LITMIR.BIZ

      Mis iseloomustas ЧMO-d? Riided, mis olid tavaliselt mitu numbrit suuremad, kaetud kuivanud rasvakihiga, tihti ka kubisemas täidest, samuti tohutu suur müts. Pesemata, habe ajamata, käed kaetud mingi musta koorikuga. Taskutes toidujäätmed, silmis hullunud või lipitsev pilk, valmis iga saadud lopsu peale maha kukkuma ja nutma puhkema. Närvisüsteem lakanud töötamast, ei mingit reaktsiooni ümbritsevale, ainult loomalik soov mõnituste, peksu ja pideva töö saatel kaks aastat vastu pidada. Teisi teenindades…

      Söök ei olnud eriti hea, nõud olid halvasti pestud ja haisesid põrandakaltsu järele. Paljud meist jätsid söögilobi, milleks oli mingi supp, puutumata, mille peale ülemused muigasid: „Oodake, seda söögi järelejätmist tuletate veel meelde.” Oleks me siis teadnud, kui õigus neil oli!

      Seejärel viidi meid kasarmusse, kus pidime oma esimese sõduriöö magama. Jällegi läbi väljas ootava metslaste karja… Nagu ma eespool mainisin, paiknes meie väeosa rajooni sõjakomissariaadi kogunemispunkti territooriumil. See oli suur mitmekorruseline hoone, mille üks korrus oli meile eraldatud. Keskelt oli see vineerseinaga pooleks jagatud, teisel pool elasid „vanakesed”. Sealt kostis varahommikuni põrgulärm, mingist magamisest ei tulnud esialgu küll midagi välja. Sealpool klaariti arveid, räusati niisama või lihtsalt peksti jalgadega vastu õhukest vineerseina, et meid hirmutada. Mõni metslane oli oma noortevihkamises päris segane, hüppas väsimatult kogu kehaga vastu seina nagu ahv loomaaias, ise röökis samal ajal midagi seletamatut, millest võis aeg-ajalt kuulda juba tuttavat sõna „fašist”. Ma ei saanud esialgu aru, kuidas said mõned päeval tööd teha (tegu oli ju tööpataljoniga), kui ise varahommikuni räuskasid. Hiljem aga selgus, et nad ei teinudki midagi, lihtsalt magasid päev läbi, jällegi nõrgemad ja kohusetundlikumad tegid nende eest töö ära.

      Kuigi nad asusid seina taga ja neil oli rangelt keelatud meie poolele tulla, ikkagi külastasid vanakesed öösiti meie kasarmut, ajasid meid ükshaaval üles ja üritasid proovida meelekindlust. Valveohvitser vaatas sellisele tegevusele läbi sõrmede, kui kisa väga suureks läks, pistis pea kabinetist välja ja palus tegutseda veidi vaiksemalt, tema ei saavat sellise lärmiga magada.

      Tavaliselt kästi teha kätekõverdusi, kükke, roomata naride all ja muud seesugust. Kes keeldus, sai päris kõvasti peksa. Veidi vähem sai peksa ka kõik käsklused punktipealt täitnud noor. Tuli leida kesktee, mingi käsk täita ja seejärel keelduda. Siis anti paar lõuahaaki ja jäeti rahule. Üldjuhul ka edaspidiseks. Meeles on üks Dagestanist pärit veidi vaimselt alaarenenud poiss, kes pärast paari lööki hakkas hirmsa häälega karjuma, äratades sellega ka teisi. Tema kaasmaalased käskisid tal vait olla ja käituda nagu mees. Kuid vaeseke oli täiesti endast väljas ja jätkas hüsteeriliselt karjumist. Seejärel kuulsin huvitavat dialoogi, millest võtsid peale vanakeste osa ka poisi kaasmaalased. „Kurat, oled sa naine või mees, karjud nagu vanaeit!?” – „Jaa, ma olen naine,” karjus vaeseke ikka ümber naride joostes. „No siis paneme sulle nimeks Tanja ja jätame rahule, oled nõus?” – „Jaa, jaa.” – „Mis su nimi on, seltsimees sõdur?” – „Tanja, Tanetška,” vastas õnnetu, otsustades sellega oma edasise saatuse. Poleks tal olnud kaasmaalasi, kes hiljem tema eest seisid, oleks ta edasised kaks aastat olnud põlualune.

