LITMIR.BIZ

Скачать книгу

lugemise sassi ajas ning kelle järgmistest sõnadest, nagu imestusega märkasin, suutsin vaevata aru saada:

      „Hops, nuabrimiis, kuda käbara käiva!” Olin ennegi tähele pannud, et kohalikke on pea võimatu välismaalastest eristada, kuni nad keelt hammaste taga hoiavad. Võinuks arvata, et keskmine Bangkoki elanik on pisike välejalgne pilusilm, aga võta näpust. Vaata peeglisse, ja sa näed seal tüüpilist siiami esindajat, ehkki võibolla veidi ülbema silmavaatega ja mõnevõrra vähem tõmmu jumega. Linna kõrvaltänavatel jalutades ja inimesi uurides jäin tihti unistama, et viibin näiteks Jõgeva turul (kuhu ma pole imekombel siiani sattunud) ja möödun elupõlistest jõgevalastest, kes mulle kui tallinlasele tunduvad sama võõrad kui tai rahvas. Tallinnas seda tunnet ei teki, kuna paarikümne aasta jooksul oled igat selle elanikku tahes-tahtmata vähemalt korra silmanurgast märganud, nad oma ajunatukese varjatud soppidesse talletanud ja nendega rahu sõlminud. Võõrasse kohta sattudes mõistad aga kohe, et pole siin kunagi viibinud, ja tunned ebamäärast kõhedust.

      See härra aga, nagu selgus meievahelisest lühikesest, ent seda sisukamast mõttevahetusest, mille käigus jõudsime muuhulgas teada saada teineteise vanuse, kohtuprotsessi hetkeseisu, süüdistuskokkuvõtte üldise sisu ja laste arvu, pärines Šotimaalt, ent oli juba kümmekond aastat ekspatina Tais elades omandanud vägagi sujuva inglise keele. (Ekspatt on inimene, kes erinevatel perekondlikel, rahalistel, füüsilistel või vaimsetel põhjustel on kaotanud või pigem minema visanud pea kõik sidemed kodumaaga ning, tihti vaid talle endale mõistlikuna tunduvatel kaalutlustel, asunud elama meelepärasemasse kohta, sisendades seejuures endale, et varem või hiljem pöördub ta kodumaale tagasi, et seal surra, ent jääb üldjuhul sellega hiljaks. Eks sedasorti patte tehta meiegi maal, ent siin pole maailmarändureid isamaale kirstudes tagasi saata üldiselt kombeks.)

      „Mäs sul kotis on?” tundis kapten huvi. Tutvustasin talle paari sõnaga oma teksariidest kokkulapitud märsi sisu, mainides, et suurem osa pagasist saadetakse mulle jaoskonnast järele, kui olen end siin sisse seadnud.

      „No ära sa ütle, ärraste värk!” kiitis sel moel valgustatu takka ning asus oma plätude taldu puhastama, andes sel kombel mõista, et vestlus oli ammendav.

      Bradist – sest nii oli tolle hea inimese nimi – tuleb edaspidi veel juttu, sest aastate jooksul kohtasin teda erinevates olukordades ja meeleseisundites veel paljugi kordi, ent meie tookordse kohtumise katkestas järjekordne edukas püstitõus ja elegantselt korraldatud teisaldamine läbi spetsiaalselt meie jaoks avatud uste, mille taga ootas Gorgo Metuusala.

      Gorgo istus äraseletatud näoga talle kuuluva agregaadi taga, mis nägi välja täpselt nagu mingi Krussu ja mille olemus väärib siinkohal veidi pikemat kirjeldust.

      Krussu koosnes kolmest malmosast: alasist, selle külge keevitatud kämblakõrgusest roostetanud poolringist ja puudasest vasarast, ning sellega sai pooletolliseid raudtraate üsna hõlpsasti krussi keerata. Lisaks oli Krussule külge monteeritud mehe mõõtu hoovaga seadeldis, millega otstarbe minetanud või vussiläinud krussid taas sirgemaks õgvendada.

      Krussuga sai inimeste jalgade ümber võrusid meisterdada. Selleks painutati raudtraat ligikaudu ringikujuliseks, kinnitati selle otsa jupp jämedat lehmaketti ning sobitati kunde jala ümber, mille Gorgo hellalt alasile asetas, et võru selle ümber vasaraga tihedalt kinni taguda. Ning sama teise jalaga.

      Krussu ees seisis poole tosina ketikandidaadi pikkune järjekord, ning Gorgo oli oma võimete tipus. Vasar oli talle otsekui käe otsa kasvanud, ning ta käsitses seda mängleva kergusega. Vasarat hoidev parem käsi oli jämedam kui minu jalg. Kiivikas raiuks oma vasaku jala maha, et endale sellist paremat kätt saada. Paremat jalga ta maha ei raiuks, sest Gorgo vasakut kätt ei tahaks ta mitte – seda too tubli mees ei kasutanud, vaid riputas oma õla külge, kus see tema liigutuste taktis kurvalt õõtsus ega teinud omanikust väljagi.

      Lehmaketid võeti Krussu kõrvalt raudvitstega ülelöödud kastist, ning neid leidus seal mitmes erinevas pikkuses, jämeduses ja värvitoonis. Gorgo ei peatunud hetkekski, et igale kundele nende hulgast sobivat leida, vaid haaras neid tagantkätt ja pealtnäha täiesti umbropsu. Siiski, nagu hiljem selgus, valitses sellegi töö juures range kord ja süsteem, mille vastu eksimine võis endaga kaasa tuua vääriti rautatu sügava pahameele, ning halvemal juhul isegi nuiaga meeste valju kärkimise. Gorgo aga ei eksinud kordagi, ning järjekord ei lakanud kahanemast.

