LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja joigusin.

      Ja nii ma seal siis vaikselt joigusin, süda puperdamas. See oli muusika, mis polnud minuni tulnud sunniga, vaid iseenese seest. Ja see tegi hinge rõõmsaks.

      Ning korraga, seal kaugel mäe peal sain ma aru, et mu sees möllavad ugrimugri geenid. Oi, kuidas nad sel hetkel möllasid! Ma olin need geenid üles leidnud kodust tuhande kilomeetri kaugusel, kesk Saamimaa tundravaikust. Sest just seal said need geenid aru, et nüüd on äraütlemata paslik paik ja õige aeg enese ilmutamiseks.

      Olin seal mäe otsas saami kombel mörisedes äraütlemata õnnelik.

      Nüüd tean – just sel hetkel eelmise sajandi üheksakümnendate lõpul sündis minus ugrimugri.

      Ja sellega on sissejuhatus läbi ja algavadki need lood, mis ugrimugrinduse olemuse täielikult lahti teevad.

      KUIDAS MARI TRUMM KAASANI LENNUVÄLJAL PAANIKAT TEKITAS

      Lihtne on ennast ugrimugriks pidada ja oma väärtused paika sättida. Aga oh seda õnne ja rikkust! Ugrimugride maailm on nii etteaimamatu ja lai, et seal millegi täiesti tavaliseks pidamine võib lõppeda fiaskoga. Sest see, mis tundub sulle nii igapäevane, et mainidagi ei tasu, võib hõimuvelle tarvis osutuda maailma kõige erilisemaks asjaks.

      Kord tuli sõber Raivo Riimil oma suvekodus Virumaal Varudi külas võõrustada marisid. Ju oli Baltica või Viru Säru folkloorifestival. Ju olid kauged hõimlased külla tulnud.

      Raivo siis arutab nii ühe kui teisega, et mis mari memmedega nii kaua peale hakata, kui saun köeb ja sült soojeneb.

      Üks asjaosaline arvab, et viime nad mere äärde. Teine asjaosaline arvab, et milleks – meri ju nii tavaline. Õnneks jäävad peale mere pooldajad.

      Raivo jääb koju sauna kütma ja kunstnik Riho Hütt läheb memmedega kaasa. Juba bussis nakatavad memmed oma õnneliku vadinaga elevusse ka Riho. Sest memmed räägivad, et nad on nii Marimaad näinud kui Venemaad väisanud, ilma ja inimesi kogenud. Aga, see mis veel kunagi pole nende silmi ulatunud, on… meri.

      Ja meri ongi olemas. Lamab Mahu rannas raugelt oma kohal nagu sajandeid varemgi.

      Memmed vaatavad algul bussiaknast arglikult seda lõpmatuseni sinetavat vetevälja. Ja arutavad lisaks, et kuis küll silm võtab kaugele. Ja kuis küll üks pind võib nii suur ja nii sile olla.

      Kui meri kaugemalt vaadatud, astuvad mari memmed, kõigil rahvariided üll, ettevaatlikult selle ligi. Pistavad käe mere sisse ja siis pistavad selle käe suhu. S-o-o-l-a-n-e!

      See, et meri on soolane, on nii eriline, et vajab mitu korda nii iseenesele kui ka naabrinaisele üle kordamist. Rihole korratakse ka, et ta ikka aru saaks, et see, kui suur meretäis soolast vett su ukse all magab, on tegelikult üks väga suur väärtus, mida ei saa kogeda mitte iga ugrimugri.

      Siis võtavad memmed kingad maha ja pistavad varbad arglikult mere sisse. Ja kilkavad kui noored neiukesed lakaluugil. Sest meri tuleb memmede varvaste ligi ja tõmbab oma soolase keelega üle nende varvaste.

      Oih ja aih!

      Aga vähe veel. Memmed tahavad merd veel enam kogeda. Nad kisuvad oma rahvariideseelikud kõrgele-kõrgele üles. Kisuvad isegi kõrgemale kui memme-eas olijale sobilik oleks, ja marsivad suisa mere sisse.

      Oih ja aih!

      Huilgavad ja kiljuvad, aga kõige rohkem imestavad. Meri, mis imeline meri.

      Riho meenutab veel tänase päevani, et kui kõrgele ikka need memmede seelikud tõusid. Ja lisab kätega hoogsaid ringe tehes, et need seelikud tõusid ikka nii väga kõrgele, et Riho eelistas mere imetlemise asemel hoopis rannametsa ilu vaatlema hakata. Riho on väga kombeline noormees.

      Memmed saavad merest välja, pühivad vett ihuliikmetelt ja kiidavad merd taevani. Aga ega asi siis veel sellega läbi ole!

