LITMIR.BIZ

      Eessõna

      Viimasel ajal on avaldatud palju mälestusi Vabadussõjast, Teisest maailmasõjast, Siberi vangilaagritest. Millegipärast on kahe silma vahele jäänud meie militaarne lähiminevik: teenimine Nõukogude armees. Suurem osa Eesti meeselanikkonnast on selle mingil moel läbi teinud, teenides kahest nelja aastani. Nõukogude impeerium oli kohutavalt suur ja suur oli ka tema armee, väeosasid asus nii kõrbes kui ka Kaug-Põhjas. Ka väeliike oli erinevaid. Näiteks raketiväed, kuhu olid koondatud suhteliselt kõrge intelligentsi- ja haridustasemega mehed. Vastandiks olid tööpataljonid, kus teenisid terviserikkega, madala haridustasemega, kriminaalkaristust kandnud, poliitiliselt mitteusaldatavad inimesed. Seal võis kohata äärmiselt koloriitseid isikuid. Üheks näiteks võiks tuua mägilased, kes olid erioperatsioonide käigus vangistatud ja seejärel armeesse teenima saadetud.

      Mõned sõdurid ei teadnud tsivilisatsioonist midagi, sest olid enne elanud mägedes sõnnikust valmistatud onnides või lõpmatutes steppides loomanahkadest jurtades.

      Ka tööpataljonide juhtkond ei hiilanud tavaliselt mõistusega, sinna saadeti joodikuid ja vargaid karistuseks üleastumiste eest. Tahakski jutustada elust tööpataljonis, kuhu ma sattusin haiguste simuleerimise eest, millega olin lootnud armeeteenistusest vabaneda. Kuid aeg oli karm ja kõrvale hoida raske, tööpataljonidesse kõlbasid kõik. Palju aastaid on möödunud, palju ununenud, eriti nimed. Kahetsen, et teenistuse teisel poolel päevikut ei pidanud, alguses oleks see muidugi võimatu olnud, „vanaks” saades aga täiesti reaalne. Nüüd oleks olnud sündmuste käiku kergem taastada. Midagi ei ole teha, panin kirja, mida mäletan.

      Ees ootab kirjeldus Paabeli tornist, kuhu olid kokku kogutud peaaegu kõik Nõukogude impeeriumi rahvad, kes pidevas olelusvõitluses püüdsid üksteist jalge alla tallata ja kus paljukiidetud rahvaste sõpruse asemel valitses rahvaste vaen. Kus ülemused lõbustasid ennast nagu kunagised Rooma imperaatorid alluvate mõnitamise ja mõttetu jooksutamisega, mõeldes igavusest välja uusi totrusi. Kus elu tundus painajaliku unenäona, mida terve mõistus ei suutnud vastu võtta. Kus tuli siiski teenida kaks aastat, võttes endale motoks uue käsu: „Sina ei pea mitte imestama.” Olen juurde lisanud ajateenijate kirju kodustele, mis iseloomustavad elu ka teistes väeosades. Lisasin ka ohvitseride sõnavara, mis iseloomustab nende mõistuse taset.

      Minek

      198_. a. sügisel tuli ikkagi minna täitma oma püha kodanikukohust – teenima Nõukogude armeesse. Kaks aastat kõikvõimalikku eemalehoidmist ei andnud tulemusi. Küll sai tõstetud vererõhku ja otsitud muid haigusi, aga otsus oli ikka üks: kui oled elus, kõlbad Nõukogude soldatiks. Tänu haiglates viibimisele ja muudele tervisehädadele viitamisele lubati mind saata tööpataljoni, nn kergema elu peale… Sõjakomissariaadi komisjon kirjeldas värvikalt, kui hea elu on tööpataljonis. Ei ole seal erilist jooksutamist ega riviõppusi, teed vaikselt oma tööd ja peagi ongi kaks aastat möödas. Mingil määral ma uskusin neid, ju nad pidid ikka tööpataljoni eluolu teadma. Koju jäid naine ja pooleaastane poeg. Ühe lapse isasid siiski võeti sõjaväkke, alles kahe lapse puhul võis teenistusest vabaneda. Niipalju siiski armeeteenistusest kasu oli, et poiss sai väljaspool järjekorda lasteaeda. Sellel ajal olid väga pikad lasteaeda pääsemise järjekorrad, lapse pidi kirja panema juba enne sündi, siis ehk sai ta enne kooli paar aastat ka lasteaias käia. Sõdurite lapsi aga võeti vastu väljaspool järjekorda.

      16. novembri hommikul tuligi minna esialgu Harju rajooni sõjakomissariaati ja seejärel Lasnamäel asuvasse kogunemispunkti. Komissariaadi ette oli kogunenud suur hulk saatjaid, kes pidid olema toeks noormeestele, keda ootas pikk teenistus „suure kodumaa avarustes”. Suurem osa inimesi oli parajalt purjus, eriti venelastel paistis see moes olevat. Kuigi ka eesti poolel oli näha vintis saatjaid, olid nad rahulikud ja püüdsid poisse rahustada. Vene poolel käis aga kõva pidu. Paksud vene tädikesed laulsid lõõtspilli saatel rahvalaule ja tegid tantsu, keerutades pearätte pea kohal.

      Mõned meetrid eemal laulis teine vene seltskond kitarri saatel armeeteemalisi laule. Kolmas punt röökis niisama, hoides üksteisel ümbert kinni. Selline kassikontsert jätkus tunde, kuni osa meist bussi topiti, et Lasnamäe kogunemispunkti viia. Osa õnnelikke lasti koju, et nad hiljem teenistusse kutsuda, muidugi kui nad uut kõrvalehoidmise moodust ei leia.

