LITMIR.BIZ

      TEINE PEATÜKK

      Juba tükk aega enne seda, kui kujutasin ennast kõige fantaasiaküllasemates unenägudes laulmas rock-ansamblis, omas muusika olulist rolli minu elus. Võisin olla 14-aastane. Tolleaegsed noored inimesed – minu eakaaslased – janunesid nii Eesti kui ka lääne muusika järele. Säärast aupaklikkust kodumaise popi ja rock’i vastu tänapäeval enam ei koge. Paljud ansamblid väärisid austust seetõttu, et kandsid märtri oreooli. Niipea kui võimukandjad keelasid ära ühe või teise loomingulise kollektiivi või esineja avalikud etteasted, leidis see ansambel või solist automaatselt väärika koha Eesti rahva südames.

      Ma ei ole kunagi müstifitseerinud kodumaist poppi ja rock’i. Isegi mitte siis, kui ma noorukieas, 1970. aastate keskel, asusin avastama selle territooriumi piiramatuid avarusi ja seletamatut võlumaailma, mis imbus meieni lääne suunalt.

      See rännak polnud lihtne. Lääne muusika teekond nõukogude, sealhulgas Eesti inimeseni käis mööda arusaamatuid radu. Et mõista tolleaegset situatsiooni, tuleks esiteks elimineerida meeltest ja arusaamadest kogu virtuaalmaailma mitmepalgeline võimaluste kogum osta, müüa ja vahetada muusikat. Teiseks tuleks unustada fakt, et plaadipoes müüakse lääne päritolu helikandjaid, olgu siis vinüülplaate, kassette või CD-plaate. Nüüd oleme lähtepositsioonil mõistmaks olukorda Vene ajal.

      Pika ääremärkusena tuleb täpsustada, et ka tol ajal eksisteerisid muusikapoed. Tartlasena meenub mulle ennekõike kodulinna kauplus Akord, mis oli hulk aastaid tagasi ainuke omataoline. Praegu pesitseb seal kohvik Pierre. Müügipinnalt ei teinud nimetet kauplus silmi ette keskmisele külapoele. Sinna mahtusid nii raadiovastuvõtjad, televiisorid, magnetofonid kui ka muusikainstrumendid. Väike, eraldatud sektor, kus hädavaevu sai õlg õla kõrval seista neli-viis muusikalembest kodanikku, kuulus heliplaatidele. Nõukogude muusika oli esindatud peaasjalikult üleriigilise monopoolse firma Melodija toodanguga. Valik oli üsna eklektiline ning kohati väga igav. Mõnevõrra paremas olukorras olid klassikalise ja rahvamuusika entusiastid. Aeg-ajalt võis saada vinüülplaadi vennalike rahvademokraatiamaade (Bulgaaria, Ungari, Ida-Saksa jt) ansamblite ja solistide popheliloominguga. Valik oli kaootiline ning sageli müüsid müüjad paremad palukesed letialuse kaubana iseendale või tuttavatele ja sõpradele, kes valmistasid vastutasuks meelehead mõne teise defitsiitse kauba või raskesti kättesaadava hüvega. Käsi pesi kätt ja nii käis elu igas vallas.

      Muide, 1980. aastate teisel poolel hakati omaaegses Nõukogude Liidus üllitama ka lääne esinejate plaate. See protsess saavutas apogee perestroika esimeses vaatuses ning selle eest tuleks teha sügav ja aupaklik kummardus seltsimees Gorbatšovile. Vaatamata sellele, et plaatidele salvestatu kvaliteet oli ettearvamatu ning plaadiümbriste kujundus ei kannatanud võrdlust välismaiste analoogidega, astuti julge samm edasi. Kahjuks olid plaatide tiraažid väikesed, seega eksisteeris jätkuvalt defitsiit. Juhtus ka nii, et Melodijale litsentsitud plaadil puudus mõni pala, mis oli originaalplaadile vermitud. Või siis oli asendatud mingi teise palaga täiesti arusaamatul valikuprintsiibil.

      Üks universaalsemaid ja, mis siin salata, ka odavamaid ning lihtsamaid võimalusi saada osa läänemaailma popmuusikast oli kuulata Radio Luxembourgi sagedusel 1439 kHz. See kesklainel programmi edastanud raadiojaam oli mõnele muusikasõbrale võib-olla ainuke kanal ja aken Euroopasse. Vaatamata kohati hullumeelsele feeding’ule salvestati raadiost sageli uusi lugusid nii kuulamise kui ka info kogumise eesmärgil. Tegin minagi seda vend Ennu lintmagnetofoniga Ai-das.

      Radio Luxembourgi diskorite jutt oli kiire, väljenduslaad intensiivne. Julgen spekuleerida, et Eesti vana kooli diskorite suured eeskujud, keda püüti igal võimalusel jäljendada, olid ametivennad just nimetet raadiojaamast.

