, aga paberit mul selle kohta muidugi ei olnud. Koht, kus naistele selline paber antakse, oli tol päeval, kui kohale jõudsime, juba kinni.

      Järgmisel hommikul sõitsimegi kohe paberi järele. Mind kuulati üle, lasti öelda usutunnistus, kontrolliti, kas oskan palvetada ning küsiti, kas mul ka islaminimi on. See ajas muhelema. Naisterahvas, kes minu andmeid parasjagu suurde raamatusse kandis, mõistis mu muhelemise põhjust ning ütles kohe: "Ega see kohustus ole, aga kuna paljud nii-öelda isehakanud endale teise nime kõrvale võtavad, on meil selle jaoks siin lausa lahter olemas. Seega?"

      "Ei, mul ei ole islaminime."

      "Aga kas tahaksid selle saada?"

      "Ausalt öeldes on mul täitsa ükskõik, ega see mind ju kuidagi muuda," kehitasin õlgu.

      "Kui ükskõik, siis kas ma tohin sulle midagi valida?"

      Asi läheb juba päris huvitavaks, mulle hakatakse nime panema! "Heakene küll, palun, pane mulle siis nimi."

      "Hmmm… kuna sa oled selline pisike särtsakas teadmisjanuline tüdruk, siis panen sulle nimeks Aiša13." Ja nii saigi minust Aiša. Kuigi vaid üksikud mind selle nime järgi kutsuvad, on siiski tore olla sellise suure naise nagu Aiša nimekaim.

      Minu islamisertifikaat ei jäänud aga viimaseks paberiks, mille pidime abiellumiseks kohale viima. Saime edasi-tagasi käia veel mitu päeva. Viimaks jõudis kätte 18. juuli, meie registreerimispäev. Toiming oli pidulik, kuid sugugi mitte selline, millist mina olin harjunud nägema. Kõigepealt küsiti minult, kas olen üldse abieluga nõus. Islami seaduse kohaselt on nimelt üheks abielu alustalaks naise nõusolek. Kui naine nõus ei ole või kui ta hiljem kohtus tunnistab, et teda abieluks sunniti, kaotab abielu automaatselt kehtivuse. Mina olin loomulikult nõus.

      Seejärel, kuna minu isa kohal ei olnud, määrati minu õiguste kaitsjaks üks ametnikest, kes kohe tegi tähtsa näo pähe ning uuris minult, mida ma kaasavaraks soovin. Nimelt on islami abielu kehtetu ka ilma peigmehelt pruudile (NB! Mitte pruudi isale!) makstava kaasavarata. See raha või vara jääb naisele ja kellelgi ei ole õigus seda puutuda. Sellega on noorikutel võimalik ka potentsiaalseid ebameeldivaid kosilasi viisakalt minema saata, küsides liialt suurt kaasavara. Mina muidugi midagi ei tahtnud, kuid selle peale ütles ametnik: "Midagi peab olema. Prohvet Muhammed, Jumala rahu ning õnnistus olgu temaga, lubas oma tütre Fatima mehele raudsõrmuse eest, mille ta ise tulevasele väimehele andis, kuna tollel ei olnud midagi."

      Mõtlesin veidi. "Heakene küll, siis ma tahan, et mu mees mind terve elu igaks hommikupalveks ärataks." See soov tundus kõigile ametnikele nii naljakas, et ühel neist tulid isegi pisarad suurest naerust silma. "Jah, tõesti, naised on läinud mehele ka Koraani värsside õpetamise eest, kui mehel muud pakkuda ei ole olnud, aga seda kuulen ma küll esimest korda. Kas tahad oma mehe õnnetusse saata? Keegi ei ole võimeline terve elu igal hommikul korralikult palveks tõusma! Küsi parem siis juba suurt hunnikut kulda, seegi on lihtsam sulle anda."

      Jäin uuesti mõttesse. Siinkohal tuli mulle appi aga teine ametnik. "Heakene küll, kui sa nagunii midagi ei taha, siis paneme kirja lihtsalt Koraani, mille mees peab sulle ostma, kas sobib?"

      "Sobib."

      Asjad said juba peaaegu joonde, kui ma jälle pidin kisa tõstma. "Ja kus on see koht siin abielutunnistusel, kus on kirjas, mis minu uueks perekonnanimeks saab?"

      "Kuidas nii, uueks perekonnanimeks?" ei suutnud kirjutaja oma imestust varjata.

