LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Bella & Öörahu repertuaariaruanne”).

      Tartu Sügise ja Tallinna kontserdi vahele jäi veel üks sündmus, mis oli loomingulise kollektiivi tutvustamise ning populariseerimise seisukohast ülioluline. Uus jõud Eesti telemaastikul, noor ajakirjanik Vahur Kersna pani koos Kalle Mülleriga kokku saadet, mis tõi telepubliku ette seni avalikustamata talente alates UFO-uurijatest (Igor Volke, Wormsi enn) ning lõpetades põrandaaluste poeetide ja kunstnikega. Kuuldused hullumeelsest ansamblist jõudsid Vahur Kersnani tõenäoliselt tänu Kalle Müllerile, kes tartlasena töötas Postimehes. Kersna otsis saatesse muusikalist sensatsiooni ja selle ta leidis. Et saatesse pääses kaks lugu – “Haiguste ravi” ja “Liputaja” –, oli toimetaja otsus. Lugude valikul polnud ansamblil sõnaõigust ning meil kui algajatel polnudki mõeldav dikteerida oma soove ja tingimusi. Kersna valik osutus efektseks. Esiplaanile tõusis tugev skandaalne aspekt. Ekshibitsionismiteemalise “Liputaja” taustal keksisid naaberstuudios lastesaadet salvestanud ja puhkepausi pidanud põngerjad-laulujütsid, kes tundsid end kaamerate ees ülihästi, tehes abstraktseid tantsuliigutusi. Siinkohal minu sügav kummardus telerežissöör Jaanus Nõgistole, kes meie debüüdi kaamerate ees vaevata ja valutult telepurki voolis.

      Onu Bella & Öörahu esimese teleülesvõtte kostüümid ja imidž olid meie enda loodud. Minu kehakatetele ei kulunud hullumeelset kogust raha. Väljaveninud sinised dressipüksid tuli pesuvalgendaja lahuses ära keeta, et saada sinivalgelaiguline tulemus, mis meenutas tolleaegset niinimetatud kivipesumustrit. Säärased laigulised teksad olid 1980. aastate lõpus moes. Et rõhutada solisti maskuliinsust, toppisin pükste sellesse paika, kus keha kaheks jaguneb, hästi palju vatti. Ülakehakate pärines Tartu konservitehase laboratooriumist. Päikesest pleekinud, mahakandmisele määratud aknakardin sobis ideaalselt. Lõikasin kardina keskosasse paraja suurusega augu, millest pea läbi mahtus. Juukseid fikseeris ja hoidis turris mainit ajastu teine moeröögatus – peapael. Alates kirjeldet kostüümi loomisest vihkan ma stiliste ja kostüümikunstnikke.

      Onu Bella & Öörahu panus tele- ja videomaailma on olnud ETV tahtel ja võimalustega erakordselt tagasihoidlik. Ühtki säilitusühikut pole peetud vajalikuks arhiveerida. Vastsündinud videoajastu möödus meie bändist kahetsusväärsel kombel ning kahe videoklipi süžee ja tegemine on jäänud mällu kõigest üksikute, pealiskaudsete ning uduste fragmentidena.

      Tarmo tekstile ja viisile loodud “King Kong” ei olnud tavapärane lava- või stuudioesitus. Vaheplaanid mööda Faehlmanni tänavat kohvritega jooksvatest ning telemaja katusel kaugusesse põrnitsevatest bändiliikmetest lubavad ülesvõtte kategoriseerida tinglikult videoks.

      “Minu elukaaslane on Samantha Fox” ingliskeelne versioon videona oli ansambli kõige ajuvabam sooritus telekaamerate ees. See ei meeldinud mitte kellelegi bändist ja minu teada pole seda säilitatud ETV ega ka asjaosaliste kodustes arhiivides. Kujutage ette karukostüümis solisti, kes laulab vigases inglise keeles ja tatsab ringi mööda telestuudiot?! Klipp ei sisaldanud ühtegi nilbust seksuaalsest vaatevinklist, kuid oli pornograafiline ülekantud tähenduses. Mõlemad kirjeldatud salvestised on külastanud tele-eetrit kõigest ühel korral saates “HÄM-TV”.

      Kui ansamblimootor oli täistuuridel käima lükatud ja esimene tuntus tänu festivalikontsertidele ja teleesinemistele saavutatud, hakkasime tundma akuutset vajadust ansambli administraatori (siis polnud veel üldises kasutuses sõna “mänedžer”) järele. Ma ei olnud rahul, et bändi administratiivsed ja logistilised aspektid kulgesid sageli isevoolu teed. Püüdsin jõudumööda asju ajada, kuid meelelahutusmaailma jõujooned olid tundmatud. Pealegi polnud lihtne leida algajale ansamblile esinemisvõimalusi soolokontserdiks. Kuna 1980. aastate lõpus toimus Eestis palju muusikafestivale, oli neil üritustel võimalik leida kanal publikuni. Pääs festivalile tähendas sageli suurt hulka bürokraatiat, mis nõukogude inimesele oli harjumuspärane. Olen õiendanud dokumendiga, kus festivalikorraldajad taotlevad muusikute vabastamist põhitöölt ürituse toimumise ajaks, rääkimata sissesõidulubadest Saare- ja Hiiumaale. Korraldajatele tuli saata demolint lugudega, nimekiri ansambliliikmetest ja külalistest (groupie’dest) ning anda teada öömajasoovist. Asjaajamine oli aeganõudev ja tüütu.