      Mulle on alati meeldinud jälgida, kuidas inimesed tööd teevad, juhul kui nad teevad seda osavalt ja hingega, sest kui mees töötab, siis silm puhkab. Gorgo oli üks neist õnnistatud inimestest, kelle käes edeneb töö otse lennates, ja seetõttu jätkus mul pärast viimaste väravate läbimist silmi vaid tema jaoks, mistõttu jäi mulle täiesti märkamatuks, et lõviosa meie leegionist oli eraldunud, lahkudes järjekordse betoonist müürikihi varju ning jättes endast maha vaikselt eemalduva sammusahina ja viis pruuni etturit, kelle hulgast avastasin ka ennast.

      Üks nuiaga härrasmeestest julgustas meie viisikut järjekorda asuma, mis andis mulle suurepärase võimaluse meie kangelase silmitsemist jätkata. Vasar tuiskas nagu ristirüütli mõõk väärusuliste peade kohal, ning rautamistöö ei võtnud Gorgol kauem kui paar minutit malendi kohta. Mida enam aga järjekord lühenes, seda vähem suutsin tema tööd objektiivsest vaatenurgast hinnata. Üha süvenenumalt andsin endale aru, et järjekorra lõpus jääb minu vaestel jalgadel – ka vasakul, mille ravimisega venelaste sõjaväes juba niigi kõvasti vaeva nägin – üle ainult uskuda ja loota, et vasar saab võrule pihta tõepoolest alati ja iga kord, ja mitte näiteks lõviosal juhtudest. Vaatasin otsivalt ringi, et leida pealtvaatajate hulgast kedagi, kes oskaks mulle jutustada Gorgo senisest elukäigust, tema rõõmudest ja muredest, tema hirmudest – kas ta äkki ei häbene pikemat kasvu kõhetuid välismaalasi, kas ei muutu ta neid nähes veidi ebalevaks ega kaota oma kindlat kätt ja täpset silma –, aga eriti tema seniste töösaavutuste statistikast, olenevalt nädalapäevadest, kuufaasidest ja hommikusöögi kalorisisaldusest, ja et mida ta siis ikkagi hommikuks sõi. Olnuksin tänulikum kuulaja, kui minu potentsiaalne vestluskaaslane aimatagi osanuks, võinuksin teda kuulata kaua ja jäägitu tähelepanuga ning küsinuksin väga arukaid küsimusi, mis oleks muutnud selle jutuajamise suureks naudinguks meile mõlemale. Ent paraku! Mul ei õnnestunud silmsidet luua ühegagi mind ümbritsevatest inimestest, kes olid haaratud kas omavahelisest arutelust, pilvede uurimisest või varvaste liigutamisest, pealegi puudus mul igasugune alus eeldamaks, et mõni neist minu küsimust ka mõista võinuks. Keegi ei teinud minu olemasolust väljagi, ei ainuski hing peale ühe. Sest nagu nüüd üllatusega märkasin, vaatas Gorgo mulle üksisilmi otsa.

      Muul moel ei saakski ma seda väljendada, kuna oma teise silmaga jälgis ta endiselt vasaralöökide sihtpunkti – või nii ma vähemalt lootsin. Igatahes oli minule suunatud vaid üks, kergelt punakast silmavalgest ümbritsetud üsna hägune pupill. Selles pilgus ei olnud poolehoidu, mõistmist või isegi läbikaalutud otsust teha kõik endast olenev, et järjekorra minuni jõudes raudvõrust kogemata või meelega mitte mööda virutada. Oleks ma seal aimanud ebakindlust või vähemalt vaenulikkust minu vääritu isiku vastu, oleksin võinud otsida enda kasuks rääkivaid argumente ja teda nendes ehk veendagi suutnud. Oleksin saanud otsustada mitte lubada tal enda rautamisega algust teha, kuni me pole jõudnud täieliku teineteisemõistmiseni. Oleksime vestelnud, kuni usaldanuksin teda samavõrd kui kirurgi, kellel lubaksin keset lahinguvälja, kehvast valgustusest ja anestesioloogi puudumisest hoolimata eemaldada oma ussjätke. Kuid see pilk ei väljendanud tõtt-öelda mitte midagi.

      Tundsin, kuidas päeva jooksul sissekaanitud vedelik minust lahkub, õnneks kasutades selleks mitte just kõige kiiremat moodust. Pruunist nailonist ülikond liibus mulle vastu keha ning jahutas seda veidi, kuid palju abi sellest polnud. Keskmine päevane temperatuur Tais on Lonely Planeti (1994. aasta väljaanne) andmeil 32,4 kraadi Celsiuse skaala järgi, keskmine õhuniiskus 93 % ja sademeid 10,7 mm, kõrghooajal kuni 30 mm. Maa põhjaosas võib termomeetri näit langeda 2 kraadini üle nulli, pealinnas sellist pakast aga ei esine. Turismihooaja tipus, detsembrist veebruari alguseni, on sealne kliima põhjala inimesele kõige meeldivam, jäädes sooja poolest 30 kraadi piirimaile ja kostitades külalist vaid harvade värskendavate vihmavalingutega. Juunikuu päike aga, mis minu kimbatuse peale ülalt alla vaatas, kuumutas betoonpõranda mu jalge all piirini, kus sellele langenud higipiisk

Скачать книгу