      Korraga lähevad käiku kõik bussis olnud pudelid ja muud anumad. Neist valatakse välja peenemad ja tavalisemad joogid, anumad loputatakse puhtaks ning täidetakse mereveega. Et Marimaale kaasa võtta, et kodukülas sealsetele memmedeletaatidele vaadata, katsuda ja maitsta anda.

      Vaat nii palju siis meie jaoks nii tavalisest merest.

      Põhja-Norra, Saamimaa pealinn Karasjok. Olen seal grupi ajakirjanikega, kellest paljudele – Kesk-Euroopast tulnuile – on juba 25–30-kraadine pakane ehmatav, rääkimata teedel toterdavatest põhjapõtradest. Või siis kogu ilma sinise valgusega täitvast polaarööst.

      Taustaks on tarvilik teada, et Karasjokis on Norra saamide parlament, ja et just sealt, Karasjoki lähedasest külast, alustas oma legendaarset muusikuteed tõenäoliselt maailma kuulsaim saami laulja – Mari Boine, kes on mitu korda ka Tallinnas esinenud.

      Just maailmastaariks tõusnud Boine oli see, kes viis saami muusika maailmaareenile. Ja selle eest kutsuti ta 1994. aastaks Lillehammeri olümpiamängude avapidustustele saami joigusid esitama.

      Mis võinuks olla suurem au!

      Aga vaba ja metsiku hingega Boine… loobus. Teatas norralastele, väidetavasti üsnagi ülbel moel, et no nii, nüüd on teil korraga saame vaja. Aga kus oli siis teie saami-armastus, kui uputasite meie põhjapõtrade karjamaad üle hiigelveehoidla voogudega? Kus oli teie saami-armastus siis, kui saatsite meie rahumeelse meeleavalduse vastu politseinike armaada?

      Tutkit, norralased! Väikest rahvast, olgu ta siis kas või tühipaljas saam, peab kogu aeg armastama. Või vähemasti austama. Aga on paganama narr, kui suurele tuleb väikese-armastus peale üksnes siis, kui on vaja end väikese sulgedega ehtida.

      Umbes nii andnud Boine teada. Vähemasti nõnda rahvajutt räägib.

      „Mina teie olümpiamängude avamisel ei laula,” olnud Boine selge sõnum.

      Ja nii tuligi norralastel kibe pill alla neelata ning kutsuda oma kodusele olümpiale joiguma Soome saam – Nils-Aslak Valkeapää.

      Vaat selline väge täis naine on Boine.

      Nii me seal Boinest kolleegidega räägime ja astume poe ligi, mille ees töötavad kõikide autode mootorid, kuigi omanikud ise sisseoste sooritavad. See, muuseas, on põhjarahva tarkus, et paned hommikul oma auto mootori tuksuma ja nii jääb see õhtuni. Välja ei lülita.

      Sest kes jõuaks iga kord masinat soojaks kütta, kui see vahepeal paarikümnekraadises külmas seisma peaks jääma. Ja kes jõuaks iga kord härmatist akendelt nühkida! Ja pealegi – ega töötava mootoriga auto kuhugi omavoliliselt ära ka sõida. Vähemasti Põhja-Norras mitte. Sest võõraid on vähe ja järgmine küla asub teinekord kogunisti paarisaja versta kaugusel. Autoärandamine on Põhjala tundrais üks suhteliselt mõttetu tegevus.

      Aga tagasi maailmastaar Boine juurde, kellest rääkisime. Järsku kostis üks meid vastu võtnud saam: „Ah jah, Mari Boine käis just enne siin poes.”

      „???” Euroopast tulnud ei saa mõhkugi aru.

      „Poes, noh,” ei saa saam jälle eurooplaste arusaamatusest aru. „Ta ju elab siin!”

      Eurooplased aga ei saagi sellest aru saama, kuidas võib üks Põhjala ilma megastaar lihtsalt ühes Põhja-Norra külakese poes käia. Et lihtsalt tuleb oma autoga ja tal pole kaasas isegi turvamehi, rääkimata autogrammiküttidest.

      Võimatu on ju näiteks Madonnaga poes kokku joosta, ilma et turvameeste ja ajakirjanike hordide otsa komistaks. Ja kas ta üldse poes käib?

      Aga Põhjamaal on lihtsa külanaise Mari Boine poeskäik ju nii tavaline, et sellest pole tõesti mõtet pikalt rääkida, arvavad igatahes saamid.

      Aga ega tavalise saami elu tavalised elamused sellega piirdu. Meile tõmmatakse hirmpaksud vatid selga ja antakse hiigelvõimsad mootorsaanid pihku.

      Ja näidatakse kesk aina krõbedamaks kiskuvat pakast ka suund kätte – järgmisse suuremasse asulasse Kautokeinosse on umbes 125 kilomeetrit, andke siis tuld.

      Oot-oot? Me peame sõitma lumesaanidel

Скачать книгу