LITMIR.BIZ

Скачать книгу

patrooniks.

      Vürst korraldas röögatu balli ühe inglise kaunitari auks, kes oli koos perekonnaga just Firenzesse jõudnud. Krahvinna Rosali raevutses, kuid oli piisavalt tark, et leida sõpra, kui iga teine oleks kartnud rivaali.

      Ronald oli saanud ballile kutse, kuid nimelt tookord ei saanud osaleda. Kogu Firenze eliit oli kohal ning suur oli üllatus, kui krahvinna Rosali astus pidusaali koos vapustavalt kauni daamiga – muinasjutulise blondi iludusega – leediga, kellest oli huvitatud kogu Firenze. See oli üks rikas pärijanna Inglismaalt, sama tark kui ilus. Prantsuse keelt kõneles ta suurilmliku hääldusega, itaalia keelt soravalt. Ning kui vürst teda lähemalt uuris, tundis ta silmapilk ära oma kuulsa “Guinevere’i” modelli.

      Krahvinna oli ohus – üks eredam, jõulisemalt kiirgav täht oli tõusnud. Valentine Charteris oli kõige briljantsem kõigi briljantide hulgas.

      Kui vürst oli külalise kombekohaselt vastu võtnud, tantsis ta miss Charterisega mõne tuuri ning küsis lõpuks, kas too ei tahaks näha viimati muretsetud kuulsat maali “Guinevere’i”, mida nii kõrgelt kiidetakse.

      “Miski,” vastas daam, “ei meeldiks mulle enam.” Ning kuna krahvinna Rosali samas kõrval viibis, kutsus vürst temagi maali vaatama.

      “Aga muidugi tulen, ma ei tüdine “Guinevere’ist” iialgi. Ei väsi imetlemast kunstniku geniaalsust, kes on üks mu kalleimaid sõpru.”

      Vürst di Borghesi naeratas, mõeldes kui suur osa sellest komplimendist käis kunstniku geniaalsuse ja kui palju tema isiku kohta.

      Nad astusid pikka galeriisse, kus rippusid mõned paremad Itaalia maalid. Vürst juhtis daamid lõunapoolsesse tiiba. Ja Valentine nägi kõige paremat maali aukohal – kõrged puud, mille lehestik oli kokku põimunud, iga haljas leheke eraldi märgatav ja kirgas. Meekarva valgus langes neist läbi, piimvalge ratsu ja kalliskividega ehitud rakmed, uhke rüütel sadulas. Siis aga nägi ta iseenda nägu, sama puhast ja siledat, naeratavat, hunnitut ning süütut. Valentine vahtis täies jahmatuses, mees tema kõrval aga naeratas.

      “Sarnasuses pole ju mingit kahtlust,” lisas krahvinna. “Kunstnik on teinud teist kuninganna Guinevere’i, miss Charteris.”

      “Jah,” pomises Valentine pead murdes, “see on minu nägu. Kuidas siis nii? Kes on see kunstnik?”

      “Tema nimi on Ronald Thorne,” vastas krahvinna. “Üpris salapärane ja huvitav mees.”

      Krahvinna nägi, kuidas miss Charteris kahvatas ja huulde hammustas.“Kas olete temaga kunagi kohtunud?” uuris krahvinna edasi. “Tunnete teda?”

      “Jah,” vastas Valentine, “minu perekond ja tema oma on juba ammu lähedastes suhetes olnud. Ma teadsin, et ta on koos naisega siin Itaalias.”“Ahaa,” hüüatas krahvinna huviga, “siis vahest teate kõike ta abielu kohta? Kes see missis Thorne oli? Miks mister Thorne oma isaga tülli läks? Rääkige meile palun, miss Charteris.”

      “Ei, seda mitte,” kuulutas Valentine. “Kui missis Thorne’il on saladusi, ei hakka mina neid rääkima. Pean mammale ütlema, et nad on Firenzes. Pean neile teatama ja neid nägema.”

      “Kunagi meeldis missis Thorne mulle väga,” ütles krahvinna kaebliku häälega, “aga temas pole tõesti midagi.”

      “Temas peab olema midagi väga hinnatavat ja armast,” vastas Valentine kähku, “või mister Thorne poleks temaga iialgi abiellunud.”

      Vürst di Borghesi naeratas tunnustavalt selle vastuse peale.

      “Kas teile meeldib minu pilt, miss Charteris?” küsis ta.

      “See meeldib mulle seda enam, et see on vana hea sõbra kätetöö,” leidis Valentine. Ning taas imetles vürst seda elegantset vastust.

      “Iga teine naine tema asemel,” mõtles ta, “oleks punastanud ja koketeerinud. Kui armas ta on!”

      Sellest hetkest peale otsustas vürst di Borghesi võita Valentine’i südame.

