LITMIR.BIZ

Скачать книгу

mis värava juures seisis. «Ikkagi magan,» mõtlesin rahunenult. Mu pilk langes aknalaual lebavale kapsastunud raamatule. Eelmises unenäos oli see «Kannatuste raja» kolmas osa, nüüd lugesin kaanelt: «P. I. Karpov. Vaimuhaigete loometegevus ning selle mõju teaduse, kunsti ja tehnika arengule». Lõgistasin külma pärast hambaid, lehitsesin raamatut ja vaatasin värvilisi pilditahvleid. Siis lugesin luuletust «Värss nr 2»:

      «Kõrgel, seal kus pilvi kaar

      mustatiibne värvulind

      üksildaselt, värinal

      üle maa viib kiire lend.

      Aina lendab öisel aal,

      tema lendu juhib kuu.

      Nii ta lendab, muretu,

      haarab pilk tal, mis on all.

      Raevukas on kiskja uhke

      varjuna ta lendu läeb.

      Silmad säravad kui päev.»

      Põrand mu jalge all hakkas äkki kõikuma. Kostis veniv läbilõikav krigin, seejärel kaikus mürinal nagu kauge maavärina kõmin: «Kaaa… Kaaa… Kaa-aa…» Tare hakkas vankuma nagu paat lainetel. Õu akna taga nihkus kõrvale, aga akna alt sirutus välja ja vajutas küüned maasse tohutu pirakas kanajalg, kraapas rohukamarasse sügavad vaod ja kadus jälle. Põrand vajus järsult kaldu, tundsin ennast kukkumas, haarasin kätega millestki pehmest, lõin külje ja pea ära ning prantsatasin diivanilt maha. Lamasin põrandariietel, klammerdudes kätega padja külge, mis oli kukkunud koos minuga. Toas oli päris valge. Akna taga köhatas keegi põhjalikult kurku puhtaks.

      «Niisiis, nõndaks…» lausus hästi seatud mehehääl. «Ühes kauges kuningriigis, ühes kenas riigis, oli ja elas üks tsaar, nimega… mm-ee… Noh, see pole lõppude lõpuks tähtis. Ütleme, mm-ee… Polyectes… Tal oli kolm poega-kuningapoega. Esimene… mm-ee… Kolmas oli loll, aga vaat esimene?..»

      Küürutades nagu sõdur püssitule all jõudsin aknani ja piilusin välja. Tamm kõrgus oma kohal. Seljaga selle poole seisis tagajalgadel sügavalt mõttesse vajunud kõuts Vassili. Hammaste vahele oli tal surutud vesiroos. Kõuts vahtis endale jalge ette ja venitas: «Mm-ee…» Siis raputas ta pead, pani esikäpad selja taga kokku ning hakkas kergelt kühmu tõmbudes, nagu dotsent Dubino-Knjažitski oma loengul, sujuval sammul tammest eemale kõndima.

      «Hea küll…» rääkis kass läbi hammaste. «Olivad ja elasivad tsaar ja tsaarinna. Tsaaril ja tsaarinnal oli üks poeg… mm-ee… loll loomulikult…»

      Kass sülitas lille nördinult välja ja hõõrus nägu krimpsutades laupa.

      «Meeleheitlik olukord,» lausus ta. «Sest üht-teist ma ju mäletan! «Ha-ha-haa! Siin juba on, millega maiustada: hobune lõunasöögiks ja kangelane õhtuks…» Kust see küll pärit on? Aga Ivan, saate isegi aru – see loll, vastab: «Oh, sind, räpast koletist, pole ise valget luike veel kinnigi püüdnud, aga juba sööd!» Seejärel loomulikult karastatud nool, kõik kolm pead maha, Ivan kougib välja kolm südant ja viib, kretiin, koju emale… On vast kingike!» Kõuts puhkes sardooniliselt naerma ja ohkas siis. «Ja veel on olemas üks niisugune haigus – skleroos,» teatas ta.

      Ta ohkas jälle, pööras tamme poole tagasi ja hakkas laulma: «Prääks-prääks, mu lapsukesed! Prääks-prääks, tuvipojukesed! Olen… mm-ee… olen teid pisaratega söötnud… õigemini – jootnud…» Ta ohkas kolmandat korda ja kõndis mõnda aega vaikides. Tammega kohakuti jõudnud, röögatas ta äkki ebamusikaalselt: «Maitsev suutäis jäi lõpuni söömata!..»

      Käppade vahele ilmus tal äkki massiivne gusli3 – ma isegi ei märganud, kust ta pilli võttis. Ta lõi selle pihta meeleheitlikult käpaga, keeltest küüntega kinni haarates, ja hakkas veel valjemini röökima, justkui püüaks pillihelisid summutada:

      «Daß im Tannwald finster ist,

      daß macht das Holz,

      daß… mm-ee… mein Schatz… või Katz?..»