      Meie naiivsus mänedžeri leidmisel kobas tundmatuid, kohati sürrealistlikke radu. Kalle Müller ei vaimustunud uuest väljakutsest ja lisakohustusest. Lõpuks arvas Tarmo, et Aleksander (Sass) Müller (ei ole Kalle sugulane) sobib ansambli mänedžeriks. Hindan Sassi kui võrratut muusikut, kuid tema administraatoritööd ei soovi ma kommenteerida. Mülleri Sassi tugevad tahud olid lai silmaring ja aastatega kogutud elutarkus, samuti suur huvi kirjanduse ja kunsti vastu. Sassiga oli teatud piirini ka lõbus viina visata, kuid iga kord ei piisa sellisest inimlikust positiivsest omadusest, et olla hea asjaajaja.

      Mülleri Sass organiseeris bändile performance’i-laadse, värvika, samas pentsiku sündmuse. Ühel päiksepaistelisel kevadpäeval viibis ansambel Tallinna loomaaias puuris, kus rahvas käis meid vaatamas ja söötmas. Külastajate hulgas leidus ka tõsiseid loomasõpru, kellele niisugune ekspositsioon ei meeldinud. Nad ei varjanud tigedust ja meelepaha. Igale meie suunas lennutatud negatiivsele reaktsioonile vastasime vulgaarselt. Antud olukorras oli see õigustatud, kuna me olime kehastunud loomadeks, kandes endas loomalikke instinkte. Heatahtlikud loomaaia külastajad, kes peatusid meie puuri juures, said preemiaks võimaluse kuulata bändi lugusid a cappella. Vahepeal, kui külastajate voog rauges, keetsime priimusel suppi ja jõime õlut. Minu viibimine puuris päädis päeva lõpuks tõsise päikesepõletusega. Naabruses eksponeeris end sarnaselt meiega Mülleri Sass. Talle oli tehtud puuris istumine pisut huvitavamaks. Aja surnukslöömise asemel laulis Sass palu oma põhjatust valikust, saates end häälestamata klaveril. Kui interpreet väsis, nihkus ta puuri võrede suunas, sirutas käed pikalt välja ning kerjas möödujatelt raha ja viina. Kahjuks olid külastajad enamasti kitsipungad.

      Onu Bella & Öörahu helimees Andres “Kooša” Korotkov püüdis samuti täita mänedžeri vastutusrikast kohustust. Kunagi oli ta olnud lühikest aega ansamblis Fix ning omas pädevust nii helide maailmas navigeerimisel kui ka bändielu korraldamisel. Andrese abi ja nõuga sai ansambel teha esimesed professionaalsed helisalvestused Vanemuise teatri stuudios ja Tallinna linnahallis. Kooša oli helitehnikuna tubli ning tänu temale pääses nii mõnigi meie kontsert kukkumast kaootiliste mürade põhjatusse kuristikku. Ansambel salvestas tegutsemisajal kõigest seitse lugu, mis on õnneks säilinud ega ole saanud tunda ajahamba totaalset hävitustööd. Olgu mainitud, et kaks märgilist kontserdisalvestust – esinemised Tallinna tehnikaülikooli rock’i-klubis ja Rock Summeril – ei täida helisalvestustena nõudliku kõrva ootusi ning omavad seetõttu vaid ajaloolist tähtsust.

      Koošast oleks saanud hinnatud mänedžer, kuid kahjuks oli tal pisikene viga. Kui ta hakkas sõpradega pidu pidama, siis võis ta nädalate kaupa kadunud olla. Siis ei vastanud ta telefonikõnedele, lülitas korteri uksekella vooluvõrgust välja ega lasknud kedagi sisse. Töökorralduslikust seisukohast on säärane lähenemine üldjuhul taunitav.

      Olen veendunud, et Onu Bella & Öörahu kulgemine läbi Eesti rock-muusika düünide 1980. aastate lõpus muutus palaga “Minu elukaaslane on Samantha Fox”. Saladusloor hõljub lauluga kaasas käinud lava-show ümber.

      Kohe pärast laulu esitamisküpseks saamist hakkasime mõtlema, kuidas seda ette kanda. Enam ei mäleta täpselt, kas olin see mina või oli Poeg, kes käis proovis välja mõtte tuua lavale paljas naine. Idee kiideti naerulagina saatel üksmeelselt heaks, kuid esialgu polnud kellelgi pakkuda välja isikut, kes seda võiks teostada. Meie noorim liige Karl lubas asjaga lähemalt tegeleda. Tema muhelev ja kelmikas ilme reetis, et potentsiaalne kandidaat võib olla silmapiiril. Järgmisel harjutuskorral teatas saksofonist, et nädala pärast kohtume tütarlapsega, kes on andnud esialgu ebaleva nõusoleku astuda lavale eevakostüümis. Tarmo nõudis noorikuga kohtumist minu juures prooviruumis. Kuna ma ei ole kodus ahjusid küttes raisanud kunagi heldelt puid, käskis Tarts prooviruumi kõrval asuva toa sedapuhku korralikult soojaks kütta, et modell, kelle me automaatselt Samanthaks ristisime, saaks rahulikult lahti riietuda.

      Samantha ilmus casting’ule koos sõbranna Kadiga Karli saatel. Juhatasin tüdrukud kõrvaltuppa, palavaks köetud improviseeritud garderoobi, ise läksin harjutusruumi. Kui tavaliselt täitsime prooviaegse jõudeoleku

Скачать книгу