Kuidas saada kirjanikuks? - Taavi Kangur

Скачать книгу

tähele, et nn pealkirjad on tegelikult peatükid?

      Karakterid kujunevad ja arenevad kirjutamise käigus. Ettemääratust jääb vähemaks ja loovusel on vabamad käed. Mina kirjutan oma teosed nagunii teist korda üle (ja rohkem). Nii saan siluda vigu, mis kirjutades sisse lipsavad. Näiteks alguses on peategelane ühtepidi veider, aga hiljem ei ole. Alguses on sündmustik paneelmaja korteris, aga lõpupoole tundub sobivam eramaja Nõmmel jne. Muutusi võib palju olla. Seega nõuab taoline kirjutamisviis kindlasti põhjaliku teise mustandi tegemist. Kui ma teadlikult midagi muudan, siis kirjutan esimestele peatükkidele märkuse juurde, mida hiljem parandama pean.

      Süžeepuud võib ja peab kirjutamise käigus muutma. Mina tegin nii, et teades raamatu üldist joont ja lõppu, kirjutasin korraga valmis kolm pealkirja stseenidega. Nii kui olin ühe peatüki lõpetanud, plaanisin ühe juurde. Niimoodi on lugu ette määratud paar-kolm sammu, aga samas lahtine ja kirjutamisel säilib paindlikkus.

      Võin öelda, et nüüdseks, kui minu raamatuid on trükis avaldatud kolm (käesolev on neljas), olengi püsima jäänud skeemile ideede sõelumine + lihtsüžee, mis pikeneb vastavalt paari peatüki kaupa. Tänu sõelumisele on mul tegevuskava läbi mõeldud ja olemas üldine aimdus, kuhu suunduda, kirjapandu aga näitab, kuidas ühest punktist teise jõuda, ning süžee pikendamine paari punkti kaupa annab loomingulise vabaduse hilisemates kirjutamisfaasides.

Stseenide nimekiri

      Allolev tabel on minu esimese romaani “Kõigile saab kurikaga virutada” süžeest välja kirjutatud stseenide nimekiri. See ei ole lõplik ja mitte nii hea, kui ma tahaksin, aga annab pildi, kuidas romaani tarbeks lihtne ülevaade koostada. Hiljem lisasin stseene juurde, kuid kahjuks enam tabelit ei uuendanud. (Mõned read küll kirjutasin peamise tabeli alla, aga see on pisku hilisemate paranduste kõrval.) Niisiis on tegemist esimese versiooniga. Plaanisin 89 lehekülge – tegelikult tuli kokku 139. Tabelis tähistab rida, mille peale on kirjutatud Lk’d, lehekülgede arvu, kui pikaks on plaanitud stseen. (Times New Roman 12, reavahe 1, A4). Rida, mille peale on kirjutatud Peatükk, näitab, millisesse peatükki stseen kuulub. Ma ei soovita pikkuse planeerimist liiga tõsiselt võtta, võib stseenide kirjutamisel “punnitamiseks” minna. Las kõik stseenid ja peatükid tulevad nii pikad, kui tulevad.

      Mõne sõnaga tabelile lisaks, milles peitub stseenide kaupa kirjutamise oht. Teksti tekivad lugemisel imelikud tajutavad lüngad stseenide liitmisel. Soovitan peale stseenide kirjutamist kõik jupid omavahel kokku liita ja juba algsel kirjutamisel mõelda üleminekutele, et likvideerida probleemid eos. Mina kirjutan oma raamatud alati uuesti otsast peale läbi, et lugu rohkem kokku sulaks, ja täieliku nimekirja ma eelnevalt valmis ei tee – vaid paar punkti ette töö käigus.

      Stseenide nimekirja eelnevalt valmistegemise ja selle järgimise plussiks on, et võite kirjutada oma romaani ükspuha millisest kohast. Näiteks alustades stseenist number 53. Halb külg on muidugi see, et kui lugu peaks muutuma, siis on raskem teksti ümber kirjutada.

      STRUKTUUR

      Kindlasti olete lugenud mõnda arvustust, milles kiidetakse kirjanikku selle eest, et tema romaanil on algus, keskpaik ja lõpp. Mõnel juhul aga hoopis laidetakse ja öeldakse, et raamat on algusest lõpuni üks igav keskpaik. Millest see oleneb? Vastuse võime leida kolmevaatuselisest struktuurist.

      Alguses tutvustame lugejale romaani peamisi komponente: peategelast, tausta, eesmärki ja konflikti. Ühesõnaga siseneme protagonisti argipäeva.

