ТОП просматриваемых книг сайта:
Surm Siberis. Alex Dryden
Читать онлайн.Название Surm Siberis
Год выпуска 2014
isbn 9789949554126
Автор произведения Alex Dryden
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ta on jahe, peaaegu ebasõbralik, mõtles Larry ja oletas, et naine on vaikselt juba hüvasti jätnud ning kujutleb ennast piiri ületamas.
“Isegi siis, kui Venemaa ja Hiina olid tõsises tülis, ei viitsinud keegi seda piirilõiku eriti valvata,” kõneles Larry, kes harjumuspäraselt üritas naise vaikimist täita vanade faktide üle korrutamisega. “Mõlemad vaenupooled ei kartnud mägedest midagi. Autoga siit läbi ei saa. Mitte sellest lõigust. Vastasseisuga oli tõsi taga siit sootuks ida pool.”
Anna tundis ääremaid nagunii hästi, ehkki Mongooliasse polnud ta varem sattunud. Kui mõlemal pool Nõukogude-Hiina piiri seisis kaks miljonit meest, siis oli ta alles teismeline, aga hiljem, kui ta töötas SVR-is, uue Venemaa välisluures, siis oli möödapääsmatu uurida, millised on väljavaated hiinlaste kallaletungiks Venemaale. Ja kui temast sai Vene välisluures polkovnik – ajaloo noorim naispolkovnik –, siis käis ta vaatamas idapoolset, Hiina piirilõiku.
Larry jäi nüüd vait. Kui naine ei soovi vestelda, siis olgu pealegi. Tema asi.
Aga täna ei arutanudki Anna endaga peatseid töösamme läbi. Ta ei mananud silmade ette teed, mis tuli öösel läbida, ega analüüsinud ülesannet, mis pidi teda seejärel Siberist viima Kaug-Põhja. Anna mõtted polnud missiooni eel kuidagi sellele kohased. See polnud tal sugugi tavaks. Kui ta oli hajevil, siis viie päeva eest kuuldud uudise pärast. See uudis salvas valusasti, aga tegi ka meelehead.
Anna isa oli surnud, nagu Moskvast kuuldi. Vanamees haigestus ootamatult ning suri kolm päeva hiljem seitsme-kümne kolme aasta vanusena. Ajalehtedes seda ei kajastatud, kuna tütre poolevahetus oli isa maine rikkunud. Uudise sokutas välja Anna ema, kes oli mehest peaaegu kümme aastat tagasi lahku läinud. See-eest Anna oli oma isa vihanud märksa kauem.
Kunagi, kui Anna oli alles plikaeas, oli isa olnud KGB resident Damaskuses ja Nõukogude Liidu kangelane. Ta oli kohelnud oma alluvaid ja Anna ema türannina ning Annat ennast jahedalt ja viimaks kurjakuulutavalt. Kogu selle aja Anna lapsepõlve vältel oli ta kõige ehtsam vanameelne stalinist, kes pärast Stalini surma varjas oma tõelisi eelistusi. Seepärast ronis ta Hruštšovi sula ajal ja hilisematel rahulikel aastatel karjääriredelil visalt üha kõrgemale. Anna isa ei näinud vähimatki halba Siberi vangilaagrites, kus miljonid inimesed orjadena hukkusid.
Ent viimaks, kui Putin tõusis 2000. aastal Venemaal võimule, tunnistas isa “õnneaegade” naasmist. Nüüd kontrollis riiki Putini uus luurajate eliit ning vanamees lootis täiesti tõsiselt, et riik viimaks kogub ennast. KGB – tema oma KGB – oli jälle võidukas. Veelgi vägevam kui kunagi varem oma ajaloos. Kunagi seda käsutanud kommunistlik partei oli õhku haihtunud. Tippluurajad, nende riik riigis, kellele isa oli pühendanud oma elu, valitses nüüd Venemaad segamatult.
Pimedasse steppi vaadates meenus Annale, et viimast korda oli ta isaga rääkinud viis aastat tagasi. See oli mõni kuu enne Läände ülejooksmist. Isa ärataski tütres uue Venemaa suhtes vastikuse, nii et ta selle hülgas. Isa oli erru lastud auavalduste saatel. Talle kui ühele KGB kõrgematest ametiisikutest eraldati Kremli lähedale luksuskorter. 1990. aastatel oli isa hakanud jooma veelgi rohkem kui oma aktiivse teenistuse aastatel, meelehärmist selle pärast, et ta pidi oma kodumaal sallima demokraatia sugemeid. Isa ajas marru, et temast lahku läinud abikaasa, Anna ema, töötab nüüd Sahharovi fondis. Viimaks ta nuputaski välja, kuidas uuesti sündinud KGB-d veel raugaeas abistada. Ja seda kõige ilgemal moel, mille peale andis tulla, külvates Annasse jälestust enda ja kõige suhtes, mida ta esindas. Et püüda lõksu Šveitsi pankurit, kes oli ametiasjus Moskvasse saabunud, kupeldas uus KGB väikseid tüdrukuid, kellest mõni oli kõigest kümneaastane. Neid pildistati Anna isa korteris, kus pankur pani Anna isa valvsa kaugjälgimise all toime tülgastavaid kõlvatusi. Venelaste kaamera jäädvustas kõik ja seda kasutati pankuri vastu ära.