      "Noh, et enne olin ma Hommik, nüüd hakkan kandma oma mehe nime."

      Ametnikud vahetasid omavahel pilke. "Preili, ma ei tea, kuidas teil seal Euroopas on, aga meil siin ei ole abieluleping mitte ostu-müügi leping ja naine mitte maja, mis lepingu allkirjastamisel endise omaniku nimelt uue omaniku nimele läheb. Naine on indiviid ja see nimi, mis talle sünnil saab, talle ka jääb." Selle peale ei olnud mul muidugi enam midagi öelda.

      Peale abieluseikluse ootasid mind Kuveidis ees muudki seiklused. Kõigepealt ei saanud ma kuidagi üle ega ümber kuumuseteemast; jõudsin ma ju sinna keset suve, kõige kuumemal ajal. Tulejuga, mille ma lennukist välja tulles hingetorru tõmbasin, ei jäänud sugugi viimaseks. Kui lennujaamast taksoga koju sõitsime, olid taksol kõik aknad lahti, kuid usun, et kahju oli sellest rohkem kui kasu – sisse vihises vaid tuli. Hoidsin end aknast võimalikult kaugemale ja viimaks panin akna üldse kinni.

      Tavaliselt ongi Kuveidis kõigis vähegi korralikes autodes konditsioneer, samuti igas majas. Naljakas, kas pole – mõnes riigis, nagu Eestis, ehitatakse majja sisse küttesüsteem, mõnes teistes, nagu Kuveidis, jälle konditsioneer. Vaid väga vanades majades peavad inimesed akna vahele kinnitatud karp-konditsioneeriga ära elama.

      Nii mõnus on astuda majja, kus temperatuur on kehale vastuvõetav. Samal ajal peitub siin hulgaliselt probleeme. Nimelt tekitab konditsioneer paljudel üliagaratel pruukijatel haigusi, kuna esiteks on temperatuurivahed väljas ja sees liiga suured ja teiseks liiguvad koos õhuga ringi ka igasugused bakterid ja viirused.

      Ka minul õnnestus haigeks jääda. Mitte küll otse konditsioneeri tõttu, kuid kuumusest tingitult siiski. Mustaphal sai nädala möödudes puhkus läbi ning ta pidi tagasi tööle minema. Mina jäin üksinda koju. Esimesel päeval üles tõustes arvasin, et oleks paslik kohe pärast hommikusööki teha väike jalutuskäik ning külastada kõrvalasuvat netikohvikut ja supermarketit. Kell oli siis ligi 11 hommikul. Juhtus aga midagi kummalist – netikohvikusse jõudsin ma veel ühes tükis, kuid sealt ligi viis minutit supermarketisse minna oli juba raskem. Niipea, kui ma nina supermarketi ukse vahelt sisse pistsin, kadus pilt silme eest ja ma pidin korvide kõrvale maha istuma. Supermarketist koju jõudsin vaevu jalgu järele vedades ja siis oli mul toss täiesti väljas – pea valutas kohutavalt ning ajas iiveldama.

      Kui Mustapha õhtul koju tuli, oli minust järele jäänud vaid vari. Ta kiirustas arsti juurde, kuna minust enam püstiseisjat ei olnud. Tagasi tuli ta paari rohupudeli ja taas kord naeratusega.

      "Tead, mis arst mulle ütles?"

      "Mkmmm."

      "Ta ütles, kui oli mu loo ära kuulanud, et nüüdsest peale pean ma oma blondiinist naisele väljaminekukeelu peale panema. Sest ükski normaalne inimene ei lähe siinmail jalgsi välja sellisel kellaajal, kui sina läksid. Nüüdsest ei tohi sa hommikul kümnest kuni õhtul viieni kodust välja minna. Sul on lihtsalt kuumarabandus, päikesepiste."

      Ja tõsi ta on – päevasel ajal on Kuveidi tänavad täiesti tühjad, kui mõni üksik uitaja välja arvata. Kõik, kel kuhugi asja, lähevad autoga või äärmisel juhul bussiga. Elu hakkab keema alles siis, kui päike on loojas ja loojangupalve peetud. Õhtul on nii palju rahvast liikumas, justkui oleks karnevaliaeg või mingi muu pidustus.

      Ka see oli mulle suur üllatus. Julgen end pidada küllaltki laia silmaringiga inimeseks ning arvasin ka islamist ja islamimaadest ühte ning teist teadvat, kuid see pilt, mis Kuveidi keskuses öösiti avaneb, on otse

Скачать книгу