Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane - Mirjam Johannes

Скачать книгу

palju on inimesi, kellele teid tutvustada tuleks! Siin me käime oma jalgrattaid parandamas, aga tundub, et praegu pole kedagi kohal. Homme tuleme läbi! Me nii tahtsime teada, kes on uued vabatahtlikud. Siin oleneb kõik inimestest! Et oleks ikka lahe olla, buena onda5! Nii et te peate täna veel paljudega tutvuma. Ma ütlesin küll Vivile, et ta keelaks kohalikel vabatahtlikel täna suure hordiga tulla. Nad on sellised lapsikud ja võivad hästi tüütud olla. Aga Camille ja Flo saavad nende poistega iseenesest hästi läbi. Camille ja Flo on Belgiast. Ah jaa, vat Juampy käis teil vist ka vastas, eks? Juampy ja Camille on paar. Flol pole kedagi, aga ta on peast soe ka.” Vaatan kaastundlikult Triinu poole. Kui mina saan Ruthi jutust veel enam-vähem aru, siis tema vaeseke peab vist korduvate nimede registreerimisega leppima. Ruth aga ei paista märkavatki, et tema juttu ja erinevaid nimesid jutu sees on natuke liiga palju.

      „Täna teeme teie tuleku puhul ikka korraliku peo! Loodan, et kohalikest vabatahtlikest tuleb ainult Juampy. Sest Malcolm, Marcelo ja Manolo tulevad nagunii. Manolo ja Marcelo on ägedad, nad on ainsad, kes pole Ecoclubiga seotud. Nad on lihtsalt meie sõbrad. Aga jah, kui kohalikud vabatahtlikud meiega kaasa tulevad, siis me ei saa proovikasse minna. Nad on ikka üsna tobedad.”

      „Ruth, kes need kõik on?” suudan tema jutule vahele pista. „Aa, heh, Malcolm on kolumbia vabatahtlik. Ta on 19 ja arvab, et on kõigist kõige targem. Ei, poliitikat jagab ta hästi, aga elulistest asjadest ei tea ta muhvigi. Te peaksite nägema, kuidas Marcelo teda parodeerib. Marcelo on geniaalne! Ja vallaline, tüdrukud! Ma oleks ise temaga teemat arendanud, aga ta on liiga hea sõber selleks. Manolo on ka vallaline, aga ta on peast natuke soe. Ärge kunagi uskuge seda, mis ta teile räägib! Tavaliselt ta ajab igasugu hullusi kokku, et vaadata, kas te uskuma jääte, ja siis, noh, saab teie üle naerda. Ja proovikas on vana internetikohvik, kus Chico Mendese bänd harjutamas käib. Chico Mendes on üks kohalik rokkbänd. Marcelo tutvustas meid neile. Kõik on kenad ja ägedad kutid!”

      Me oleme märkamatult oma korterelamu juurde tagasi jõudnud. Ei saa just öelda, et ma hetkel kangesti nende kõigiga, kellest Ruth rääkis, tutvuda tahan. Tahaks oma konarliku madratsi peale, et veidike horisontaalasendis noriseda. Ruth on juba trepi poole kadunud, kui Triin mind äkitselt varrukast tõmbab. Ta osutab silmade särades mangopuu varju jäänud taimele: „Mirjam, vaata, kui suur jõulutäht! See on ju lausa põõsas! Issand, kuidas ma nende pidamisega alati vaeva olen näinud. Ja siin see lihtsalt kasvab nagu sirelipõõsas.” Järsku tahaksin ma olla koos oma vanaema ja tema sirelipõõsastega. Noh, märtsikuus on muidugi hoopis tõenäolisem, et ka minu vanaema peab kuskil majasügavuses võitlust oma tõrksa jõulutähega. Nii et mis seal enam, vähemalt ei pea mina enda oma kastma!

      2. PEATÜKK

      PATRICIO. VABATAHTLIKE MAAILMA TELGITAGUSED

      Köök on jälle rõveräpane. Selle tõsiasja eiramiseks tõmban raskustega avaneva plekist korteriukse lahti ja astun trepikotta. Erilise vaimustuseta loivan trepist üles maja katusele.

      Me kutsume seda lahtist platvormi terrassiks ja eks ta ehituselt vist annab täitsa peene katuselokaali mõõdu välja. Reaalsuses on see üks koerasita ja ehitusprahiga kaetud ala, mida ääristavad rohmakad tsementservad. Sellest hoolimata veedame siin rohkem aega kui oma imelises ühetoalises korteris. Hommikuti paistab terrassile mõnus päike ja õhtute veetmiseks on siin lihtsalt rohkem ruumi. Võtan trepimademel istet ja lasen pilgul puhata keset tänavat troonival suurel prügikonteineril.

      Kerkib küsimus: mis me siis täna ka teeme? Viie päevaga on jõudnud maad võtta selline „meie”-fenomen, et naljakas kohe. Minust on saanud ühe rühma täieõiguslik liige. Ecoclubi rahvusvaheliste vabatahtlike tuumiku ümber koondub igasugu karvaseid ja sulelisi kohalikke. Tunnen, kuidas iga päevaga muutub „meie” osa suuremaks ja minu „mina” jääb järjest väiksemaks. Võõras keskkonnas on kuhugi kuulumine nii oluline ja nauditav. Ometi on kohalike vabatahtlike väga seljaselav suhtlemisviis jõudnud mul täielikult kopa ette visata. Oma peas on mul vabandus nii neile kui ka endale. Paratamatult on eesti üksiklapsel isiklikust ruumist teistsugune kontseptsioon kui siinsetel kogu aeg kodustega ninapidi koos elavatel noortel. Sellest hoolimata eelistaks ma sibulat hakkida nii, et mulle ei patsuta keegi kogu aeg õlale ja ei passi, millise randmeliigutusega ma seda täpselt teen.

