Minu Jaapan - Maret Nukke

Скачать книгу

viiekümneaastane kõhetu kiilaneva pealaega vanamees, kes ei olnud seni kunagi isegi mitte mõnd nalja visanud, osutus nüüd tõeliseks koomikuandega inimeseks. Ta läks klassi ette, ajas jalad harki ja kõverdas põlvi ning hakkas siis sellises täiesti ebaloomulikus asendis tahvli ees edasi-tagasi käima, oma kannata tuhvlitesse torgatud jalgu mööda põrandat lohistades, ise kavala näoga iga liigutust kommenteerides. Kursuse „põhjamaalased”, näiteks rootslane, sakslased ja ungarlane, möirgasid seda etendust jälgides naerda, kuid õpetaja ärgitamise peale võtsime meiegi solidaarsuse märgiks sisse veidra harkjalgadega algasendi ning tuutsisime itsitades mööda klassiruumi kaootiliselt ringi. Ent paistis, et meie kallitele lumeta piirkondadest pärit kursusekaaslastele ei teinud see kõik üldsegi mitte nalja – nemad tegid libedakõnni-harjutust surmtõsiste nägudega, mida märgates ka meil naerutuju pisitasa kadus. Pealegi olime juba hommikul kuulnud, et ühel indoneeslasest tüdrukul ei olnud esimene jääkatsetus läinud nii õnnelikult nagu Ii-chanil ning ta pidi nüüd ränga kukkumise tagajärgi ülikooli haiglas ravima. Asi oli tõsine, sestap leppisime kokku, et seni, kuni kõik me kursuse „lõunamaalased” pole selgeks õppinud libedakõndi, saadab alati keegi neid vähemasti kooli ja koju.

      Lumi, mida järgnevatel nädalatel üha lisandus, tõi kaasa ka pisut rõõmsamaid meeleolusid. Iseäranis vahva oli jälgida oma kursusekaaslasi, kes esimest korda lumesõda mängides muutusid lapsikult pööraseks, toppisid üksteisele lund krae vahele ja koguni rullisid lumes nagu vallatlevad pisipõnnid. Hawaii poisil Saburōl oli detsembri alguses sünnipäev ja just tol päeval sadas maha säärane kergesti kokku hakkav lumi. Niisiis tegime kogu kursusega talle sünnipäevakingiks suure lumememme, mida jaapanlased nimetavad omakeeli lumest Bodhidharmaks ehk yuki-daruma’ks. Saburō oli selle kingituse üle ülimalt õnnelik ja palus meil temast koos memmega mitme nurga alt pilte teha, et siis need saata oma Hawaii-kodustele kui kroonikad tema erakordsest sünnipäevast lumises Sapporos.

      Saburōl oli suur perekond ning ta oli seitsme venna seas vanuselt kolmas. Tema jaapani-hawaii päritolu vanemad olid otsustanud poistele panna iidsed Jaapani nimed, alustades vanimast Ichirōst (‘esimene poisslaps’), teisele pojale sai nimeks Jirō (‘järgmine poisslaps’), kolmandale Saburō (‘kolmas poisslaps’) kuni viimase, seitsmenda pojani välja, kellele pandi nimeks Shichirō (‘seitsmes poisslaps’). Saburō oli väga päikeselise loomuga, kuid vahetevahel kuidagi nukralt omaette, olles nagu nii mõnedki teised meie kursuse hāfu’d ehk pooleldi jaapani päritolu noored tulnud Jaapanisse oma juuri otsima. Et ta nägi välja nagu tavaline jaapani nooruk, siis kõnetati teda igal pool ja alati ainult jaapani keeles, kuid tegelikult oskas ta seda hulga kehvemini kui tema kursusekaaslased, kes olid jaapanlaste jaoks eksootilise välimusega ja kellelt seetõttu mingit keeleoskust justkui ei eeldatudki. Saburō vanemad ei olnud talle jaapani keelt õpetanud, pidades seda vähetähtsaks, ning olid olnud koguni ebameeldivalt üllatunud, kui poiss otsustas hakata seda keelt ülikoolis õppima. Kuid nüüd, olles tagaigatsetud, esivanemate maal, põdes Saburō tihtipeale seda, et tema keeleoskus ei olnud kooskõlas ta pesuehtsa jaapanlase välimusega, mistõttu ta koges tihtilugu olukordi, kus teda ta vaikimise tõttu veidi kohtlaseks peeti. Seevastu peruulane Fanny ei teinud oma hāfu-staatusest üldse mingit numbrit, sest tema jaoks olid olulisemad just nimelt ta hispaania juured, ning samalaadseid situatsioone, mis sundisid Saburōd endasse tõmbuma, võttis see särtsakas peruu tüdruk üsna kergelt. Vastupidi hawaiilasele leidis tema, et süüdi on just jaapanlased oma kitsarinnalise suhtumisega, kes ei andesta pooleldi jaapanlasele tolle pinnapealsemaid teadmisi jaapani kultuuri ja keele nüanssidest, mille lünki valgetele välismaalastele siiski suhteliselt kergekäeliselt, ent samas üleoleva heldusega lubatakse. Nõnda erinesid meie jaapani juurtega kursusekaaslaste kogemused oma esivanemate maale sattudes suurel määral, kuid minule andis see jällegi juurde vaid väärtuslikke teadmisi sellest, kuidas jaapanlased suhtusid enda välismaal üles kasvanud rahvuskaaslastesse.