      Ta jäi vait ja kõndis mõnda aega, vaikides keeltele koputades. Siis hakkas tasakesi ebakindlalt laulma:

      «Oi, seal aias käisin ma,

      teile õigust räägin ka:

      seal nad

      moone kaevavad.»

      Ta pööras tamme poole, toetas gusli vastu tüve ja sügas tagumise jalaga kõrvatagust.

      «Töö, töö ja töö,» ütles ta. «Ainult töö!» Ta pani jälle käpad seljale ja kõndis tammest vasakule, pomisedes:

      «Minuni on jõudnud sõnum, oo suur kuningas, et kuulsas Bagdadi linnas elas ja oli üks rätsep, nimega…» Ta laskis käpuli, tõmbas selja kaardu ja susises tigedalt. «Vaat need nimed on mu jaoks eriti vastikud! Abu… Ali… Mingi ibn keegi… N-noh, hästi, ütleme Polyectes. Polyectes ibn… mm-ee… Polüektovitš… Nagunii ei mäleta, mis selle rätsepaga siis oli. Noh, ja peni temaga, alustame järgmist…»

      Lamasin aknalaual ja jälgisin mõnuga, kuidas õnnetu Vassili vantsib tamme all kord paremale, kord vasakule, pomiseb, köhatab, mõmiseb, laskub pingutusest neljakäpakile – ühesõnaga, piinleb kirjeldamatult. Tema teadmiste ulatus oli tohutu. Ühtki muinasjuttu, ühtki laulu ei mäletanud ta rohkem kui poole peale, kuid selle eest olid need vene, ukraina, lääne-slaavi, saksa, inglise, minu meelest isegi jaapani, hiina ja aafrika muinasjutud, legendid, itkud, ballaadid, laulud, romansid, tšastuškad ja naljalaulukesed. Skleroos ajas ta marru, mitu korda viskus ta tamme tüve külge ja kratsis küüntega koort, ta sisises ja sülitas ning seejuures põlesid ta silmad nagu saatanal, aga käsivarrejämedune kohev saba seisis kord tulbana püsti, kord tõmbles kramplikult, kord piitsutas teda vastu külgi. Ent ainus lauluke, mis tal õnnestus lõpuni laulda, oli «Tšižik-põžik» ja ainus muinasjutuke, millega ta seostatult toime tuli, oli «Maja, mille ehitas Jack» Maršaki tõlkes, ja seegi kärbetega. Pikapeale – nähtavasti kurnatusest – ilmus ta kõnesse üha rohkem ilmset kassiaktsenti. «Aga põllul-põllukesel,» laulis ta, «kõndis adrakene, aga… mm-ee… aga… mm-mäu!.. aga selle adrakese taga… mm-mäu-au!.. issand ise kõndis… või hulkus?..» Lõpuks oli ta täiesti jõuetu, istus saba peale maha ja jäigi mõneks ajaks niimoodi istuma, pea norus. Siis näugus tasakesi kurvalt, võttis gusli kaenla alla ja komberdas kolmel jalal aegamisi üle kastese rohtu minema.

      Ronisin aknalaualt maha ja pillasin raamatu. Mäletasin täpselt, et viimati oli see olnud «Vaimuhaigete looming», olin veendunud, et põrandale kukkus nimelt see raamat. Kuid üles võtsin ja aknalauale asetasin ma A. Stevensoni ja O. Vendeli teose «Kuritegude avastamine». Lõin selle juhmilt lahti, libistasin silmad huupi üle mõne lõigu ja mul tekkis otsekohe tunne, et tamme otsas ripub poodu. Tõstsin ettevaatlikult silmad. Tamme alumiselt oksalt tolknes alla märg hõberoheline haisaba. Saba kõikus hommikuse tuule puhangutes.

      Põrkasin eemale ja lõin kukla millegi kõva vastu ära. Telefon hakkas valjusti helisema. Vaatasin ringi. Lamasin põigiti diivanil, tekk oli põrandale vajunud, läbi tamme lehestiku säras aknast sisse hommikune päike.

      Kolmas peatükk

      Mulle tuli pähe, et tavalise intervjuu saatana või võluriga võib edukalt asendada teaduse seisukohtade oskusliku kasutamisega.

H. G. Wells

      Telefon helises. Hõõrusin silmi, vaatasin aknast välja (tamm oli oma kohal), vaatasin nagi (see oli samuti oma kohal). Telefon helises. Vanaeide toas seina taga oli vaikus. Hüppasin põrandale, tegin ukse lahti (riiv oli oma kohal) ja läksin eeskotta. Telefon helises. See seisis tõrre kohal riiulikesel – väga kaasaegne valgest plastmassist aparaat, olin selliseid näinud ainult kinos ja meie direktori kabinetis. Võtsin toru.

      «Hallo…»

      «Kes see on?» küsis läbilõikav naisehääl.

      «Aga keda teil tarvis on?»

      «Kas see on tarkajal?»

      «Mis?»

      «Küsin,

Скачать книгу