LITMIR.BIZ

Скачать книгу

vaevu märkas teda. Juba lükati teda tolliväravate poole. Keegi ületas luba näidates tõkke ja hüüdis Emmanuelle’i. Neiu hakkas jooksma ja viskus rõõmukiljatuse saatel abikaasa väljasirutatud käte vahele.

      2

      ROHELINE PARADIIS

      „Kas ma kutsun teid tapma oma meeli?

      Ma kutsun teid meelte süütusele.”

FRIEDRICH NIETZSCHE,„NÕNDA KÕNELES ZARATHUSTRA”2

      Must mosaiikbassein roosa veega, milles Emmanuelle’i pahkluud tantsisklevad, kuulub ühendusele Royal Bangkok Sports Club. Abikaasad ja tütred, keda sellesse meesteringi lubatakse, käivad siin laupäeva ja pühapäeva pärastlõunatel hipodroomiloožis oma jalgu ja läbi kleidi paistvaid rindu näitamas ning olesklevad teistel päevadel paljalt basseini ääres.

      Nägu kõverdatud käsivarde peidetud, lesib Emmanuelle’i läheduses (too tunneb aeg-ajalt reieküljel lühikeste juuste paitust) varsakehaga naine, kelle lihased joonistuvad päikese käes vaskse naha alt justkui punase kriidiga tõmmatult nähtavale nagu skulptori krokiil. Naine räägib. Tema lõbus naer kajab veepinnalt vastu ja ilus hääl kaunistab tema salajutte.

      „Gilbert peab heaks tooniks solvunut mängida sellest ajast, kui Flibustier tuli. Ta heidab mulle ette noid kolme jooksus oldud ööd. Jumal hoidku, neljandal ööl olin ju kuulekalt kodus tagasi – kui Flibustier oli läinud!”

      Emmanuelle teadis, et see on Ariane, Prantsuse suursaadiku nõuniku, Saynes’i krahvi abikaasa, ja et ta on kahekümne kuue aastane.

      „Mis kärbes siis sinu abikaasat hammustas?” uurib teine naine, kes on punase kangaga kaetud lamamistoolil ametis O-nimelise tülpinud koera kammimisega. „On ta oma põhimõtteid muutnud?”

      „Talle polnud vastumeelt see, et ma nood ööd kaptenikajutis veetsin, vaid et ma polnud sellest teada andnud. Tema arvates tegi ta end lolliks, kui mind kõikjalt otsis ja koguni politseid teavitas.”

      Tüdrukud sumisesid edasi. Nad lebasid pooloimetuna kuumadel kiviplaatidel (ehkki olid lõõsaga harjunud), moodustades kõrbevatest ihudest tähekese, mille keskel kõhutas Ariane ja istus Emmanuelle. Viimane pigem kuulas kui nägi neid, sest sooja vee karamellikarva peegeldus tema jalgade ümber huvitas teda hetkel rohkem kui päevitunud kehade vaatemäng.

      „Kus ta siis arvas sind olevat? Seda polnud suur kunst aimata.”

      „Kordki tekkis selles riigis võimalus meelt lahutada!”

      „Ta tunnistas ju isegi, et nägi mind viimast korda laevapeo lõpus kaitsetult kahe lõbusa soodimehe vahel, kes paistsid kavatsevat mu ihu omavahel jagada.”

      „Oleksid nad seda teinud?”

      „Kust mina peaksin teadma?”

      Ariane kergitas end, et kõnetada Emmanuelle’i. Viimane ei suutnud taas imestamata jätta, millise kerguse ja muretusega basseiniäärsed suplejad harutasid lahti rinnahoidjapaelad, väidetavalt selleks, et vältida päevitusrante, tegelikult aga selleks, et gravitatsioonijõud nende huve teeniks, kui nad näilise süütusega end küünarnukkidele tõstsid ja mõnele meessoost möödujale lehvitasid.

      „Kullake, te jäite ilma sajandi võimalusest,” andis Ariane talle teada, „sest kahte sellist võimalust sajandi jooksul Bangkokis ei esine, nagu Chouffie just mainis. Väike nunnu sõjalaevuke jäi eelmisel nädalavahetusel jõkke ankrusse, et väidetavalt Siiami mereväele austust avaldada. Te oleksite pidanud seda nägema – milline saatürite vägi! Dionüüsosliku kapteniga! Kolm päeva vaid kokteilid, õhtusöögid, tants – ja kõik muu!”

