LITMIR.BIZ

Скачать книгу

IRL – «in real life» internetikeeles – üldse edukas.

      «Ta on üks neist tarkadest, triivivatest noortest…»

      «…kes pärast teatud kaalutlusi otsustab, et ta tahab teha Midagi Kunstivallast, kuid ei soovi, võib-olla ei suuda mõelda tegeliku töö terminites; kes paistab kujutlevat, et noorus, mõistus ja tahe kutsuvad iseenesest tema juurde töö, mis osutub õigel ajal täpselt selleks, mida ta ootas.»

      See lõik Michael Cunninghami romaanist «By Nightfall» oleks võinud olla inspireeritud ükskõik millisest täiskasvanueelikust, keda ma kohanud olen, noortest täiskasvanutest, kes on nii heldekäeliselt varustatud ande, mõistuse ja valikuvõimalustega, et nad on nagu igaveste patareidega jaanimardikad, kelle kõrval paistab pimedana alguses üks taevas ja siis järgmine ja järgmine, sarnanedes, nagu ütleb väljend, kukkedele sõnnikuhunniku otsas.

      «On raske käituda omamoodi, kui sa väga hästi tead, mida sinult oodatakse,» ütleb Jonathan Lehrer, 28. «Võtke tunnustatud kõrgkooli lõpetanu, Phi Beta Kappa liige, ja pange ta maailma, mis ütleb, et kui sa ei roni redelist üles 35.eluaastaks, ei jõua sa kunagi pärale, ja see on ka talle raske. Olen sageli läbi teinud «tagasi järje peale rühkimise» seisundi, öeldes endale, et mu seiklusaastad on möödas.»

      Jonathan oli keskkooli lõpuklassis paremuselt teine ja läks Yale’i suuri asju tegema, täites oma elust iga sekundi. Keskkoolis võttis ta osa vaidlusklubist, kõneklubist ja matemaatikaklubist, koorist ja džässibändist. «Yale’is täitis ta augud klubide, mägironimise, kellamänguühingu, teatriorkestrite, tai chi ja žongleerimisrühmaga, mida kutsuti Antigravitatsiooni Ühinguks, mis lavastas Halloweeni etenduse koos tuleneelamise ja tõrvikuloopimisega.» Kõigi nende huvide ja kohustustega hõivatud, ei valinud Jonathan otsekohe põhieriala. «Mina kõhklesin matemaatika ja muusika vahel. Mu isa väitis, et kui tahan, et mulle rohkem uksi avaneks, ei pruugi muusika olla kõige strateegilisem valik. Valisin viimaks matemaatika, sest see nõudis vähem kursuseid.

      Saavutasin palju, kuid ei mõelnud eriti, kuhu ma jõuda tahan. Maadlesin sellega kolledžis ja püüan ikka veel kujutleda, mida ma kirglikult teeksin… isegi kui see ei sobiks mu praeguse eesmärgiga.» Mitte et Jonathan tunneks sundust ühiskonna seatud graafikuga kohanemiseks. Pärast Yale’i läks ta Uus-Meremaale rattaretkedele ja hääletama, siis tegi täispöörde ja temast sai konsultant Washingtonis, firmas, mis töötas Keskkonnakaitse Agentuuri alluvuses. «Pärast kaht aastat hakkasin tundma, et mul pole aega ega ruumi mõtlemiseks,» ütles ta, nii et ta veetis aasta Belgias ja õppis kellamängu. «See oli kookoniperiood, mitte kaheksast kümneni, mis mul oli Washingtonis koos küllusliku seltskondliku eluga.» Belgias mõistis Jonathan, et ta ei suuda eneses sõpradeta selgusele jõuda. «Avastasin, et inimesed, keda ma oma elus vajan, on haruldased ja ma ei saa lihtsalt baari astuda ja nendega kohtuda.»

      Vahepeal võttis ta osa «kõige suuremast ja tunnustatumast kellamängu võistlusest ja peaaegu võitis», mille järel kavatses tulla tagasi Ühendriikidesse ja tööle asuda. «Aga kuni ma venitasin, sain pakkumise esineda renessansifestivalidel, kus käib palju rahvast, kes kolivad viis korda aastas ja elavad telgis. Mul oli võimalus mitte oma eluga edasi minna – ja saada intellektuaalseks karnevalimeheks.

      Renessansifestivalidest võtavad osa kõik ühiskonnakihid, haritud või mitte, see on neo-hipi ühiskond suure hulga muusika ja välitoiduga. Sain festivalide ajaks majutuse või elasin kusagil sõprade juures. Kas see tähendab, et ma parasiteerin? Kuidas saan ma kindlaks teha, kas annan rohkem kui võtan? See oli üks pusletükk.»

      Praegu on Jonathan vähem antikangelase moodi, tal on Bostonis üürikorter ja ta töötab, abistades oma venda vähiuuringuis. Valik võib olla vaimustav asi. 31 maitset!3 See võib ka olla üleliia erutav, segadusseajav ja paanikattekitav, luues kahtluse ja otsustusvõimetuse mooloki.

