Depeche Mode: kultusbändi lugu - Simon Spence

Скачать книгу

ja 2009.–2010. aasta maailmaturneede ajal esinesid nad 32 riigis rohkem kui viiele miljonile inimesele. Nende viimane, 2009. aastal ilmunud stuudiokogumik „Sounds Of The Universe” saavutas 21 riigi edetabelites esikoha. USA-s on nad gigandid, kes annavad kontserte pilgeni täis staadionitel, vallutavad muusikaedetabeleid ja võidavad Grammy auhindu. Euroopas on nad peaaegu jumalad, keda pühendunud alternatiivmuusikat armastavad noored kummardavad nii idas kui ka läänes. ITunes Music Store avaldas oma neljanda digitaalse kogumikuna just nende plaadi pealkirjaga „The Complete Depeche Mode”. Enne seda olid selle au osaliseks saanud vaid U2, Stevie Wonder ja Bob Dylan. See pole sugugi tühine seltskond.

      Kodumaal ei ole Depeche Mode kunagi kriitikute ja muusikaasjatundjate poolehoidu võitnud. Suurbritannias on – võimalik, et maailma ühe tuntuima, igatahes enim kummardatud – ansambli saavutused jäänud täielikult tähelepanuta ja kajastamata. Inimesed küsivad, kas nad üldse veel tegutsevad. Mõni mäletab, et bänd oli kunagi Saksamaal tegija. Mõistagi on see bändiliikmetele palju meelehärmi valmistanud.

      1980-ndate lõpus tõstatas Martin Gore küsimuse, miks neid Inglismaal vääriliselt ei tunnustata. Ta arvas, et praegused muusikaajakirjanikud on liialt haaratud rokkmuusika minevikust ja selleks, et Depeche Mode’i hakataks südamest austama, kuid samas ka kriitilise pilguga hindama, läheb vaja uut ajakirjanike põlvkonda.

      Rohkem kui 20 aastat pärast bändi loomist olen hakanud oma kaasmaalaste seas tajuma Depeche Mode’i suhtes mõningast poolehoidu. Suurbritannia meediaringkondadesse on ilmunud uusi nägusid ja bändi tähtsust meie kultuurimaastikul on hakatud vähehaaval ümber hindama. Näiteks videokunstnik Chris Cunningham viitas ühes oma paljukiidetud teoses selgesõnaliselt albumile „Speak & Spell” ja Turneri kunstiauhinna pälvinud Jeremy Deller väntas koos Nick Abrahamiga 2008. aastal Depeche Mode’i fännidest dokumentaalfilmi pealkirjaga „The Posters Came From The Walls”.

      Aga Gore ootab ikka veel, et keegi ansambli kohta midagi põhjalikku ja liigutavat kirja paneks. Mõnes mõttes ootab Depeche Mode tänini, et neid kodumaal avastataks. Paul Morley kirjutas Depeche Mode’i kogumikule järgmist: „Album „The Best Of Depeche Mode Volume 1” lähtub tõekspidamisest, et Depeche Mode on oma põlvkonna Rolling Stones. Julgen väita, et nad sarnanevad The Who’ga. Mitte ainult sellepärast, et Townshend kirjutab lugusid Daltreyle nagu Gore Gahanile, vaid sellepärast, et mõlemad bändid loovad midagi enamat kui pelgalt muusikat. The Who lammutas „meie olemegi kunst”-hoiakuga roki tükkideks ja Depeche Mode pillutas tükid nelja tuule poole laiali mantraga, mis oli tuletatud pungi põhimõttest, et vaja läheb ainult kolme duuri – nimelt: „vaja läheb ainult ühte sõrme”.

      Pete Townshend ütles mulle kunagi, et tema meelest on The Rolling Stones ehitanud põlvkondade vahele „kuradi üüratu müüri” loosungiga „Aitab tobedatest armastuslauludest”. Depeche Mode ehitas järgmise kõrge müüri „Aitab tobedatest kitarridest”.

      Nende esimest viit albumit nüüd värskelt üle kuulates on raske mõista, miks nad tunnustuse nimel nii palju vaeva pidid nägema. Gore on öelnud, et võib-olla olid nad oma ajast liiga palju ees. Bändi vormi on lihtne defineerida, see on nelja teismelise roosa unistus, aga kõik muu on nendes täiesti ainulaadne ja seninägematu.

      Võib-olla sai takistuseks see, et nad end igas mõttes rokkmuusikale vastandasid. Kahtlemata tegid nad väga palju mittelahedat telepoppi, aga jäid sealjuures ikkagi alati iseendaks. Nende meloodiad murdsid tavapärase popmuusika piiridest välja, „Just Can’t Get Enough” on jalgpalliklubide Celtic ja Liverpool fännide seas lausa hümniks kujunenud. „Master & Servant” ei jää sõnade ega meloodia poolest kuidagi alla The Velvet Undergroundi loole „Venus In Furs”. Nende teine album „A Broken Frame” on sügavalt esoteeriline. „Some Great Reward” ja „Black Celebration” lammutasid kõik elektroonilise muusika piirid.