      Emmanuelle’i ümbritsevate noorte prantslannade taktitus, upsakus ja kile naer sundisid neiut kohmetuma – ta oli üllatunud, et tema Pariisi-kogemusest selles ülemeelikus seltskonnas nii vähe kasu on. Võõrsil viibivate neiude jõudeolek ja luksuslik eluviis paistsid ületavat Auteuil’ ja Passy aja surnukslöömist ja kõige vähem tagasihoidlikku varandust. Isegi tegevusetus oli nende puhul intensiivne, jätmata ruumi improvisatsioonile või hingetõmbele. Kõik paistis viitavat sellele, et päevast päeva polnud neil olenemata paigast, vanusest, välimusest ja seisundist muud muret kui võrgutada ja ennast võrgutada lasta.

      Üks tüdrukutest, kelle uskumatult lopsakas kollakaspunane lakk langes õlgadele ja sealt edasi puusadeni, tõusis laisalt ja läks basseini äärde, kuhu jäi ringutades ja haigutades harkisjalu seisma, nii et valgetest nöörkitsastest bikiinipükstest turritas päikesepaistele lõvikollane tuust ja Emmanuelle’i äkitselt tähelepanelikule pilgule paljastus tema tugev ja treenitud häbemevorm, mille sündsusetust rõhutasid veelgi neiu siivas nägu ja nõtke keha.

      „Jean pole nii rumal,” märkis ta. „Ta uuris Flibustieri lahkumiskuupäeva välja, enne kui naise kohale kutsus.”

      „Kahju,” möönis Ariane siira kahetsusega hääles. „Tal oleks siin meeletu menu olnud.”

      „Ma ei saa siiski aru, kuidas sai Jean arvata, et Pariisis on Emmanuelle kindlamas paigas,” ironiseeris üks poolalasti tüdruk. „Vaevalt et ta sealgi hooletusse jäi!”

      Ariane vaatas Emmanuelle’i justkui teravama huviga. Üks tema kaaskonnast kommenteeris loiult:

      „Tõsi. Ilmselt pole tema abikaasa armukade, et naise aastaks üksi jättis.”

      „Mitte aastaks, vaid kuueks kuuks!” parandas Emmanuelle.

      Ta uuris häbeme kumerat pinda, sest see oli talle nii lähedal, et küljele nõjatudes oleks ta võinud seda huultega puudutada.

      „Minu arvates tegi ta õigesti, et ei palunud teil endaga samal ajal siia tulla,” sekkus O perenaine. „Ta on viimased kuud peaaegu kogu aeg põhjas olnud. Alguses polnud tal maja ja ta ööbis Bangkokis iga kord hotellis. See poleks olnud teile sobilik elu.”

      Ta lisas kohe:

      „Kuidas teile villa meeldib? Olen kuulnud, et see on imeline.”

      „Oh, see pole veel päris valmis, osa mööblist on endiselt puudu. Mulle meeldib kõige rohkem aed ja kõrged puud. Te peaksite meile külla tulema,” lõpetas Emmanuelle viisakalt.

      „Kolmveerand aastast veedate Bangkokis ikkagi üksi, kas pole?” päris keegi Ariane’i saatjaskonnast.

      „Sugugi mitte,” vastas Emmanuelle kergelt ärritudes. „Insenerid on end sisse seadnud, nii et Jeanil pole enam tarvis Yarn Hees käia. Tal on peakorteriski piisavalt tegemist. Ta on edaspidi kogu aeg minuga.”

      „Olge mureta!” naeris krahvinna julgustavalt. „Linn on suur.”

      Kuna Emmanuelle ei paistnud suuruse eeliseid taipavat, selgitas Ariane talle:

      „Küll te näete, töö hõivab kõik tema päevad. Teil jääb piisavalt ruumi ja aega armukestega mehkeldamiseks. Õnneks pole kõik siinsed võimekad mehed tööga sama hõivatud kui meie abikaasad! Kas juhite ise autot?”

      „Jah, aga ma ei söanda sellesse segasesse tänavate labürinti sukelduda. Jean annab juhi minu käsutusse, kuni olen õppinud siin orienteeruma.”

      „Põhilise õpite kiiresti selgeks. Ma juhendan teid.”

      „Teisisõnu võtab Ariane teie hukutamise enda kanda!”

      „Narrus! Selleks pole Emmanuelle’il küll mind tarvis. Pigem tahaksin kuulda tema enda tempudest. Minoute’il on õigus, üksnes Pariisis võib täiel rinnal litsi lüüa.”

      „Aga mul pole millestki jutustada,” tõrkus Emmanuelle hädiselt.

      Õnneks hoidis tema tuju üleval Ariane’i värvikas kõnepruuk, muidu oleks ta end peaaegu õnnetuna tundnud.

      „Olge rahulik,” kinnitas neiu, kes väljendas kõige kärsitumat huvi tema saladuste vastu. „Te võite meile usaldada oma kõige riivatumad saladused. Me ei iitsata neist kellelegi!”

      „Millest ma peaksin rääkima? Terve Prantsusmaal elatud aja ei petnud ma oma abikaasat kordagi,”

Скачать книгу