      Uus epohh raadiost muusika kuulamisele ja salvestamisele saabus siis, kui kauaaegne sõber ja pinginaaber Hannes tõi Soomest muusikakombaini, mis koosnes kolmest osast: kassettmagnetofon, vinüülplaadimängija ja tuuner. Üsna haruldast, firma Panasonic “imeriista” käisid paljud uudistamas. Kuidas Hannes Soome pääses, oli 1970. aastate lõpu kontekstis samuti ime. Ta ema oli üks väljavalitutest, kes õpetas mõnda aega Helsingi ülikoolis soomlastele eesti keelt.

      Hannese tuuneriga sai võtta vastu niinimetatud lääne ultralühilainet. Kui Tallinna ja laiemas plaanis kogu põhjaranniku elanikul polnud Soome ultralühilainelt raadioprogrammi (ja ka teleprogrammi) vastuvõtmine ületamatu ülesanne, siis Tartus oli see geograafilise asendi tõttu peaaegu võimatu. Kahjuks hägustas perspektiivi tõsiasi, et Hannes elas viiekorruselise maja esimesel korrusel ning ultralühilained levivad peaasjalikult optilise nähtavuse ulatuses. Valgus tunneli lõpus hakkas paistma siis, kui klassivend Toits, keda me mõnikord Tivojaseks kutsusime, ulatas abistava käe nii otseses kui ka kaudses mõttes. Pannes mängu oma matemaatilise mõtlemise ja teadmised füüsikast, konstrueeris, paigaldas ja häälestas ta antenni, mille abil sai võimalikuks Soome ultralühilaine enam-vähem rahuldav vastuvõtt.

      Tagasilöögid olid varmad tulema ja mu võimalused hoida kätt popmuusikauudiste pulsil muutusid kaootiliseks ning ma ei saanud enam Soome raadiost helisalvestada. Mis juhtus? Hannese püstakus elas NLKP ajaloo õppejõud Feliks Edmundovitš. Sellise kunstnikunime andsid talle Tartu ülikooli tudengid, kuna mees oli justkui kloonitud, imagoloogiliselt hämmastavalt sarnane elukutselise revolutsionääri Dzeržinskiga. Feliks Edmundovitš oli kindlate veendumustega kommunist. Tema loengud ülikoolis, millest minagi paaril korral osa sain, olid ideoloogiliselt sütitavad ja sisutihedad. Kui mõni kunagine kommunist on muutnud aegade kulgedes oma maailmavaadet kardinaalselt, siis Feliks Edmundovitš oli mees, kellega koos oleks võinud minna kas või luurele: ta oli aatetruu.

      Feliks Edmundovitš tegi kahjuks ka vigu. Ta lõikas Hannese antennikaabli katki. Säärast kääritööd harrastas ta korduvalt, kuigi kaabel ei seganud põhimõtetega mehe väljavaadet aknast. Korraliku raadioside taastamine nõudis aega ja vaeva. Veelgi enam, talvel ning varakevadel oli see seoses libedusega katusel lausa ohtlik.

      Iga kord, kui Hannes Soomes käis, tõi ta kaasa arvestatava valiku äsja üllitatud vinüülplaate pop- või rock-muusikaga. Salvestasime materjali operatiivselt magnetofonile ümber ning Hannes müüs plaadid paadunud melomaanidele kiiresti maha. Tuttuue vinüülplaadi eest võis saada 60–70 rubla, mis oli tol ajal väga suur raha. Siiski polnud Hannes esimene, kes viis mind 1970. aastate lõpus lääne heliplaatide maailma. Ma jõudsin sinna ise.

      Kui Tallinna muusikasõbrad said heliplaate müüa ja vahetada Plaadimäel, siis tartlastel avanes niisugune võimalus Peetriturul. See oli päris suur, osaliselt aiaga eraldatud ala, mis asus Peetri tänaval ja samanimelise kiriku lähedal. Kaupmeestele mõeldes olid sinna paigutatud koguni lohakalt ja kiiresti kokku klopsitud letid, mis meenutasid pikki peolaudu. Ööpimeduses oli see vandaalide ja joodikute meelispaik. Peetrituru orgaaniline osa oli silikaatkividest kuivkemmerg. See rajatis täitis sageli riietuskabiini rolli, kuigi oli täis situtud ja rõve. Esteedid eelistasid passitada teksapükse jalga sitamaja taga lageda taeva all, nii naised kui ka mehed.

      Igal laupäeval muutus Peetriturg ostu-müügi kohaks, kus kaubeldi vanakraamiga, aga ka lääne päritolu riiete ja vinüülplaatidega. Rahvasuus kutsuti

Скачать книгу