LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Nõukogude inimesena teadsin täpselt, mida Anna sel momendil mõtleb – kuidas suhtuvad sellesse ülemused-tsensorid puuplatsi vastasmajast, kellele ühelt poolt on Ameerika ideaaliks, teiselt poolt aga vaenlane number üks? Ja mida arvavad sellest neenetsid, kes varsti tundrakarjamaadel, patareiraadio kaelas, seda saadet kuulavad? Ja ehk piidles Anna ka oma hinge – kas sihuke kergemeelne mees on üldse midagi väärt?

      „Kui kaua aega kulus soome keele õppimiseks?”

      „Mis kulus, aasta, ei vähem, pool aastat, ei, veel vähem. Täpselt ei mäletagi, ühel päeval märkasin, et räägin sõpradega soome keelt, kuna tahtsin ka midagi sekka öelda. Muidu nemad muudkui jahvatasid ja jahvatasid õlle kõrvale, ausõna, nagu humalaveskid, mul ei lasknud midagi vahele öelda. Aga mina tahtsin ka rääkida!”

      „Kuidas te eesti keeleni jõudsite?”

      „Eesti keel oli meil kohustuslik aine, mis mul muud üle jäi? Muidugi oleks võinud eksami anda ka keelt valdamata, aga seda ma ei tahtnud. Mu eesti keel on konarlik, ma tahaksin seda palju paremini rääkida. Mu sõber Olev räägib minust eesti keelt palju paremini ja ma püüan teda kunagi üle lüüa,” muigas John ja pilgutas mulle silma.

      John on ikka täitsapoiss, ei öelnud, et minu inglise ja soome keel on tuhat korda hullemad kui tema eesti keel!

      „Ja neenetsi keel! Kuidas te sattusite meie neenetsi keele peale?”

      „Kuna ma tahtsin õppida samojeedi keeli, siis oli mul valida, kas nganassaani, sölkupi, eenetsi või neenetsi keeled. Kuna neenetsi keelt õppis üks tüdruk, kes mulle kangesti meeldis, siis läksin ka mina neenetsi keelte rühma,” andis John huvitava vastuse.

      „Aga miks te just samojeedi keeli õppida tahtsite?” uuris nüüd Anna.

      „Sellepärast, et ma olin uurali keelte üliõpilane.”

      „Aga miks just uurali?”

      „Sellepärast, et mul oli selle peale stipendium. Oo, õige jah, tegelikult oli mul stipendium juba neenetsi keele peale, Aino-Kaisa polnudki nii tähtis,” meenus järsku Johnile.

      Mõtlesin, et Kaabul on siin koht juurdlemiseks, ta võib oma ettekandesse kirjutada – pika ja põhjaliku uurimistöö tulemusena selgitasin välja, et objektil X oli juba Ameerikast Soome tulles stipendium just neenetsi keele õppimiseks.

      Edasi läks saade neenetsi keele tunniks ja siin enam mind kui tõlki ei vajatud. Kahekesi võtsid nad läbi nimisõnade käänamise ning alustasid ei millestki muust kui isast. Nominatiiv aah’tjaam, akusatiiv aah’tjaam, genitiiv aah’tjaan.

      MUUSEUMIS. SALADUSED, AINA SALADUSED

      Mammut Estonets. Millal oli Kazõmi sõda? John nägi Ivan Vampõlovit unes. Kohalik eestlane Jüri Üürike. Tavatu leid kirikus.

      Giiditöös on peamine, et sulle peab meeldima inimestega suhelda. Tamara Grigorjevna oli ekstraklassi suhtleja, tarkusest ei tulnud tal ka raasugi puudust. Teadsin seda juba eelmistest kordadest, aga täna hiilgas ta eriti.

      „Kas ma võiksin lindistada?” palus John luba.

      „Palun, palun,” lubas Tamara Grigorjevna.

      Hea kuulaja on heale giidile vaid innustaja, lindistav kuulaja lausa kompvek.

      Mõõtsin pika pilguga, kuidas rinnakas, auväärne naine kõndis kõps ja kõps kõrgetel kontsadel, kaardikepp käes, oma muuseumis saalist saali, vitriini juurest vitriini juurde, osutas eksponaatidele ning rääkis väga huvitavat juttu.

      Kasukad, kasukad, kasukad, üks mustrilisem teisest, mõned mannekeenide seljas, teised riidepuudel rippumas.

      „Näete, siin on titekasukas. See on tehtud sündimata poro nahast,” näitas Tamara Grigorjevna põlvekõrgusele karvasele ihuvarjule.

      „Nii armas,” ütles John „Ma mõistan, miks neenetsitel on palju lapsi.”

      „Hästi pehme, sellepärast ongi sündimata poro nahast,” selgitas Tamara Grigorjevna. „Palju lapsi?”

      Tamara Grigorjevna torkas kaardikepi otsapidi põrandaprakku ja vaatas pikalt lakke.

