LITMIR.BIZ

      EESSÕNA

      Kas meestel on tundeid, ja kui on, siis kus ning kui palju?

      See on legendidest ümbritsetud. Müütiline. Midagi, mille kohta nii mõnigi naine järjekindlalt väidab, et see on just nagu Loch Nessi koletis – idee tasandil vaimustav, ent tegelikkuses täielik jama: jutt käib meeste G-punktist1. Sellega ei pea me silmas mitte ühte kolmest või neljast erogeensest piirkonnast meie keha keskosas, vaid seda raskesti ligipääsetavat kohta meeste hinges, kus me varjame oma tundeid. Raskesti ligipääsetav? Nojah, enamiku naiste meelest küll. Varjame? Jah, just nimelt nende eest.

      Ka parimates suhetes leidub meeste hinge maakaardil valgeid laike. Sest mehed ju ei räägi. Nii väidavad naised. Mehed jutustavad õhtusöögi ajal parimal juhul anekdoote. Naised kõnelevad sellest, mis neile muret teeb, nende meeli täidab või masendab. Meestelt tuleb sõnu tangidega välja kiskuda. Meeste puhul tuleb osata lugeda ridade vahelt. Mehed tõmbuvad tagasi, mehed sulguvad endasse. Mehi tuleb sundida õnnelik olema. Muidu teevad nad kogu aeg näo, et kõik on kõige paremas korras, kuni varisevad ühel heal päeval kokku või lahkuvad kodust määramata ajaks sõnadega „Seda kõike on minu jaoks lihtsalt liiga palju”.

      Aastate jooksul on meis hakanud idanema üks kahtlus: äkki on mulje, nagu poleks mehed võimelised tunnetest rääkima, jäänud naistele ka sellepärast, et nad on ise liiga ametis omaenda tunnetest rääkimisega? Äkki vaatlevad naised suurt osa sellest, mida me ütleme või teeme, ainult omaenese tunnete taustal? Vahel tundub meile, et naistele on nende oma tunded kõikide asjade mõõdupuuks, et nende tunded on ainus tõelus, mida nad tunnevad, ainus tõelus, mida nad tunnistavad.

      See käib siis umbes nii. Kui me ütleme ainult õige harva „Ma armastan sind”, siis on naistel tunne, et me ei armasta neid, sest kui me seda teeksime, peaksime ju suutma seda sagedamini öelda. Kui me ütleme „Ma armastan sind”, on neil tunne, et me ütlesime seda ainult nende ootuste täitmiseks, või et meile ei karanud parasjagu lihtsalt midagi paremat pähe, sest kõik muu oli ju juba öeldud. Või siis on neil tunne, et me ütlesime seda kuidagi veidralt, nad analüüsivad meie lause intonatsiooni ja interpreteerivad meie häälekõla, kuni see, mida nad kuulsid, sobib nende tundeilma. Nende tunded on maailm, meie ainult elame selles maailmas.

      Õigupoolest peaks olema lihtne tunnetest rääkida, sest jääb mulje, nagu teeksid seda kõik, vahetpidamata. Kogu ühiskond on ülepaisutatult tundeline: sport, ilm – „tajutav temperatuur” on veel suhteliselt uus leiutis. Ja tunnete koha pealt üsnagi uus mood on heita paar sekundit enne lõpuvilet pilk higist nõretavate jalgpallurite hingesügavustesse. Nii ei arutata pärast lüüasaamist asjalikult formatsiooni 4-2-3-1 mõttekust, oo ei. Tänapäeva reporterid küsivad: „0:1 poolfinaalis Hispaania vastu – mis tunde see teis tekitab?” See on umbes samamoodi, nagu lõikaksid endale sõrme ja siis tuleb keegi ning küsib: „Kas teeb haiget ka?”

      „Haigettegemisest” rääkides – veel üks populaarne emotsioonidest laetud küsimus pärast sporti on: „Kui valus oli see lüüasaamine Hispaania vastu?” Ainult protokolli tarvis olgu öeldud, et me armastame jalgpalli, ja seda eeskätt sellepärast, et kusagil mujal ei ole meil võimalik nii ehedal kujul tundeid läbi elada. Jalgpallist rääkimisel aga ei ole jalgpalliga enamasti midagi pistmist. Õigupoolest ka tunnetega mitte.

      Parim tõestus massiteabevahenditest selle kohta, mil määral tundeid tegelikkusega samastatakse, on niinimetatud tõsielusarjad. Kas Tine Wittler2 ja teised näitavad meile, kuidas remontida tube ning maju? Ei, meile näidatakse, mis tunne on siis, a) kui seda teha, ja eeskätt siis, b) kui saab imetleda, millega on hakkama saadud.