      Leedi Charteris oli pooleldi rõõmus ja pooleldi nukker, kuuldes, et Ronald on Firenzes. Keegi teine ei pannud noormehe rutakat ja mõtlematut abiellumist nõnda pahaks kui leedi Charteris. Ta mõtles, et lord Earle on liiga karm ja julm isa. Leedil oli kahju noorest mehest, kes talle kunagi väga meeldinud oli, kuid sellest hoolimata polnud tal tahtmist tutvust uuendada. Kui Valentine tegi järgmisel päeval ettepaneku sõita külla väikesesse villasse Arno kaldal, tahtis leedi esimese hooga keelduda.“Juba ammu lubasin Ronaldile, et jään ta sõbraks,” laususValentine seepeale rahulikult, “ja nüüd, mamma, pead lubama, et pean oma sõna. Me peame külla minema, kohtama tema naist ja olema selle naise vastu kõigiti viisakad. Kui praegu ära öelda, siis tähendab see minus kahtlemist ning seda ma lihtsalt ei kannata.”

      “Tee nagu soovid, kallis,” vastas leedi Charteris, “selle noormehe ema on üks mu parimaid sõpru ning tema pärast peame viisakad olema.”

***

      Oli üks neid kauneid Itaalia hommikuid, mil looduse igavesti lummav pale on pööratud kogu maailma poole, et seda õnnistada. Õhk oli tulvil linnulaulu. Arno lained veeresid laisalt. Oleandrid ja mirdid olid täies õies. Lindude lauluviis oli aga selline, mis ainult Itaalias on võimalik.

      Polnud veel keskpäev, kui leedi Charteris koos tütrega väikesesse villasse jõudis. Enne majja sisenemist märkas Valentine vilksamisi üht ilusat kahvatut suurte tumedate silmadega nägu. Ehk ongi see kaunis naeratav Dora? Tumedate juuste käharad lokid, ent kuhu on jäänud lummav naeratus, mida Ronald oli kirjeldanud? See ei olnud õnnelik nägu. Mure ja kurbus vaatas vastu igast joonekesest.

      Neile öeldi, et mister Thorne on oma ateljees ja ootab neid seal. Nad ei olnud oma kaarti saatnud ning Ronald arvas, et need “kaks daami” on tulnud arutama mõne maali üksikasju. Ta võpatas jahmatusest, kui leedi Charteris ja Valentine sisse astusid. Puterdati mõned segased tervitussõnad, kiire selgitus asjaoludest, mis olid Sir Hugh’ Firenzesse toonud. Ja siis silmitses Valentine pikalt ja põhjalikult ainsat meest, kellest ta kunagi oli hoolinud. Ta nägi muutusi: avameelne ja õilis nägu paistis kondisem ja väsinum; pealegi oli sel mingi lakkamatu rahutuse ilme. Ronald ei tundunud mehena, kes on rahulise paiga leidnud. Leedi Charteris rääkis viimasest visiidist Earlescourti – kuidas noormehe ema muudkui ainult pojast kõnelda tahtis, isa aga püsis endiselt jäigas, sünges, karmis vaikimises.

      “Ma nägin teie maali,” ütles viimaks leedi Charteris. “Kui hästi te mu tütre nägu mäletate!”

      “Seda pole lihtne unustada,” kõlas napp vastus. Siis aga laskus nende vahele ebamugav vaikus.

      “Ja kus on siis missis Earle?” küsis Valentine. “Peamiselt tulime mõttega kohata nimelt teda. Olge nii kena ja tutvustage teda mammale. Mina juba tunnen teda kirjelduse järgi.”

      “Minu naine jäi aeda,” vastas Ronald. “Kas läheme sinna tema juurde?”

      Daamid kõndisid tema järel päikesekullasesse aiakesse, kus Valentine oli näinud missis Thorne’i kahvatut nukrat nägu.

      “Mu abikaasa on väga tagasihoidlik,” hoiatas Ronald, “võõraste juuresolekul muutub ta närviliseks.”

      Dora istus suure laia võraga õitsva puu varjus, käed rüpes, pilk ekslemas kaugetel mägedel. Tema loius ja tahtetus olekus oli midagi, mis puudutas mõlemat daami sügavamalt kui mis tahes sõnad. Sügav puna levis ta näol, kui Ronald koos külalistega tema ette seisma jäi. Ta tõusis, mitte väga kohmakalt. Dora vaatas maha ega tõstnud pilku. Kui Ronald neid tutvustas, toimus neiu tuimas näos midagi, mis tabas leedi Charterist otse südamesse. Ta ei öelnud midagi, kuid haaras Dora oma embusse ja suudles teda nagu ta oma ema.

      “Te peate õppima meid armastama,” ütles Valentine. “Me oleme teie abikaasa parimad sõbrad.”

      Vaesel Doral ei olnud kombekohast vastust valmis. Ta süda oli tänutundest tulvil, kuid ta ei osanud seda väljendada. Ronald vaatas teda murelikult ning naine tabas ta pilgu.

      “Praegu,” mõtles Dora, “ei ole ta minuga teps mitte rahul.” Ta püüdis öelda midagi stiilis “mul on hea meel teiega tutvuda,”

Скачать книгу