LITMIR.BIZ

Скачать книгу

süsteemi vaid pigem eraomandi struktuuri, mis looks funktsioneeriva seadusandluse puudumisel võimalused kriminaalsel viisil raha ja võimu omandamiseks“. Tema nägemuse kohaselt oli Nõukogude Liit olnud riigi poolt juhitud politseiriik juba aastakümneid ning ainsaks oluliseks erinevuseks kapitalistliku Venemaaga oli see, et riik oli muudeti erastatuks.

      Jeltsin võis mõningase rahuloluga märkida, et pakkumine ja nõudlus olid hakanud üksteisele lähenema, kuid igapäevaelu polnud praktikas väga erinev. Peale aastaid järjekordades seismist, et osta toitu ja muud eluks vajalikku, muutus olukord äkitselt vastupidiseks, kui järjekorras seisid oma kaupu pakkuvad müüjad. Enamasti oli tegemist siiski samade inimestega, kes varem seisid piima- ja suhkrusabades ning üritasid nüüd maha müüa oma vanu riideid ja köögitarbeid.

      Probleem oli endine. Puudus korralik turg, tõeliste müüjate ja poodidega. Vaatamata sellele, kas sa soovisid smuugeldada paari teksaseid või mõnda tipptehnoloogilist tööstuskomponenti, oli otsitavat raske leida. Laialt levinud ja äsja pead tõstnud vaesus, mis kattis kogu suurriigi territooriumit, tähendas, et raha ei läinud kaugele.

      See ei takistanud reformide fanaatikutel nägemast uusi Venemaa eraäritsejaid tõendina, et kapitalism on postnõukogude Venemaal kanda kinnitanud. Kõigele vaatamata harjusid venelased järk-järgult uue turumajandusega. Üheks positiivseks aspektiks oli see, et toodete pakkumine paranes tänu uutele ettevõtjatele, kes nägid, mida inimesed tahtsid, tegelikult üsna kiiresti. Uus sari välismaiseid kaupu, mida igatseti aastaid, kuid mida pidi varasemalt riiki sisse smuugeldama, ilmusid poodides riiulitele. Uutes poodides müüdi Prantsusmaa moekollektsioone, kinodes näidati vene keelde dubleeritud Hollywoodi filme (mis olid küll juba esilinastusele eelneval päeval mustal turul kättesaadavad) ning Moskva kesklinnast alates levisid üle riigi laiali kiirtoidurestoranid.

      Trenditeadlikud venelased olid varmad oma raskeltteenitud raha kulutama, kuna selle säästmiseks polnud erilist mõtet. Kuid rubladega taskus olid nad erinevate riskide meelevallas. Riigil polnud raha oma võlgade tasumiseks ning keskpank ei kahelnud probleemi lahendamiseks trükipresse käivitada, isegi kui see vähendas valuuta väärtust kiiresti.

      Varastel 1990ndail oli hüperinflatsioon pidevaks needuseks. Uue Venemaa tormilistel esimestel aastatel hävitas see mitmete majandusreformide tulemused, nagu näiteks dereguleeritud kaubandus ja vaba hinnakujunemine. Lisaks sellele pühkis inflatsioon minema kõik väikehoiused, mida inimesed olid kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni kogunud. Aastal 1992 olid peamised kaubaartiklid nagu näiteks leib ja piim enam kui 40 korda kallimad ning aastaks 1994 oli rubla kurss dollari suhtes langenud 95 protsenti.

      Inflatsiooni mõju erafinantsidele tõi kaasa mitmeid riske nagu näiteks Ponzi skeemid ja pankade maksejõuetus. Venelased olid olnud sunnitud mõistma, et isegi sularahatähed ei ole kindlad, kui Nõukogude peaminister Valentin Pavlov kõrvaldas 1991. aastal ringlusest järsku kõik 50 ja 100 rublased kupüürid.

      Erastamise protsessi kunstlikult toetavaks fundamentaalseks ideeks oli, et see toob kaasa vajalikud investeeringud allakäinud ettevõtetes, kuid seda lihtsalt ei toimunud. Selles üldises poliitilises ja majanduslikus kaoses tegid hoopis kõik, kellel oli raha, kõik endast oleneva, et oma raha riigist välja viia. Kapitali kadu on ühes kuus ning mitme aasta vältel 1990ndate alguses hinnatud üle miljardile dollarile, seega pole üllatav, et riigieelarvet oli raske tasakaalus hoida. Venelaste pangakontod ilmusid nagu seened pärast vihma kõikjal, Šveitsist kuni Kariibi mere saarteni.

      Venemaalaste meeleheide, et nad langevad veelgi suuremasse vaesusesse, lõi fantastilisi võimalusi igat sorti petistele. Paljud pigistasid oma silma absurdselt suurte tasuvusprotsentide lubaduste suhtes kinni ning lasid tegusid juhtida oma unistusel majanduslikust kitsikusest pääseda. Petturfirma MMM (mille asutas Sergei Mavrodi koos oma kahe vennaga) ilmus turule aastal 1991 ning sai tänu oma kiiresti-rikkaks lubadustele populaarseks.28 Inimestele näidati õhtuti televisioonis ahvatlevaid MMM reklaame.

