Mari-Ann õpetajatütar - Agnes Taar

Скачать книгу

ja lõhnav.

      Ta läks oma nimiõunapuu juurde, pani käed kokku selle ilu ees, vaadates nagu mingis hardumuses üksisilmi roosakasvalgeile, lõhnavaile õiekobaraile… Mesilased sumisesid õites. Tuul kiigutas tasakesi õunapuud ja üksikud õilmed langesid sest puudutusest Mari-Anne kätele ja pähe.

      Ta võttis ühe väikese õiekese, pistis suhu, neelatas alla ja naeratas.

      Ta silmad särasid.

      Pontu, nähes, et Mari-Ann õie suhu pistis, otsis ka maast õie, võttis suhu ja neelatas alla.

      Mari-Ann silitas ta pead. Selle eest oleks Pontu kasvõi kõik õied ära söönud.

      Antsu õitsevad puud just väga ei huvitanud, või oli ta ehk neid juba küllalt näinud. Ta ladus oma kraami vankrilt jälle maha, kutsudes Mari-Anne mängima.

      „Vaata ometi, Ants, neid puid! Nad on ju nagu mõned hiigelsuured lillekimbud!” rääkis Mari-Ann õitsevaile puiele osutades. „Ei tea, kas peaks kusagil olema nii suur vaas, kuhu nad sisse mahuksid…”

      „Kus on need hiigelsuured lillekimbud?” tõstis Ants korraks pea. Ent taibates, et õde sellega õunapuid mõtles, ta ütles pettunult:

      „Need nüüd mõned lillekimbud – need on ju õunapuud!..” ja nokitses edasi oma hobuste ja lehmade kallal. „Tule parem mängima,” kutsus ta jälle Mari-Anne mõne aja möödudes, „võid tulla mulle rentnikuks – rendin poole talu sulle.”

      „Rentnik ma küll ei taha olla,” vastas õde, „siis oled sa ju minu peremees, aga mina tahan olla ise enda peremees. Mulle ei ole vajagi suurt talu ja suurt karja, ma seda ei tahagi, sest suure taluga on palju muret,” seletas ta asjatundlikult. „Mina tahan ainult väikest kohta, aga ta peab päris minu oma olema, kasvõi ainult kaks lehma ja üks hobune…”

      „Oohh, rumal!” hüüdis Ants halvustavalt, „mis sul viga mu rentnik olla – võid pidada kohe kümme lehma! Kas kahe lehmaga koht ka mõni koht on, see on ju pops!” naeris ta, „pops jah. Ja siis… vaat, ega sul ei olegi endal vist enam lehmi – pead minu käest ostma või jälle rentima…”

      „Kuidas ei ole! Kuhu mu lehmad siis jäid?” kohkus Mari-Ann ja astus, mingi tumeda aimusega südames, Antsu karja juurde.

      Antsu südametunnistus polnud nähtavasti päris puhas, sest ta tahtis midagi kiiresti taskusse toppida, nähes Mari-Anne lähenevat.

      Ent Mari-Ann haaras ta käest kinni.

      „Minu lehmad!” hüüatas ta kohkumise ja pahameele tooniga hääles ja tõmbas Antsu käest kaks punaseks värvitud puust lehma ära.

      Ants laskis pea longu vajuda ja keeras selja Mari-Anne poole.

      „Minu Lillik ja Tähik…” silitas Mari-Ann oma lehmi ja ütles Antsule: „Häbi sul ei ole, teise lehmi salaja ära võtta! Seni kui mina haige olin, viib mu oma lehmakesed ära… Vaata: nüüd ma sinuga mitte kunagi enam ei mängi ja ei luba ka minuga kuhugi kaasa tulla! Mitte kunagi ja mitte kuhugi, said aru!”

      Ta keeras Antsule selja ja läks, üha lehmi paitades, minema.

      Pontugi vaatas nagu etteheitvalt Antsule ja sörkis kiiresti Mari-Annele järele.

      Ent see oli Antsule liig: mitte kunagi enam ühes mängida ja mitte kuhugi ühes minna!.. Ja isegi Pontu jättis teda maha.

      „Pontu, tule siia!” käratas Ants Pontule. Kuid Pontu ei teinud ta hüüdu kuuldavakski.

      „Pontu, siia!” karjus Ants vihaselt ja saatis ühe mullakamaka talle tagant järele. Pontu tõmbas vaid saba jalgade vahele ja sörkis edasi.

      „Poon-tuu … Poon-tuu-kee-nee!” hüüdis Ants ahastuses, „lee-ii-baa, sääh, lee-ii-baa…”

      Ent sellelgi polnud mingisugust mõju.

      Antsule tulid pisarad silma – nii mahajäetuna, häbistatuna ja üksikuna tundis ta end olevat. Ta vaatas oma loomi ja sõdureid, kuid imelik: kõik need asjad, mida muidu nii kõrgelt hindas, ei huvitanud teda praegusel hetkel sugugi. Ta lükkas need jalaga endast hoopis eemale.