      «Ma püüan kohanduda korrastatud ja traditsioonilise mudeliga, mis mul oli Washingtonis – kindel töö, kindel elupaik, kõik mu sõbrad ostavad ilusaid asju – ja sean vastukaaluks seikluse, kokkukuuluvuse, õppimise ja arenemise… et leida keskpaik, mis mind välja kannatab. Mul on tunne, et olen murdnud läbi paljude «peaks’ide» ja «tuleks’ite» ja otsin elu, mis sobib elamiseks, hingab mind, mitte mu kujuteldavat tunnet iseendast. Arvan, et võid elada terve elu sel viisil, ja elada hästi, eeldades, et sa ei lükka edasi õnne selle päeva nimel, mil leiad «ühe õige asja». Ma pole kindel, et see on nii erinev neist, kes alustavad kindla ja mõistliku plaaniga – kõigest hoolimata muutuvad asjad ka nende jaoks.

      Arvan olevat võimaliku, et ma kunagi suurt midagi ei saavuta, ja et see mõte mulle tegelikult ei meeldi,» tunnistab Jonathan. «Kuid see ei tundu ka nii väga tõenäolisena. Mul on mõned uued projektid käsil, mis on päris põnevad. Üldiselt tunnen, et olen heas kohas. Olen tulnud pika tee.»

      3. peatükk

      Otsi ja sa võid leida

      Kui rändajad räägivad kõige rohkem valikust, õigustatud ootusest ja erilisest, võivad nad näha nii paljusid eesõigusi, et nende elud muutuvad äärmiselt eripärasteks, otsekui vaktsiiniks igavuse ja õnnetuse vastu. Otsing võib viia läbi mandrite – või tungida nende südamesse – siirate, isegi austavate katsetega tunda tervikut või täita tühimikku.

      Üks asi on kindel: kui jõuad kirikuni ja avad ukse, siis vabandage mind, te ei näe palju täiskasvanueelikuid. Teoloogid naljatavad isekeskis, et kahekümnendates ja kolmekümnendates inimesed peavad Jumalat pühaks teenriks ja kosmiliseks terapeudiks, 24/7 tegutsemisvalmis, kes parandab enesetunnet, kuid nõuab vähe vastutasuks. Sa kuuled palju sellest, et oled «vaimne», olemata «religioosne», kui täiskasvanueelikud imetlevad ususüsteeme, mis ei tee sallimatuid teoloogilisi otsuseid. Paljud 22 kuni 35aastased koos nende vanematega peavad New Age’i uskumusi huvitavaiks vaid sellepärast, et nad ei näe selles oma pühapäevakooli dogmat. Nad ei pruugi tingimata ashramis käia, kuigi paljud otsivad Ida palveist või lohutavatest New Age’i ravimisviisidest meeldivat alternatiivi oma lapsepõlve usulise institutsiooni külastamisele, mida nad peavad nüüd, kui see on tormakalt vastu geiabieludele või evolutsioonile, ebaoluliseks.

      «Mõned noored lükkavad usu tagasi osalt oma vanemate silmakirjalikkuse pärast,» väidab Dave Wager, kes juhib Silver Birch Ranch’i, kristlikku laagrit ja konverentsikeskust White Lake’is, Wisconsinis. «Vanemad räägivad, et aplus on patt, olles ise aplad. Nad räägivad, et ei tohi olla ahne, ise ostes suvilaid, sportautosid ja käies kallitel puhkusereisidel. Nad räägivad seksuaalse rikkumatuse tähtsusest, tõstes internetiporno külastatavust uskumatul määral.»

      Ja kuigi see võib olla sinusugusele (või minusugusele) küünikule pisut vastuvõetamatu, selgitavad mõned liikumist New Age’i spiritualismi poole Neptuni viibimisega Skorpioni tähtkujus, nagu Los Angelese teosoof Ally Mead. «Selle vanuserühma inimestele on väljakutseks tähenduse leidmine, Neptun näitab, kuidas põlvkond end esitab, ja Skorpion on otsija märk, nii et nad peavad muutuma väga vaimseks põlvkonnaks, mis murrab maha müüre ja ühendab erinevaid rahvaid, kombeid ja keeli nende maailmas. Reisimine, õppimine ja metafüüsika on nende jaoks osa sellest üleminekust, kui nad õpivad ületama materiaalseid muresid oma elu eesmärki otsides.»

      Kas ei paku näiteks tavaline joogaklass samasugust «kogukonda» nagu kiriku või sünagoogi kogukond? küsivad täiskasvanueelikud sageli. See rühma– «ommm» võib tuua judinaid su seljale ja rahustada su hinge ja kakskümmend aastat tagasi oli jooga New Age. Nüüd on see igas võimlas, kirikus ja sünagoogikeldris Ameerikas, ja paljude täiskasvanueelikute jaoks on see rohkem kui kehaline harjutus. Näiteks kohtugem Abraham Heisleriga, kes on saanud väljaõppe Ananda Marga, Shrii Shrii Anandamurti poolt 1955. aastal asustatud globaalse jooga- ja meditatsiooniorganisatsiooni peakorteris. «Läksin selles üha sügavamale ja sügavamale, väga lähedale mungavannete andmisele,» ütleb Abe, 30.Ta tõmbus tagasi enne lõplikku pühendumist, kartes, et see eraldaks teda perekonnast.

      Abe astus Syracuse’i Ülikooli, põhiaineks film, ja läks üle New Yorgi Riigiülikooli Binghamtonis, kus ta valis põhiaineks ajaloo. Ta märkab käitumismustrit. «Ma lähen millegi juurest ära ja naasen hiljem.»

Скачать книгу