      Reklaamklippides näidati tavalisi venelasi, kes MMM firmas aktsiaid ostes väga kiiresti rikkaks said. Ettevõte ei olnud kunagi ühelgi börsil noteeritud, kuid selle väidetava osaku hind tõusis enam kui tuhat protsenti. Mõningad vanad dividendid maksti välja kasutades selleks värsket raha, mille olid just sisse maksnud uued ja olemasolevad „osanikud“. Kuid fantastilist rikkust ega isegi investeerimisplaani ei olnud ja suurusjärgus kaks kuni kümme miljonit venemaalast (sealhulgas suur hulk kuulsusi ja riigiduuma saadikuid) kaotasid MMM Ponzi skeemis oma säästud.

      Aastal 2003 leiti Sergei Mavrodi ühest Moskva korterist ja vangistati koheselt. Aprillis 2007 mõisteti talle nelja ja poole aasta pikkune vanglakaristus, kuid ta ei pidanud korvama tüssatud inimestele põhjustatud kahju.

      Firma tegevus peatus äkitselt 1994. aasta juulis pettuse väljamõtleja Sergei Mavrodi vahistamisega. Kuid tuhanded inimesed, kes uskusid, et riik üritab teda süütult vangi panna, protesteerisid tänavatel ning varsti oli ta jälle vaba mees. Mavrodil õnnestus seejärel duuma liikmeks saada (umbes 25 protsendil hääletanutest olid MMMi aktsiad). Seeläbi sai ta väga vajaliku immuniteedi, mis kaitses teda kohtusse kaebamiste eest. Aastal 1996 kandideeris ta isegi presidendiks ning järgmisel aastal alustati tema tegevuste esialgset uurimist. MMMi hiilgeajad olid möödas, kuid seni, kuni firma tegutses, suutis Mavrodi enda taskusse ajada hinnanguliselt sada miljardit dollarit.29 Kui süüdistaja taasavas 1998. aastal hagi, oli Mavrodi kadunud (kuid ta leiti hiljem üles ja mõisteti 2000ndate alguses oma tegude eest süüdi).

      Mavrodi vennad polnud ainsad, kes majanduslikku kaost ära kasutasid. Igasugused kelmid nautisid õiguslikku vaakumit, mis ilma toimiva legaalsüsteemita tekkinud oli. Peale MMMi edu tekkis ka mitmeid teisi Ponzi skeeme, mis lubasid veelgi kasumlikumaid investeeringuid. Ebaküps turumajandus pakkus head kasvupinda ning tolereeris majanduslikku kuritegevust ja selle lubamine oli ilmselt suurim reformijate poolt sooritatud rikkumine. Ei olnud imekspandav, et paljud inimesed hakkasid Venemaa majandust nimetama „röövkapitalismiks“.

      1990ndate SKANDAALID

      „Iga suure varanduse taga on suur kuritegu.“

– Prantsuse kirjanik Honoré de Balzac (1799-1850)

      Venemaal oli 1990ndail kõik müügiks. Paljudes tehingutes kasutasid müüjad oma võimupositsioone ja müüsid maha riigi vara – tooraineid, osakuid või tulusaid kommertslepinguid. Insaider-müüjad oskasid makseid suunata nii, et osa rahast tuli ka nende endi taskutesse.

      Enamasti olid tehingud väga segased, kuid paljud skandaalid on ka avalikuks tulnud. Ilmselt hullema juhtumiga oli seotud Venemaa julgeolekunõukogu sekretär Oleg Lobov, kes müüs süüdistuste kohaselt 1992. aastal 100000 dollari eest maha närvigaasi sariini tootmishoone plaanid. Ostjaks oli väidetavalt Jaapani viimsepäeva sekt Aum Shinrikyo. Sariingaasi kasutati 1995. aastal Tokyo metroos ning see mürgitas tuhandeid ja tappis kaksteist metrooreisijat. Lobov lükkas kõik süüdistused tagasi, teda ei mõistetud kunagi süüdi ning ta liikus diskreetselt uuele ametipostile.30 Selline lähenemine, mille puhul eeldatav kuritegu ei tinginud süüdimõistmist, vaid viis ametist vabastamiseni, sai Venemaal, kus võimu kuritarvitamine oli paikkondlik, levinuks.

      Teine skandaal, mis äratas tähelepanu 1993. aastal, oli „suur Tšetšeenia pangapettus“. Paari äraostetud pangaametniku abiga Venemaa keskpangas suutis Tšetšeeni jõuk toimetada miljardeid rublasid Venemaalt välja. Kasutatud meetod oli lihtne. Esimeseks sammuks oli Tšetšeenias registreerida pank, mis saatis makseorderi ühele teisele pangale Venemaal. Vastuvõtva panga esindaja esitas orderi ühesse keskpanga 1400 harukontorist ja soovis väljamakset sularahas. Kui kuritegu viimaks avastati, olid mõlemad pangad kadunud – ning koos nendega ka raha. Vildakas bürokraatia ja ebaküps majandussüsteem kaoses olevas riigis tähendas, et kuritegu võis korrata lugematu arv kordi seni, kuni meeskonnas oli abistav insaider.

      Väljapaistmiseks polnud vaja ametlikke tegevusi, tihti piisas vaid abistavast käest. Kui siseminister Viktor Barannikov kiitis 1992. aastal heaks vaid ühe kahtlase toormaterjalide eksporditehingu, anti tema abikaasale

Скачать книгу