LITMIR.BIZ

      Majakakultuuri au sees hoidmine ja tuletornide pärandi talletamine on viimastel aastatel leidnud tunnustust nii ühel kui ka teisel pool Soome lahte. Mõlema riigi ühine taotlus on säilitada ajaloolised majakatornid, nende õuepealsed ja tuletornilinnakute ehitised järelpõlvede tarvis.

      See oli 1987. aasta, kui Soome hüdrograafiateenistuse viimane majakavaht viidi üle teisele teenistuskohale, sest nüüdses, arenenud meresõidumaailmas pole tuletornidel asukoha määramise objektidena ega ka päästetornidena enam nende varasemat tähendust. Püsielanikest tühjaks jäetud majakatornidesse asuvad sedamaid väledasti pesitsema niiskus ja korrosioon. Ajapikku kujundavad need majakaist otsekui allakäiguseisundisse langenud viirastuslikud merimardused.

      Soome ja Eesti rannik, kus meie ühine mereline pärand paikneb, on sootuks erisugused. Eestipoolse 4000 kilomeetri pikkuse rannajoonega võrreldes on Soome liigendatud rannikujoon enam kui kümme korda pikem, seega siis 46 000 kilomeetrit. Soome mereterritoorium hõlmab ühtekokku 73 000 saart. Loendamatutest karidest palistatud Soome lahe põhjarannikut teatakse-tuntakse läbi aegade kui tõelist laevade kalmistut. Selle labürintlikes lahesoppides lookleb kaljusaarte (skääride) vahel Lõuna-Soome sadamaisse viiv laevasõiduteede võrgustik, mida mööda saavad isegi kõige suuremad alused ühtesoodu seilata Viiburist kuni Botnia laheni (Põhjalaheni). Avamerelt pääseb skääride vaheliste laevateede lähedusse üksnes väheste kohtade kaudu. Nendel läbipääsudel olnud oluline tähtsus ajal, mil end tuli kaitsta merelt läheneva vaenlase ründeohu eest.

      Meritsi Tallinnasse suunduvatele rännumeestele tutvustati Soome akvatooriumi toonaseid mereteid 1251. aastal avaldatud itineraaris (purjetamisjuhises) „Navigatio ex Dania per Mare Balticum ad Estoniam“ („Taanimaalt Eestisse seilamise meresõidujuhend“). See Läänemere vanim meresõidujuhis on tallel Taani kuninga Valdemar II Võitja (1170–1241) omaaegse maksukohuslaste nimekirjaraamatu (kinnisvarade väärtuse registri, maakatastri „Codex ex-Holmensis A41“) lõppu köidetud lisana. Raamatus nõustati Taanimaalt Eestisse sõita kavatsevaid kipreid kasutama just nimelt Lõuna-Soome saarestiku kaudu kulgevat turvalist laevateed. Esmalt tuli purjetada piki Rootsi idaranniku skäärides suunduvat mereteed kuni Stockholmini. Seejärel jätkati merereisi Ahvenamaa ja Turu saarestiku kaudu kas Hankosse või Porkkalani, kust võeti edasine kurss risti üle Soome lahe Osmussaare või Tallinna suunas.

      1696. aastal asutatud meie, soomlaste, tuletorniametkond on ligi 500-aastasele Eesti majakateenistusele lihtsalt väikevend. Kõpu esimese kivimajaka ehitustöid alusatati tollase riigiteenistuse algatusel juba 1505. aastal, Soome majakate esiklapsena tuntud Utö valmis seevastu alles 1753. aastal, mil Eestis toimis juba neli võimsat tuletorni.

      Nii Eestis kui ka Soomes on lisaks valgustusseadmetega tuletornidele oluliste meresõidutähistena kasutusel ka mitmed kirikutornid. Ammusel keskajal kasutasid meritsi Tallinna saabujad sadama sissesõidutee suunamärgina kaugele merelagedale nähtava Oleviste kiriku torni. Seevastu meil Soomes on Suomenlinna merekindluse Aleksander Nevski jumalakoja torn juba 1850. aastast alates turvalist teed juhatanud kõigile Helsingi sissesõidufaarvaatrisse saabuvaile alustele kummalgi pool laevateed varitsevate karide kiuste.

      Eesti meresõiduohutust on seatud valvama 41 majakat, 219 tulepaaki ja 25 päevamärki. Meil Soomes töötab ühtekokku 59 tuletorni, ent maa eripärana tuleb rõhutada sedagi, et valgustatud meresõidumärkidele lisaks on meie majakateenistuse käsutuses veel 31 märkvalguseta paaki, millest osa pärineb 1700. aastatest.

      Rõõm on tõdeda, et nii Soomes kui ka Eestis on majakamehe elukutse väga ihaldatav ja on olnud kogu aeg kõrgelt väärtustatud. Aastasadade vältel kujunesid kummalgi maal välja omad majakameeste dünastiad, mille liikmed olid mitme sugupõlve jooksul tuletorniteenistuses. Eestist tuleks tingimata mainida Kimbergite ja Grigorjevite suguvõsasid, Soomes hinnatakse Erikssonide, Söderholmide ja Walleniuste eri põlvkondade majakameeste tööpanust.

      Minul on olnud võimalus lähemalt tutvuda Eesti rikkaliku majakamaailmaga oma sõprade Peeter Peetsalu ja Jaan Vali põhjaliku pädevusega koostatud tuletorniraamatute vahendusel. Niisamuti olen ma osalenud majakareisidel, mille käigus Soome tuletorniseltsi auliige Peeter Peetsalu on temale ainuomasel kaasakiskuval moel esitlenud meile ligikaudu paarikümne Eestis kõrguva suursuguse majaka arengulugu.

      Omalt poolt tervitan siira südamlikkuse ja austusega Soome lahe lõunarannal tegutsevaid kolleege-majakahuvilisi, kellel kõigil on meiega sarnased taotlused. Soome- ja Eestimaa majakakultuur ühes selle tarindusliku pärandiga on oma ebaharilikkuse poolest ainulaadne kallisvara. Juhul, kui kärmesti asjasse sekkuda, võime selle ühise varanduse järelpõlvede tarvis veel päästa. Meie järglastel omakorda jääb vaid üle selle merekultuuriloolise aarde talletajaid suure tänulikkusega meeles pidada.