      Avalik tunnetest rääkimise senini kõige väljaarenenum ja edukam vorm on talendisaated. Need töötavad kõik ühel ja samal põhimõttel. Alati leitakse mingi ettekääne (Kes oskab hästi laulda? Sobib modelliks? Suudab džunglis mingit jälkust neelata?), mis annab saatele raami, lõppude lõpuks aga on vaid ajendiks rääkida sellest, mis tunne kellelgi on. Ja poliitikastki on saanud talendisaadete maailma koopia – me elame tundediktatuuri all. Kui valitakse liidukantslerit, soovib too endale muusikaliseks leitmotiiviks „I did it my way” ja poetab pisara. Tundelisus kui riiklik toiming. Kui kaitseminister tagasi astub, soovib ta, et leitmotiivina kõlaks „Smoke on the Water”, ja naeratab sealjuures vapralt. Enesehaletsus kui riiklik toiming. Kui liidupresident tagasi astub, põhjendab ta seda haiget saanud tunnetega ja näitab meile, kui liigutatud on ta iseendast. Ja kui välisminister teeb kehva tööd, ei saa me uudisteväljaannetest lugeda mitte tema poliitika analüüse, vaid uurimusi tema piinatud hinge olemuse kohta. Ei ole enam uudiseid, on tunnetest rääkimine.

      Nõnda siis oleme jõudnud lähemale kahele põhjusele, miks mehed kuigi hea meelega ja eriti edukalt oma tunnetest ei räägi: kõik teevad seda, meil jooksevad sellest juba kõrvad virtsavett, me ei suuda seda enam kuulata. Ja veel: suhetes on naistel tunnete ülemvõim, ning enamasti lõpeb tunnetest rääkimine siin tüliga, sest naiste tunded näivad olevat kõrgemini koteeritud. Esimest asja, seda jalgpallurite ja liidupresidentidega seotut, me muuta ei saa; teist tahaksime aga hea meelega paremini mõista.

      Tunded on inimese sügavad, autentsed, hingelised aistingud. Ja kui see ka vaidluse ägeduses mõnikord sedamoodi ei kosta, pole meil plaanis kellegi tunnetes kahelda. Me ei saa ega tahagi analüüsida, kust tulevad sellised tunded nagu raev, armukadedus või pettumus. Selles küsimuses otsige abi vastavast nõuandekirjandusest või oma psühhoterapeudilt. Meid huvitab see, mis toimub tunnetega suhetes. Ja meie tees kõlaks pisut liialdatud kujul nii:

      Naised räägivad tunnetest.

      Meestel on tunded.

      Mehed muudavad oma sügavad, ehedad tunded halvaks tujuks, vaikimiseks, jalgpallivaimustuseks või tagasitõmbumiseks (ja seda kõike päris tihti üheainsa pärastlõuna jooksul). Seda on vähe, vähemasti esmapilgul. Sellest, et selle taga peitub enamat, kõnelebki käesolev raamat.

      Naised väljendavad oma tundeid oluliselt vahetumalt ja otsesemalt, ning tegelikult on see hea. Asi, mida meiegi oleksime tahtnud juba ammu ära õppida. Midagi läks aga viltu, me tunneme end tüssatuna ja eksitatuna, mõlemat ühekorraga, me vääratame ning oleme täielikus segaduses. Me oletame, et põhjus on järgmine: väljendades oma tundeid vahetumalt, otsesemalt ja hulga põhjalikumalt, muudavad naised tunded retoorikaks. Me ei kahtlusta, et nad teevad seda meelega; see on lihtsalt see, kuidas meie asja näeme. Täpsemalt öeldes: tunnetest rääkimisel muutuvad meie kõrvus viis, kuidas nad oma tunnetest räägivad, ja see, kuidas nad oma tundeid väljendavad, retoorilisteks relvadeks ja võimu instrumentideks, lihtsustatult võiks ka öelda: etteheideteks ja süüdistusteks. See on liig, ja ausalt öeldes: meie jaoks sageli liig mis liig, ning sellestki räägib käesolev raamat.

      Me saame väga hästi aru, et kaks eelmist lõiku koosnevad läbi nalja ja valu tehtud suurtest üldistustest. Me karikeerime ja võimendame seda, mida oleme ise kogenud ning mida oleme kuulnud vestlustest teiste meestega. Ja naistega. Me teame, et leidub arvukalt erandeid, et sugugi mitte kõik naised ei ole niisugused või kõik mehed naasugused. Et seda tendentsi selgelt välja tuua, liialdame siin-seal ning balansseerime ikka ja jälle otse klišeesse langemise piiril. See nõuab üksjagu julgust, sest kes kasutab klišeesid, riskib lolliks jäämisega, niipea kui keegi ütleb: „Aga need on ju kõigest klišeed.” Me võtame selle riski, sest klišeed ei ole ju kunagi kõigest klišeed. Nad heidavad alati ka eredat, veidi kerglast valgust keerukatele asjaoludele, mis mõjuvad siis selles valguses pisut vähem keerukana, nii et neile võib läheneda vabamalt. Iga lihtsa klišee taga peitub keerukas tõde. Näiteks

Скачать книгу