      Aiavärav krigises. Ants tõstis pea ja vaatas: parajasti väljus Mari-Ann ühes Pontuga väravast, minnes liivaaugu suunas.„Ta läheb liivaauku!” pomises Ants omaette ja midagi kihvatas südames.

      Liivaauk, oi, see oli suurepärane mängukoht, suuremate ja mitmekesisemate võimalustega kui ükski teine! Liivaaugu seinte sisse nad olid Mari-Annega kaevanud suuri, sügavaid auke, millised sobisid nii mitmeks otstarbeks: röövlikoopaks, karjalaudaks, aidaks ja paljukski muuks. Kui koopale uks veel ette panna ja auk sisse jätta, võisid isegi selles uhkesti elada. Liivaauk oli üks huvitavamaid mängukohti… Ja milline tore jahu ostu- ja müügikoht! Sealt võis saada kõige peenemat ja paremat nisupüüli, jämedamat nisu-, odra- ja rukkijahu. Kui liivale peeni, peeni kivikesi juurde segada, tulid kruubid ja tangud. Seal oli veski, pagari töökoda ja laadaplats. Sooja päikese paistel küpsesid leivad, saiad ja koogid mõne minutiga.

      Oo, kuidas küll Antsu süda kiheles ja pakitses! Ta oli nii väga oodanud Mari-Anne tervenemist, et siis taas liivaauku mängima minna. Üksi ta oli ju küll mõned korrad proovinud, aga see polnud põrmugi huvitav: kellele sa jahvatad, küpsetad või müüd, kui ei ole ostjat?! Tiinat ja emagi ta oli kutsunud, kuid neist kummagist polnud asja saanud…

      Et ta need Mari-Anne lehmad ka haiguse ajal üle võttis! Oli seda pahandust nüüd vaja… Ta oleks sama palju või veel rohkemgi oma lehmi talle lisaks andnud, kui ainult Mari-Ann enam pahane ei oleks ja temaga jälle mängiks.

      Ta võttis südame rindu ja hakkas ka liivaaugu poole liikuma.

      Ta läks õige pikkamisi, seisatus ja liikus jälle. Ent süda lõi kiiresti…

      Viimaks oli ta, nagu poolkogemata, sattunud liivaaugu veerele ja vaatas üle veere sisse. Mari-Ann kaevas hoolega üht päris uut koobast. Korraga sattus ta pilk auguäärel seisvale Antsule, jäädes sellele peatuma. Antsul hakkas imelikult piinlik ja ta liikus edasi – kopli suunas. Ent varsti ta keeras ümber ja tuli tagasi. Jälle peatus liivaaugu veerel. Kuid nüüd, Mari-Anne pilgule vaatamata, ta ei läinud enam edasi – astus nagu poolkogemata sisse ja hakkas ka koobast kaevama.

      Ent – korraga Mari-Ann jättis oma töö pooleli ja läks liivaaugust ära. Pontu ta järel.

      Nüüd teadis Ants: Mari-Ann peab sõna – ta ei mängi enam Antsuga. Ta teadis seda küll ennegi, ent lootis, ehk on Mari-Ann selle asja juba unustanud. Ants tundis end nüüd halvemini kui ebamugavasti. Mis ometi teha? Kui hüüaks teda tagasi… Vast tulekski! Ja Ants hõikas Mari-Annele järele:

      „Mari-Ann, tule tagasi!..”

      Ent – Mari-Ann sammus püsti päi edasi ega vaadanud tema poolegi. Pontu samuti. No küll see loom võis Antsu praegu vihastada!

      Kuid see hetkeline viha vaibus varsti. Midagi imelikku tõusis kurku, pannes teda neelatama… Ta jättis liivaaugu sinna paika ja jooksis Mari-Annele järele.

      „Mari-Ann… tule mängima… ma… ma annan sulle kaks oma lehma ka veel…” hingeldas ta, Mari-Annele järele jõudnud.

      „Ma ei vajagi teise lehmi – jäta ainult minu omad rahule,” ütles Mari-Ann üle õla, ilma talle vaatamata.

      „Mari-Ann, kuule, Mari-Ann, ma ei puutu kunagi enam sinu lehmi! Päris tõesti! Kas tuled nüüd jälle minuga mängima?..” jätkas Ants.

      Mari-Ann peatus nüüd, vaadates Antsule. Pontu peatus ka.„Kas sa päris tõesti minu lehmi enam ära ei võta?” küsis siis veidi umbusklikult.

      „Pä-päris tõesti, Mari-Ann! Ausõna… anna andeks…”

      „Kas sa minu nukkusid ka enam ei rebi ja ei naera…”

      „Ei, ei, mitte ei rebi, ega ei naera kah, ükskõik, neid kõige koledamaid kah mitte, siis, kui tuled jälle mängima!” tõotas Ants nagu kohtulaua ees.

      Mari-Ann uuris teda veel natuke aega ja ütles siis:

      „Noh, hea küll,

Скачать книгу