      Kõigepealt keskendusin uuesti nende esimesele albumile. Tänapäeval müüakse seda CD kujul ja plaadi vahel on ka laulusõnad. Plaat meeldib mulle ikka veel, see on „kämp”, veider ja meeldejääv – täiesti uus helide maailm. Minu eesmärk on 1981. aastal ilmunud „Speak & Spellile” uus hinnang anda ja see kõigi aegade parimaks Briti albumiks kuulutada. Minu meelest on see teos maamärk, mängureegleid eirav album, mida võiks võrrelda The Velvet Undergroundi esimese kauamängivaga.

      Algselt kavatsesin kirjutada bändiliikmete kodulinnast Basildonist, mis on nende kujunemisel olulist rolli mänginud. Tahtsin rääkida nende noorusaastatest ja bändi kujunemisest ning lõpetada raamat esimese albumi viimase noodiga. Nüüd on mul hea meel, et ma seda ei teinud ja uurisin bändi teekonda kuni võimsa 1986. aasta „Black Celebrationi” maailmaturneeni. Sain viie aasta jagu veel kinnitust väitele, et Depeche Mode raputas muusikamaailma nii, nagu ükski teine Briti bänd pole suutnud, võib-olla ainult The Shadows või Roxy Music, ja nad olid samavõrd ajastuhõngulised kui Pink Floyd või Sex Pistols.

      Tõsi, Depeche Mode ei olnud esimene täiesti elektroonilist muusikat viljelev bänd (ja nad on aja möödudes ka kitarre kasutama hakanud), aga plaadikompanii Sire Records juhi Seymour Steini sõnul, kes 1981. aastal nendega lepingu sõlmis ja muu hulgas avastas sellised artistid nagu Madonna, Talking Heads ja Ramones, oli Depeche Mode esimene elektrooniline bänd, mis „tõeliselt rokkis”.

      Unikaalseks ei teinud neid pelgalt muusika ja lavašõud, vaid ka nende lähenemine muusika loomisele ja see, kuidas nad selle kuulajatele edasi andsid. Nendes oli kõik ülimodernne, isegi nende seksuaalsus. Nad olid esimesed, kes postmodernismi laulusõnadesse panid.

      Minu soov oli Depeche Mode’i varajane periood lahti kaevata ja ümber hinnata, selles püherdada ja sellest joovastuda, tõsta see väärikale tasemele ja kummutada inimeste mällu sööbinud John McCready sõnad, et Depeche Mode on bänd, millest „kaks osa moodustavad naljad nahkseelikute kohta, ühe osa uusromantiline laudlinadest turbanite periood ja mitmed põhjendamata viited Basildonile”.

      Selle perioodi ajal, mida käesolev raamat käsitleb, vallutas Depeche Mode maailma ja pani aluse meeskonnatööle ning mõtteviisile, mis on olnud nende järgneva kahekümne aasta karjääri alustala. Raamat selgitab, kuidas ja miks see nii on.

      Mõistagi ei näinud noorukid vaimusilmas selliseid paiku nagu Argentina, Mehhiko, Iisrael, Colombia, Peruu, Tšiili, Venemaa, Poola, Tšehhoslovakkia, Saksamaa, Prantsusmaa, Itaalia, Rootsi, Ukraina, Hispaania, Portugal, Austria, Horvaatia, Taani, Ungari, Türgi, Soome, Rumeenia ja nõnda edasi, ei hiidkontserte ega miljardi dollari väärtuses maailmaturneesid, kui nad 1980. aastal Basildonis esimest korda odavad süntesaatorid ja veel odavama rütmimasina laudadele ja õllekastidele üles seadsid, et umbes 50-pealisele kummalisele publikule oma lugusid ette kanda.

      Tegelikult ulatub Depeche Mode’i ajalugu palju kaugemasse minevikku – II maailmasõja päevile, mil mustav parv saksa pommitajaid ja hävituslennukeid üle La Manche’i väina ja mööda Thamesi estuaari Londoni suunas kihutasid, et pealinnas laastavat hävitustööd teha.

      Lugu algab Basildoni linnast.

      1. OSA

      LOOMINE

      1. PEATÜKK:

      „SUUR PLAAN”

      Selleks et Depeche Mode’i olemusest aru saada, tuleb kõigepealt mõista Basildoni, Petri tassi, milles bänd kasvas ja kujunes. Basildon oli niinimetatud tulevikulinn, mis pärast Teist ilmasõda kerkis mudast ja mitte millestki. Tehislik elukeskkond loodi selleks, et pakkuda kodusid umbes 80 000 Ida-Londoni elanikule. Julge sotsiaalse eksperimendi laiemaid tagajärgi ei osatud siis veel ette näha.

      Depeche Mode’i liikmed kuulusid esimesse põlvkonda, kes selles eksperimentaallinnas üles kasvas. Iseenesestmõistetavalt oli brutaalne ja pealetükkivalt uuenduslik muusika, mida Vince Clarke, Martin Gore, Andrew Fletcher ja Dave Gahan mängima hakkasid, tihedalt seotud nende Basildonis veedetud lapsepõlvega ja ükski bändiliige ei ole seda ka eitanud.

      Basildonist pidi saama kõikide oma haljasalade, luksuslike majade ja kõikvõimalike töökohtadega töölisklassi unelmate elukeskkond. Moodsates tehastes pidid õnnelikud töölised tootma plasti, elektroonikat, autosid ja teisi

Скачать книгу