      Hiljem venelastega vesteldes selgus, et vene noormeeste seas ei olnud kõrvalehoidmine populaarne. Armeeteenistus oli neile püha kohus ja isegi vene neiud ei tahtnud eriti suhelda poistega, kes ei olnud sõjaväes käinud. Tolleaegses Eesti NSV-s sellist kommet ei olnud, aga mujal Venemaal ja lõunas käisid paljud poisid pärast demobiliseerimist ligi aasta paraadmundris ringi, rind kõikvõimalikke eesrindlase märke täis. Tüdrukud olevat neile seetõttu rohkem järele jooksnud.

      Juba esimesed muljed kogunemispunktist andsid ülevaate ees olevast teenistusest. Uksel seisid „vene soldatid”, kes olid põhiliselt kas lõunamaalased või asiaadid. Nende ülesandeks oli kottide ja taskute kontroll, eesmärgiks keelatud esemete sisseviimise takistamine. Mis need keelatud esemed olid, seda ei teadnud keegi, ära võeti kõik, mis meeldis. Kui keegi üritas protestida, viidi ta veidi eemale ja anti mõned hoobid kõhtu või pähe. Pärast sellist „selgitust” kadus tavaliselt igasugune protestimise tuju.

      Kogunemispunktis võis kohata küllalt palju alkoholijoobes inimesi, kes olid viina sissetoomise eest sõduritele maksnud või said oma kraami kuidagi üle aia tuua.

      Ruumis olid pikad kahekorruselised narid, mis olid tihedalt inimesi täis topitud. Sealjuures pidid kõik vedelema oma välisriietes ja varguste kartusel ka oma kottide otsas. Nii mõnigi oli nii elanud juba viis-kuus päeva. Kuigi paljud aknad olid avatud, oli ruumis ebameeldiv lõhn, sest paljud „veteranid” ei olnud ennast juba mitu päeva pesnud. Oma kohalt ei tohtinud hetkekski lahkuda, tagasi tulles võis see hõivatud olla.

      Aeg-ajalt tõmbasid sõdurid mõne nekruti narilt maha ja viisid kõrvalruumi, et teha „järelkontrolli”. Sealt tagasi tulles hoidsid paljud kätega kõhust kinni ja nende nägudel olid peksmisjäljed. „Järelkontroll” oli olnud tõhus…

      Öösiti oli magamisega üpris kitsas ja tohtisime magada ainult ühel küljel, et kõik ära mahuksid. Aeg-ajalt pidime käskluse peale kõik korraga külge keerama.

      Loomulikult jätkusid ka öösiti „järelkontrollid”. Kui keegi aga öösel „kontrolli” viidi, siis tagasi tulles ei olnud tal enam võimalustki oma kohale tagasi saada, sest narid olid nii täis kiilutud. Magamisvõimalus avanes siis, kui vahepeal viidi osa inimesi rongi peale, kohad vabanesid ja õnnestus veidi suigatada. Korralikust magamisest ei tulnud midagi välja, ebamugav asend ja pidev nimede väljahõikamine seda ei lubanud.

      Omamoodi huvitav oli rivistusele minek, sest pidi võimalikult kiiresti õue platsile jõudma, viimased kümme inimest jäeti koristama. Arusaadavalt ei soovinud keegi viimane olla ja uksel tekkis korralik tropp, kus anti kõvasti küünarnukkidele tööd.

      Nii tuli siis veeta paar ööpäeva ja läbida veel üks meditsiinikomisjon.

      Medkomisjon kujutas endast vaid alasti poiste visuaalset vaatlemist mees- ja naisarstide poolt. Paarkümmend poissi kutsuti suurde ruumi, kus pika laua taga istusid arstid. Millegipärast huvitasid neid enamjaolt suguelundid. Pidime seisma valveseisangus ja käed ilusasti kõrval. Aeg-ajalt kutsuti mõni noormees laua juurde ja uuriti tema „iludust” erilise hoolega. Miski muu arste eriti ei huvitanud. Niisuguse kaugvaatluse tulemus oli üks – „terved”. Jäi mulje, et arstidel olid mingid ebaloomulikud võimed määrata tervislikku seisundit vaid välise vaatlemisega.

      Kuid nende imearstide otsus oli lõplik ja nii kustus minu viimane lootus Vene kroonust vabaneda. Pidin veel mõnda aega naril vedelema ja siis hõigati ka minu nimi välja. Olin lõpuks määratud minejate gruppi.

      Jaotuspunkti ülem, vist polkovnik Elias, oli minu äiapapa kunagine koolivend ja lubas mind ikka Eestimaale või lähedusse jätta. Kuid sain teada, et ees ootab tööpataljon Vladimiri linnas Moskva all. Hiljem tuli välja, et see on vaid sõjaväeringkonna keskus ja mind ootas hoopis Kotelnitši linn Kirovi oblastis, Moskvast kõvasti ida poole.

      Niisiis pandi paarkümmend eesti ja vene poissi bussi peale ja viidi Balti jaama, kust pidi algama paari-kolmepäevane reis Kesk-Venemaale. Selleks oli kohandatud erivagun, Moskvasse oli teisigi tulijaid, seal pidime hargnema ja reisima edasi „suure kodumaa” avarustesse. Meie seltskond oli küllaltki

Скачать книгу