      „Neenetsi keskmine eluiga on 45 aastat,” alustas naine kurba juttu. „Enesetappude hulk on neenetsitel kõige kõrgem maailmas. Kõige kõrgem. Kui neenets saab vanaks, leiab, et on teistele jalgu jäänud, siis istub ta oma kajakki, sõuab jõele ja pöörab kajaki kummuli. Ta teeb seda niimoodi, et vool kajaki kaldale tagasi tooks, töövahend pole minema visata, seda läheb vaja noorematel inimestel. Neenetsid ei oska ujuda – milleks ujumine, kui paadiõnnetusel jahtuks keha niikuinii mõne minutiga alla elunormi. Vesi ei tõuse siin kunagi üle kaheksa kraadi. Parem juba aega viitmata mull-mull. Harilikult leitakse üles ka uppunu, tema keha maetakse maha, täpsemini õhku12, tema hing jääb alati perekonna juurde. Ka konte kanti vanasti oma igirännakuil kaasas, kuni partei ja valitsus selle ära keelas.

      Olgu, lähme edasi! Näete, porotopised, emane ja isane, mõlemad kõrgete, kõverate, haruliste ja hästi uhkete sarvedega. Poro on polüfunktsionaalsuses maailma absoluutne tipp! Lenini juures ma juba ütlesin, kuid, nagu me teame, on kordamine tarkuse ema, nõnda siis räägin üle – poro on ühtaegu transport, ehitus- ja käsitöömaterjal, rõivas, söök ja jook ning medikament, kõik on neenetsi jaoks koos ühes tublis loomas. Poro verest tehakse rahvameditsiini rohtusid, samuti tema sarvedest ja lihast. Poro nahast tehakse sidemeid, millega haavu kinni seotakse. Poro, see on armastus.

      Näete, nartad, vaadake, kui kaunid on aisad, vaadake, kui ilusad on poronahast saanitekid, ausõna, ma olen sellesse kõigesse lihtsalt armunud,” seletas Tamara Grigorjevna vaimustunult. „Armunud! Ma pean tunnistama, et meil, venelastel, ei ole nõnda ilusat käsitööd.”

      Viimases saalis laiutas keset põrandat mammut.

      Mammuti nimi oli Estonets, seda peeti kõige paremini säilinud mammutiks terves maailmas. Ja tõesti, nahk läikis tal nagu elusal loomal, sarved valendasid puhtusest. Tundus, et kohe-kohe raputab loom oma metsikut pead ning karvapulstides habe ta lõua all lööb värisema.

      „Mammut on tundra elevant,” ütles Tamara Grigorjevna. „Arvatakse, et Estonets ei surnud neli ja pool tuhat aastat tagasi nagu tema liigikaaslased, vaid elas teistest tunduvalt kauem. Pole sugugi võimatu, et kuskil tundrasügavustes on mõni mammutipere praegugi elus… Latimeeriat teate? Muidugi teate. Näete, arvati, et juba 10 miljonit aastat tagasi välja surnud, siis aga püüti India ookeanist kala kinni. Sama võib olla mammutitega. Tundra on ääretu ning helikopterilt ja lennukilt ei näe kõike.”

      „Mida see nimi tähendab? Estonets. Kummaline,” arvas John.

      „Mammuti leidis kohalik eestlane Jüri Üürike, Goša, nagu meie teda hüüame, tema järgi pandigi nimi,” ütles Tamara Grigorjevna.

      „Estonets tähendab eestlast,” tõlkisin mina.

      Seejärel pakkus Tamara Grigorjevna oma raamatuid ja raamaturiiuleid täis kabinetis plekk-kruusidest neenetsi kombel neenetsi teed, mis valmis klassikalises Vene samovaris.

      „Nelikümmend viis aastat keskmine eluiga, nagu te ütlesite… See on kümme-viisteist aastat vähem kui meie indiaanlastel,” võrdles John pärast esimest sõõmu.

      „Makk ei tööta? Ei tööta, jah? Siis võib, mu kallid,” alustas Tamara Grigorjevna ja rääkis, et Salehardi linnas on neenetsite hulgas töötuid umbes kolmveerand. „Kui 1970. aastal elas Jamaali-Neenetsi autonoomses piirkonnas 80 tuhat inimest ja neist üle neljandiku oli põlisrahvas, siis praegu on siin pool miljonit inimest ja kõiki aborigeene alla kümne protsendi.”

      „Pool miljonit! Mis nad kõik siin teevad!” imestas John.

      „Palun ärge mind reetke,” võttis Tamara Grigorjevna toone tasasemaks. „Teate, milline sõjatööstuskompleks on siin ümbruses peidus – kosmodroom, tuumaallveelaevastiku baas, mitu raketi- ja lennuväebaasi, gaasi- ja naftamaardlad, nikli- ja söekaevandused ja mis kõik veel.”

      Mulle

Скачать книгу