Anna oli ammu teadnud, keda tema isa õigupoolest kujutas. Aga kui Anna nägi ühes Genfi hotellitoas fotosid oma silmaga ja tundis korteri ära, siis lahvatas tütres raev.
Seega ei toonud isa ootamatu surm üksnes vapustust, vaid ka sulaselget rõõmu.
Ebalust tekitas uudis mitmel moel. Äraspidisel viisil õhutas isa tütart saama parimaks kõikidest teistest KGB välisluure töötajatest ning selle noorimaks naispolkovnikuks. Kui oma aja ära elanud Nõukogude impeerium 1989. aastal kokku varises, siis Anna esialgne otsus oli isa töiselt ületada, olla samas luuremängus edukam, kerkida isast suuremaks agendiks. Ja esialgu otsustas tütar seda teha riigi heaks, mis ilmselt pöördub esimest korda oma ajaloos demokraatia rööbastele.
See pidi olema Anna arveteõiendamine oma isaga: ta on vanamehest lihtsalt parem ja seda etema ürituse nimel.
Peagi osutus Vene demokraatia tühipaljaks illusiooniks. Tütrel tuli taluda isa parastamist, kuna Putini nuhid haarasid riigis võimust. Pärast fotodega tutvumist tegi tütar täpselt seda, mis tema meelest nuhtleks isa kõige valusamini. Tõepoolest polnud tütre võimuses isa rohkem häbistada ja alandada kui ära karates. See oli tõeline kättemaks. Veel eluõhtul langes isa ülemuste põlu alla ning kolleegid vältisid äraandja isa. Isa jäi ilma kohast ajaloos ja uhkest hauakivist.
Istudes veoautos, mis neid Mongoolia sõjateel läbi raputas, mõtiskles Anna, mis võiks nüüd, pärast isa surma, teda veel tagant kihutada. Tema vihavaenul polnud enam nime ja nägu, kellega ennast mõõta. Hea, et isast lahti sai, aga kas tütar oli veel sama inimene, kui oma isa eluajal?
Anna pöördus külgaknast ära ja vaatas otse teele, keskendus uuesti olevikule.
Viimaselt korralikult asfaltteelt olid nad lahkunud Zuungovi asula juures ning siirdunud mööda hooletusse jäetud sõjateed põhja suunas, järve poole. Anna kuulis kahte eriväelast erutatult veoauto kastis juttu ajamas. Nad olid hambuni relvastatud puhuks, kui midagi peaks untsu minema. Nad tegid kõva häält, et üle mootorimüra üksteist kuulda.
Larry ja veel viis meest olid Anna marsruuti läbi kuristiku jälginud juba kolm nädalat ja läinud nii kaugele, kui vähegi söandasid, et kolme kilomeetri kaugusele jäävat piiri hästi vaadelda. Nad kinnitasid, et seda kanti valvatakse kehvasti, mitte nagu mujal, kuna venelased ei uskunud, et jalaväelased hakkaksid siin tüli tegema või mootorsõidukid pääseksid läbi. Kohalikud väitsid, et kuristik käib üle jõu isegi hobusele. Nendes mägedes liikusid vabalt üksnes kotkad ja vilkad lumelambad – või siis sihikindlad mägironijad, keda saadab õnn.
Larryle ei meeldinud Anna piiriületamine sugugi, siin üle minna näis lausa sõgedusena. Sellel oli mõjuv põhjus, miks siia jagus valvureid õige napilt.
Nagu alati, sai Anna Milleri juures oma tahtmist – kõigepealt hankis ta endale ülesande ja siis valis ise meetodi, kuidas lähtepunkti jõuda. Kui Anna saab täna üle, siis sõidab ta piirilähedasest Erzini linnast kolmsada kilomeetrit bussiga Kõzõli, veel viissada kilomeetrit Abakani ning viimaks umbkaudu sada viiskümmend kilomeetrit Krasnojarskisse. Tõeliselt algab tema missioon alles Krasnojarskis.
Oli mõni minut pärast keskööd, kui Larry keeras veoauto maanteelt ära karjamaale. Anna märkas puuokstest rohmakalt kokkuklopsitud tarandikku, kus oli palju hobuseid. Aedikus oli üks Larry alluvatest, kellel oli missioonis oma roll täita; tegemist oli endise kauboiga Montana osariigist, nagu Larry oli Annale rääkinud. Larry lülitas süüte välja, kauboi tegi värava lahti ja astus juurde. Anna oli juba kabiinist väljas koos nahkmantli, seljakoti ja muu varustusega. Ta pani mantli selga ning asetas asjad rohule. Pärast sooja kabiini oli lageda taeva all jääkülm.
Anna tervitas meest vaikselt pead noogutades, ehkki võib kahelda, kas mees seda pimedas ikka nägi. Mees leidis, et Anna on siiski närvis. Oma väsimatu täiusepüüdlusega polnud Anna Resnikov endale kunagi tööl pabistamist lubanud.
Anna kõndis koos kauboiga tarandiku juurde, kui Larry ja teised ronisid alles veoautost välja.
Anna taipas, et hobused on Mongoolia kohalikku tõugu: lühikeste jalgade ja suure peaga, äärmiselt sitked loomad, kes ühtemoodi taluvad tulikuuma suve ja miinus neljakümnekraadist talve.
“Ma soovitan teda.” Kauboi osutas kõige lähemale hobusele.