      Tänahommikune terrass ei hiilga just päikese parameetritega: taevas on valkjashall ja õhk on niiskusest paks. Mõtlen kurvalt, et selle vesise ilma pärast polegi me veel tõeliselt töiste tegemisteni jõudnud. Kuskil seal linna teises servas on need väidetavad „kõige vaesemad linnaosad”, kus kangelaslikud Ecoclubi vabatahtlikud tegutsevad. Või noh, tegutsevad on vist natuke ebatäpselt öeldud. Ametlikult on Clorinda Ecoclubil 50–60 liiget. Vabatahtlike kohtumisõhtutel käib kohal paarkümmend tegelast. Enamik neist on 13–15aastased, aga on ka päris algkoolilapsi. Kõige täiskasvanumad ongi Vivi ja Juampy, kes on minust kaks aastat vanemad. Ruthi jutust olen aru saanud, et kohalikke vabatahtlikke osaleb teistele lastele millegi organiseerimises üpris vähe. See on ka loogiline: selleks, et taltsutada endaga peaaegu samaealisi jõnglasi ja neile midagi korraldada, peab ilmutama tõelisi juhiomadusi. Ja mina pole just kõige õigem inimene kellegi teise organiseerimisvõimet kritiseerima. Kahtlustan endiselt, et ka mind pole sellega just eriliselt õnnistatud.

      Miks ma muidu kössitaks tegevusetult siin terrassil? Ei minust ega Triinust ei ole teistele harjumuspärase korra muutjaid.

      Vanad head adapteeruvad eestlased! Väga nagu ei viitsikski midagi muuta. Ma lihtsalt ei usu praeguses olukorras suure maailmaparanduse võimalikkusesse. Võrreldes Ruthi ja belgia tüdrukutega ei ole ma ilmselgelt motiveeritud ühtegi kolossaalset suurprojekti oma õlule võtma. Nemad valisid Clorinda projekti sadade teiste hulgast välja ning tulid siia oma kulu ja kirjadega. Mina saatsin ühe avalduse mõttega, et ei saa lasta käest võimalust Lõuna-Ameerikat paremini tundma õppida. Nende projektide kõrval, kus tuli kontoris mingi paberimajandusega tegeleda, tundus lastega mässamine kuidagi rohkem minu teema. Argentina oli ühele enesega rahulolevale ekstreemsusteihalejale muidugi „liiga mainstream”, aga no mis sa ära teed. Lõuna-Ameerika kontekstis võiks tõesti lasta end mõnele metsikumale maale läkitada, aga kes see viitsib seda projekti ise kirjutama hakata. Mind lohutas toona teadmine, et kuskil on mingi „äge” indiaani kogukond. Enesekeskse inimesena ei tulnud mul pähegi selle kogukonna kohta lugeda või natuke midagi uurida.

      Minu maailma jõuavad lood Argentinast ja tema indiaanlastest piinlikult hilja. Omal lihtsameelsel moel olin ma lausa üllatunud, et siin veel indiaanlasi leidub. Ma ei teadvustanud nende kuulumist imelise tango ja jalgpalli poolest kuulsa Argentina olevikku. See on ju see euroopalik kant, kus on palju hispaania, itaalia, prantsuse, saksa juurtega inimesi ja nõnda põnev läänelik latiinokultuur. Muidugi, kui kõrvutada riigi 40miljonilist rahvaarvu 60 000 argentiinlasega, kes nüüdsel ajal identifitseerivad ennast tobadena, ei saa massiga löömisest just rääkida. „Pärismaalaste arvukuse edetabelis” on tobad Argentinas maputše indiaanlaste järel teisel kohal, nii et neil on veel isegi hästi läinud.

      Indiaanlaseks olemist saab „mõõta” ka teisest vaatenurgast. Suurem osa maputšesid on assimileeritud Argentina ühiskonnaga, nad ei hoia kokku. Tobad on suutnud paljuski säilitada oma vana kogukonna mudeli. Arvatakse, et umbes 40 000 tobat elab endiselt pisikeste kogukondadena, mis on üle Argentina laiali pillutatud. Tobad ei ole üksiküritajad, enamik neist elab maapiirkondades kolooniatena koos. Kõige rohkem on tobasid Chaco ja Formosa provintsides. Ajapikku on mõnede linnakeste juurde tekkinud ka barrio Tobad. Need kvartalid on nagu kõik teised linnas, lihtsalt selle vahega, et seal elavad ainult tobad. Tobade ränne suurlinnadesse algas umbes 1950. aastatel, kui paljud perekonnad otsustasid vaesuse ja tööpuuduse pärast oma ajaloolised asumaad hüljata. Praegu on oma barrio Toba nii pealinnas Buenos Aireses kui kahes suuremas linnas La Platas ja Rosarios, viimases elab erinevatel andmetel 10 000 – 20 000 tobat. Buenos Airesest kagusse jäävast Paraná jõest allapoole, lõunasse, tobad enam ei rännanud. Üks mis kindel, tobad on kõige „organiseeritumad” indiaanlased Argentinas. Neil

Скачать книгу

<p>5</p>

Otsetõlkes hea laine, kasutatakse slängis sõbraliku õhkkonna tähenduses.