      I Üleminek on moment, kus peategelane ei saa enam niisama istuda. Ta peab minema ja midagi ära tegema. Minu esimeses romaanis puruneb peategelase suhe, ta saab töölt kinga ja kaotab sõbra. Ainuke lahendus, mida tema olukorras näeb, on minna liikvele, vahetada elukohta ja alustada nullist.

      Paljud head raamatud alustavad in medias res ehk raamatu “avang” ongi I Üleminek. Sellegipoolest ei jäeta ära Alguse osa, see kirjutatakse hiljem jooksvalt sisse. Üks trikke, mida tasub oma käsikirjas kindlasti läbi proovida: vahetada omavahel ära raamatu esimene ja teine peatükk, et nihutada tegevus ja suurem konflikt alguseks ja seletamine jätta hilisemaks.

      Keskpaigas lugu areneb läbi erinevate komplikatsioonide, vastasseisude ja lahenduste otsimise. Jooksvalt lahendatakse hulgaliselt väiksemaid probleeme ja pinge kasvab ning langeb lühiajaliste tsüklitena (kurjam kaotab pisikese lahingu või peategelane satub keerulisse olukorda, millest ta siiski välja rabeleb, kasutades oma eripärast oskust). Üldine pinge liigub tõusvas joones peamise vastasseisu poole.

      Kulminatsioon on II Üleminek, mis juhatab sisse lõpuosa.

      Lõpplahenduses seotakse kokku kõik lahtised otsad, pinge langus on järsk. Peale kulminatsiooni on peaaegu võimatu lugeja pinevust üleval hoida. Ärge venitage, tõmmake otsad kokku ja väljuge.

      VAATENURGAD

      Juhtub autoõnnetus. Sellega on seotud: kaks autojuhti, neli kõnniteel patseerivat jalakäijat, politseinik, kogemata juhtunu videosse salvestanud mees ning üle õnnetuskoha lendava helikopteri piloot. Võib-olla veel ka orav, kes suure kuuse otsas käbi järab.

      Kokku on ülal toodud kümme erinevat vaatenurka ja tõenäoliselt kümme erinevat õnnetuse kirjeldust.

      Autori otsustada jääb, kes ja kuidas loo jutustab. Jutu toon, tunne ja isegi tähendus võivad radikaalselt muutuda, olenevalt sellest, kes on jutustaja. Keegi seisab alati lugeja ja sündmustiku vahel ja see “keegi” räägib loo oma vaatenurgast lähtuvalt, muutes niiviisi oluliselt vaadet detailidele ja juhtunule. Loomulikult võib raamatus või jutus kasutada mitut vaatenurka sündmustele neid omavahel kombineerides – mida erinevamad ja üllatavamad need on, seda põnevam.

Vaatenurkade tüübid:

      • Esimeses isikus vaatenurk (mina-vorm)

      • Teises isikus vaatenurk (sina-vorm)

      • Kolmandas isikus vaatenurk (tema-vorm)

      a) Kolmandas isikus subjektiivne

      b) Kolmandas isikus objektiivne

      c) Kolmandas isikus kõiketeadja

      d) Kolmandas isikus limiteeritud

      Enne romaani kirjutamist peab langetama nii mõnegi otsuse. Üks vastust nõudvatest küsimustest on vaatenurk. Kas kirjutada esimeses isikus (mina-vormis) või kolmandas isikus (tema-vormis). Ja kumba valida kolmandas isikus kirjutamisel: kas kõiketeadja või ainult karakteri silmade läbi nägija.

      Igal ülalmainitud kirjaviisil on omad plussid ja miinused. Meenutab natuke bridži mängimist – kogu aeg peab arvestama, kas on vaja kaart välja käia lauast või käest.

Esimeses isikus

      Hea valik, kui on vaja põhjalikult näidata, mis karakteri peas toimub. Lugu räägitakse ühe karakteri vaatenurgast. See on ühekorraga suurim pluss ja miinus. Ühest küljest me saame teada, kuidas üks karakter kõiki sündmusi näeb. Samas ei saa me teada teist vaatenurka või üldisemat pilti – jälgime kõike ainult läbi ühe karakteri silmade, kes on ka jutuvestja. Olen lugenud soovitust, et mina vormi tasub kasutada siis, kui raamatu peategelasega on isiklikumat laadi suhe – ta räägib Teiega ja nõuab väljapääsu.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно

Скачать книгу