LITMIR.BIZ

      „Mida sa kuulad?” Epp vaatas mulle otsa. Olime bussis teel Turust Helsingisse. Mu nägu tulitas aknast sisse lõõskava õhtupäikese käes.

      „Oma muusikat,” vastasin närviliselt Epu poole vaadates.

      „Mis mõttes oma muusikat?”

      „Mu omakirjutatud lugusid, ses mõttes.”

      „Kas mina saan ka kuulata?”

      „Ei,” vastasin ja haarasin oma CD-pleierist kõvemini kinni. „Tähendab, saad küll, aga hiljem.”

      „Sa oled vist küll ainuke muusik, keda ma olen kohanud, kes ei taha, et keegi ta muusikat kuulaks,” sõnas Epp. Tegin talle nägusid. Alguses oli ta tundunud romantilisena, ent nüüd mõjus lihtsalt hirmutavana.

      Kõik sai alguse lõunasöögi ajal Turus. Mitch oli kempsu läinud ja palunud, et ma telliksin talle veel ühe klaasi veini. Kui ettekandja tuli ning ma palusin valjusti „Mitchile veel veini”, vaatasid kõik kursusel osalejad äkitselt halvakspanevalt minu poole.

      Nad panid oma söögiriistad lauale ja jõllitasid ning mina lasin otsekohe pea häbist norgu, ehkki ma ei saanud päris hästi aru, mida ma valesti olin teinud. Mitch tahtis veel veini. Kas siis ei tohi veel üht klaasikest paluda?

      Pärastpoole, kui me Turu kanalitel laevakõrtsis olime, pärisin Epult, mis tema meelest ennist juhtus.

      „Päriselt tahad teada?” vastas ta.

      „Jah.”

      „Sa oled kuidagi kohmakas. Näed välja nagu teismeline,” raputas ta pead.

      „Aga Mitch palus mul talle veini tellida. Mina pole süüdi.”

      „Asi pole selles, mida sa ütlesid, vaid selles, kuidas sa seda tegid!”

      Minu eneseväärikus vajus lössi. Mitte et see oleks enne mingi eriline tsepeliin olnud.

      „Teismeline?”

      „Sa oled vist üsna kurb, Justin,” lausus Epp tõsiselt. „Sul on kurvad silmad.”

      Epu sõnad tõmbasid mul vaiba alt ära. Teadsin, et tal on õigus, ent vihkasin teda sellest hoolimata. Õhtul lesisin oma naril, mul oli kassiahastus ja palav ning ma kritseldasin päevikusse. „Kuidas edasi? Kust ma tulen?” kirjutasin ma kibedalt. „Peeglist vaatab mulle vastu mingi nägu, mis kuuluvat mulle. Aga… Aga misasja? Ei midagi. Polegi midagi muud: joo end täis või mine magama.”

      „Palun, mängi mulle oma muusikat,” ütles Epp bussis jälle. „Mulle meeldis see väga, kui sa eile praamil karaoketunni ajal „Ticket to Ride’i” laulsid.”

      Ainsad head lood tolles karaoke-kataloogis olid biitlite omad ja ma valisin neist sellise, mida laulda oskasin. Ent ma ei teadnud, kui väga Epule biitlid meeldivad. Tema oli üks vähestest, kes plaksutas. Peamiselt soomlastest koosnev publik jõllitas mind kui tulnukat. Kui ma lavalt lahkusin, ei vaadanud nad isegi minu poole. Nad kohtlesid iga karaokelauljat samasuguse julma ükskõiksusega, isegi paksu vahvat joodikut, kes enne mind laulis lugu „I Love Rock ‘n’ Roll”. Mis neil viga oli?

      Epp ajas silmad vidukile ja naeratas mulle. Ta rääkis küll, et oli pärit Eestist, ent vahel tundus hoopis, et ta on pigem Malaisiast, kus ta samuti oli üksvahe elanud ja töötanud. Tal olid kirevad riided. Ta oli mulle juba laenanud Kantoni elektropopi ja elevantidega ehitud India leelutuste CD-sid. Ma vaatasin talle silma ning tundsin, et kui ma piisavalt kaua sinna vaatan, tekib sellest mingi üleloomulik jõud. Võib-olla hakkan veel leviteerima.

      „Justin, ae!” katkestas meid kanadalane Mitch. „Kas sul on veel Lapin Kultat? Siin on palav.”

      „Ikka, ma rabasin mõned kaasa,” vastasin ja pistsin käe seljakotti.

      Kui ma Mitchile õlut ulatasin, küünitas Epp end mu istme poole, haaras mu tasku-plaadimängija ning pages sellega kibekiiresti oma istmele bussi eesotsas. Mu niigi päikesest põlenud nägu tulitas piinlikkusest veelgi hullemini.

      „Anna tagasi!” hõikasin ma. „Anna mu muusika tagasi!”

      Epp ei vastanud. Ta lösutas oma istmel, üleannetu naeratus näol, ning hakkas kuulama noid lugusid, mis ma möödunud suvel üksinda oma vanemate keldris olin linti mänginud.

      Kuulsin, kuidas kõrvaklappidest kostsid trummid, ning adusin, et mul pole mõtet enam vahele segada. Epp oli veel ühe kihi mult maha koorinud, meeldigu see siis mulle või mitte. Muusika mängis, Epp kergitas suunurka ning ma taganesin võidetult oma kohale. Tundsin end kui kuumale rannaliivale selili pööratud krabi, kelle sisikond on nokkimiseks valla.

      Istusin ja ootasin, et Epp mu plaadi tagasi annaks. Mul polnud oma mõtete kirjapanekuks muud pääsu kui päevik. Ootasin terve päeva, ent tema jalutas ringi, klapid peas, ning kui ta minust möödus, kuulsin oma trumme.

      Meie grupp naasis Ahvenamaalt. Käisime ujumas ühel kõrvalisel rannal või vähemalt mingis sellises kohas, mis Soomes ranna nime kannab. Rändrahnud, millest Kökari saar tundus suuresti koosnevat, kadusid järsult süngesse vette. Vesi tundus uskumatult must ja sügav ning ma pelgasin seda pisut, Epp aga hüppas vette ja hõljus kaugemale, grupist kaugele eemale.

      „Ega siin suuri kalu ole?” küsisin meie rootslasest võõrustajalt.

      „Mida?”

      „Suuri kalu, noh. Haisid, mõõkvaalu?”

      „Ei,” naeris ta ja popsis piipu. „Ei mingeid suuri kalu.”

      Kui meie grupp otsustas rannast lahkuda, oli Epp pelk pisike must täpike loojuva päikeseketta taustal. Oma järvekogemusele tuginedes otsustasin, et ta võib tagasiujumisel abi vajada ning ujusin talle järele. Läänemeri tundus mulle täiesti võõra ja mõneti ähvardavana. Ehkki rootslane oli öelnud, et mõõkvaalu pole, võis seal kergesti elada muid elukaid. Üüratud

Скачать книгу