      Nädal pärast uue aasta saabumist kutsus meie õpetaja proua Kamiya meid kaasa Hokkaidō suurpühamusse. See oli kogu saare shintō-järgijate peapühamu, mida iga endast lugu pidav jaapanlane aasta alguses külastas, et teha väike palvus ja muretseda järgnevaks aastaks endale kaitsev amulett. Pühamu ise kujutas endast suurt pruuniks peitsitud sammaskäiguga madalat hoonet, mille avaras sisemuses olid madalatele riiulilaadsetele mööblitükkidele asetatud veidrad õlgkattega tündrid. Kui me õpetajalt nende otstarvet küsisime, siis ta selgitas, et need on erinevate suurettevõtete poolt pühamule tehtud annetused, ning tündrid ise, mille peale olid kaunis kalligraafias kirjutatud sponsorfirmade nimed, sisaldavad riisi või saket.

      Aasta esimese kümne päeva jooksul külastas seda pühamut suur hulk inimesi, kellest osa moodustasid firmabussidesse topitud ja kohale sõidutatud sarariiman’id ehk ametnikud, kes pühamuesisel üles rivistati ja kollektiivselt preestri õnnistatud said. Preester käis ringi, käes paberist tupsuke, ja õnnistas palvusi pobisedes ka firmade sõidukeid ning tavaliselt ostsid autojuhid pühamust veel lisaks ka amuleti o-mamori, mille nad tahavaatepeegli külge riputasid – see pidi autot ja selle juhti kaitsma liiklusõnnetuste eest.

      Pühamu tagaosas olid üles seatud mõned Jaapani traditsioonilised taiko-trummid, kuid altarit (nagu kristlikes kirikutes) ma ei silmanud. Õpetaja seletas siis meile, et tegelikult pühamutes siiski on altar, kuid sellesse sisemisse pühamusse tavaliselt igaüks ei pääse, vaid see avatakse üksnes erilisteks puhkudeks, näiteks pulmatseremoonia läbiviimiseks. Meil aga palusid pühamu teenijannad istet võtta pühamusse paigutatud pinkide rea esimestel aukohtadel, mispeale selgus, et meid kui küll ajutisi, ent siiski Sapporo elanikke kavatsetakse kohaliku shintō-kogukonna liikmeks võtta. Nimelt selgus, et ehkki shintō usundis on lugematu hulk ehk „kaheksa musttuhandet jumalust” (jaapani keeles yaoyorozu no kami), on igal jaapanlasel siiski oma kohalik „taevane vaim”, kellega ta on otseselt seotud ning kellele ta kodualtaril kamidana’l ehk „jumalate riiulil” ohvriande tegema peab. Seal suurpühamus kohaliku jumalusega „pakti” sõlmimine pidi meile me õpingutes edu tagama ning kaitsma meid igasuguste õnnetuste eest.

      Pühamusse oli kogunenud suur hulk rahvast, kes preestri eestvedamisel aeg-ajalt midagi omaette jorises. Tseremoonia alguses tantsisid valgeid kleidisarnaseid ürpe kandvad noorukestest neidudest pühamuteenijad rituaalset tantsu, mida saatsid taiko-trummide helid. Seejärel tõi uhkesse siidist rüüsse riietatud preester abiliste saatel heledast puidust taburetilaadsetele kandikutele asetatud ohvriannid, mis laoti üksteise kõrvale pühamu tagaossa, kus pidi suletud uste taga asuma kõige püham ruum. Kandikute peale oli asetatud erinevaid ande: riisi, saket, soola, kala, puu- ja juurvilju, mis sümboliseerisid igat liiki maa-ande.

      Väikese pausi järel algas see tseremooniaosa, mis meid otseselt puudutas – preester võttis kätte paberirullikese ja hakkas sealt nimesid ette lugema. Alguses luges ta paberilt eelmisel aastal sinna kogukonda sündinud laste nimed, kellest nüüd täieõiguslikud kohaliku jumala ehk kami hoolealused said. Seejärel asus ta meie, välismaiste tudengite nimesid suure hoolega paberilt maha veerima ning see, kelle nimi välja hõigati, pidi minema peenikese lasipuusarnase lauakese juurde preestri ees, asetama sellele ohverduseks mõeldud männioksa ning shintō kombe kohaselt palvuseks käsi plaksutama, mis väidetavasti kutsub kohale taevase vaimu. Tavaliselt ohverdatakse küll pühaks peetava sakakipuu oksake, kuid sealses karmis Hokkaidō kliimas polnud seda kusagilt võtta, ja nõnda said meie ohvriandideks hoopistükkis männioksad. Kui kõik olid selle jumalatele tutvustamise tseremoonia läbinud, kõmistasid pühamuteenijad veel kord taiko-trumme ning seepeale võiski oletada, et nüüdsest piisab vaid kodualtari ees või mõnes pühamus palveks käsi plaksutada, kui kohalik kami meid ära tunneb ja kuulda võtab.

      Pühamu pidulikus õhkkonnas aset leidnud sündmuse ajal tekkis mul järjest uusi küsimusi shintō ja ka teiste jaapani religioonide kohta. Olin lugenud, et jaapanlased ise tegelikult shintō’d religiooniks ei peagi, sest sel polüteistlikul usundil puudub pühakiri ja preesterkond koos pühamuarhitektuuriga on alles budismi mõjul tekkinud ning seega suhteliselt hiline nähtus selle kultuuri ajaloos. Pealegi teadsin, et küsitlused jaapanlaste religioosse kuuluvuse kohta

Скачать книгу