      Siinjuures peakski mainima, et armees hoidsid eri rahvused omaette ja häda korral ruttasid omadele appi. Kui ikka mõni mägilane peksa sai ja hirmsa häälega karjus, nagu neil kombeks oli, tulid kaasmaalased alati appi. Esialgu muidugi vanade vastu ei saanud, nendel oli eristaatus. Omad konfliktid lahendati aga suurte kaklustega, kus osalesid paari rahvuse esindajad. Eestlastel millegipärast selline üksteise toetamine puudus. Igaüks oli vaikselt omaette ja kannatas üksinda vägivalda, abi ei olnud kuskilt loota. Selline olukord ei olnud mitte ainult meie väeosas, nii käitusid sõprade ja tuttavate jutu järgi eestlased ka mujal. Loodan, et ei tee ülekohut, kuid eestlase iseloom vist ongi eraklik, naljalt naabrile appi ei lähe.

      Järgmine päev meid eriti ei jooksutatud, seersandid ei olnud veel koolituselt tagasi jõudnud, meiega tegeles staršina – vanem. Seerud olid meist vaid pool aastat varem kroonusse tulnud, iga päev oodati neid tagasi, et nad siis vastavalt traditsioonidele meiega „tegeleksid”. Staršina näitas, kuidas jalarätte siduda, kraed külge õmmelda ja muud pudi-padi.

      Nendele, kes ei tea, peaks siis seletama, mis see jalarätt on. Vene sõjaväes ei kasutatud sokke, vaid kindla mõõduga riidetükke, mis mähiti teatud reeglite järgi ümber palja jala ja seejärel pisteti saapasse. Kui rätt oli valesti mähitud, siis hõõrusid saapad lühikese ajaga jalad veriseks. Mõni ei saanudki seda kunsti selgeks. Kuigi hiljem oli mul võimalik sokke kanda, ei teinud ma seda, millegipärast oli kirsasaabastes mugavam rätte kasutada, sokkidele tulid üsna kiiresti augud sisse ja suvel higistasid jalad sokkides rohkem.

      Teine murelaps oli valge krae. See kujutas endast valget riideriba, mis õmmeldi krae siseküljele, kohta, kus krae puutus kokku kaelaga. Igal hommikul kontrolliti krae puhtust, see pidi olema lumivalge. Loomulikult tehti seda ainult noortega, teised käisid kuidas tahtsid. Kloorilahusega kirjutasime kõikidele riideesemetele ja mütsile oma nime. Minul on siiani alles nokkmüts, oma nimi sees.

      Eks see toiming oli mõeldud selleks, et riideesemed sassi ei läheks ja et vanakesed noortelt riideid ära ei saaks võtta. Nende varustus oli juba vana ja kulunud, meile anti välja kõik tuliuus. Aga peagi kandsid paljud meist mingit vana mütsilotut, käisid ringi lääpa tallatud kirsasaabastes ja auklikuks kulunud pükstes. Vanakesed ei maganud.

      Mütsi sees pidi olema kaks nõela musta ja valge niidiga. Niidi pikkus pidi olema täpselt 70 cm, hoidku jumal, kui kontrollimisel oli see lühem või pikem, järgnes toimkondade ja öiste jooksutamiste ahel. Kasarmus oli küll ruum – „bõtovka”, kus hoiti niiti, oli isegi paar triikrauda jne. Niidid olid tavaliselt otsas ja tuligi enne hommikust ülevaatust niit kuskilt sebida. Aga kust sa ikka sebid? Varastad.

      Vargus oli armees elustiiliks. Kõik varastasid kõike. Pidevate jooksutamiste käigus ikka kadus nööp ära, vanakesed võtsid midagi endale jne. Mitte kunagi, mitte keegi ei saanud laost – „kaptjorkast” midagi uut asemele. Seeru või ohvitseri suust tuli ainult: „Mind ei k..i, kust sa uue võtad… Sünnita, kui tahad, kümme minutit aega.” Ja pidigi mööda kasarmut hiilima ja teiste tagant varastama, järgmine ohver tegi sedasama ja nii jätkus ahelreaktsioon lõpmatuseni.

      Esimestel päevadel hoiti meid väeosa elurütmist eemal, kuni saabusid noorsõdurid ka teistest

Скачать книгу