Minu Toba. Sulgedeta indiaanlane - Mirjam Johannes

Скачать книгу

o tegelastele

      0. PEATÜKK

      MIRJAM. SISSEJUHATUS

      Toba? Mis? Kes? Kus? Kellele ja milleks? Sellist riiki pole ju olemas. Sellisest linnast ei saa keegi kunagi midagi kuulnud olla. Just sellepärast tahan ma sõnadesse panna kõik, mida toba indiaanlastest tean ja neilt õppinud olen. Ja mis seal salata, selle loo üles kirjutamine kingib mulle võimaluse taas ärgata ühes ilusas unenäos.

      Suurt mõtlemata kandideerisin kohe, kui leidsin oma meilipostkastist Euroopa vabatahtliku teenistuse tööpakkumise Clorindasse, Argentinasse. Wikipedia kaardi abiga tegin kindlaks, et sellise romantilise nimega linn asub tõesti kaugel Argentina põhjaosas, Paraguay pealinna Asuncióni külje all. Nunnud lapsed ja Lõuna-Ameerika – kõlab nagu plaan! Noortekeskuses mingite põnnide kantseldamine nüüd liiga keeruline ka olla ei saa. Mõeldud-tehtud-unustatud, kuni samasse kirjakasti saabus tüki aja pärast uus kiri. Projekt oli saanud rahastuse ja mina ühe tundmatu Triinu reisi- ja teekaaslaseks.

      Mingisuguse Triinu orbiidile ilmumisest ma esimesel hetkel suures vaimustuses polnud. Mis saab nõnda minu suurejoonelisest plaanist „Kuue kuuga hispaania keel selgeks”, kui on keegi, kellega kogu aeg eesti keeli jutustada? Või kui ma inimesega lihtsalt üldse ei klapi? Või kui ta on palju ägedam kui mina ja leiab lastega kiiremini ühise keele? Vaimusilmas kangastusid kõik Triinud, keda elus tundnud või kohanud olen, ja otsustasin minna tulevikule vastu teadmisega, et see nimi saab ainult kellelegi väga lahedale kuuluda. Ja ma ei muretsenud jälle mitte millegi pärast.

      Järgmine murelaine saabus paar päeva enne Argentinasse lendu Google Earthi uurides. Sealsed fotod paljastasid Clorinda kogu tema inetuses: sirged auklikud tänavad, kooruva krohviga majad, vähe rohelist ja palju tsementi. Ma ei ole kindel, kas kujutasin pigem ette metsikut püstkodadega džungliasulat või Püreneede mägilinnakest, aga igatahes mitte räsitud ja isikupärata karbiküla. Kõik Clorinda tänavad paistsid olevat nagu joonlauaga tõmmatud, samas hoonestuse planeerimisega ei olnud keegi väga vaeva näinud. Sel hetkel seisin ma arvutiekraani vahendusel vastamisi kõige koledama linnaga oma elus. Ja oma hirmukujutlustes ka kõige igavamaga…

      Lennujaamas sõlmisime minu kõige parematele ootustele vastanud Triinuga pakti, et kui meil selles kolkas igav hakkab, paneme pillid kotti ja läheme reisima. Mina tahtsin Argentinale tiiru peale teha, samas kui Triin unistas Boliivia ja Brasiilia vallutamisest. „Elame-näeme ja jõuame kõikjale” oli meie lootusrikas deviis Frankfurdis Buenos Airese lennukile trügides.

      Läksime ootusärevalt vastu uuele poolaastale oma elus. Teadsime juba Buenos Aireses maandudes, et möödub üks silmapilk, ja juba leiame end vastassuunda reisijate ridadest. Teadsime, et aeg on kaval, et enne kui arugi saame, oleme tast ilma jäänud. Aga et see nii kiiresti läheb, ei osanud uneski näha.

      Clorinda on nagu „Saja aasta üksilduse” Macondo. Selline unustusse määratud linnake on maailma pärapõrgus päriselt olemas. Kõik inimesed, keda ma seal tundma õppisin, paistsid vahel liiga fiktsionaalsed, reaalsusest nii palju suuremad. Oleks suur au olla nende naljakate ja traagiliste tegelaste looja, aga tänu taevale, mulle on antud õnn neid päriselt tunda. Räägin kõigist ilmumise järjekorras, nii, kuidas nad mulle meelde on jäänud. Nad on olulised, sest nende tulemiste, minemiste ja paigale jäämistega muutus meie elu alati päevapealt.

      Alati on omal kohal barrio Toba – toba indiaanlaste linnaosa, kõige tõrjutum kant selles ääremaa linnas, kus me päevast päeva töötasime ja Ladina-Ameerikat „päästsime”. Saabuvate ja lahkuvate vabatahtlike pöörises jäi Toba alati oma koha peale ning ootas meid avasüli. Just tobad sõlmisid kõik tulemised ja minemised ühte kangasse ning moodustasid minu Argentina-elu südamiku. Segaduste vältimiseks olgu parem kohe öeldud, et mitmel pool kutsun seda linnaosa lihtsalt Tobaks, teisal aga barrio Tobaks, sest paraku nii segakeelsena ta meie kõnepruuki kinnistus.

      Küsin endalt – vahel naljatamisi, vahel tõsiselt – miks ei võiks tobadel olla oma riik? Toba vabariik ei kõla teistest halvemini. Toba vabariigi asemel on iga külje pealt erinäoline lahmakas Argentina. Mis tingib selle, et Argentinat kutsutakse uhkusega immigrantide riigiks, kuigi seal on nii palju põliselanikke? Kas tobad on argentiinlased või ikkagi ainult tobad? Miks Boliivia või Peruuga seoses kangastuvad meile indiaanlased, aga Argentinale mõeldes tulevad silme ette hoopis teised pildid? Nende üheselt vastamatute küsimuste ümber see lugu keerlebki.

      See on lugu maata rahvast, maa ja kohata inimestest, kes otsivad oma paika teiste südames. Ja kes selle seal ka leiavad.

      Asjade praktilisest küljest

      Minu ja Triinu Clorindasse sõitmise projekti toetas rahaliselt Euroopa Noorte programmi raames Euroopa Komisjon. Projekti kirjutamise ning muu paberimajanduse korraldas saatev organisatsioon Estyes. Ning hoolimata kõigist erimeelsustest ja sekeldustest oleme me tänu võlgu vastuvõtvale organisatsioonile Ecoclub Clorinda, kelleta kõik järgnev poleks kunagi juhtunud ja selle loo tegelased kohtunud.

      1. PEATÜKK

      RUTH. SAABUMINE CLORINDASSE

      Väga ebameeldiva üllatusena sõidame bussiga pealinnast Clorindasse kaheksateist tundi. Kummalisel kombel kulub meil Argentinas reisimiseks rohkem aega kui kahe lennukiga Tallinnast üle ookeani Buenos Airesesse jõudmiseks.

      See teekond on väga sümboolne: kultuurilised erinevused Clorinda ja Buenos Airese vahel on tunduvalt suuremad kui vana hea Euroopa ja Argentina pealinna vahel. Hoolimata tagumiku all laiuvast lopsakast istmest ja töökorras õhukonditsioneerist hakkab mulle vaikselt tunduma, et see igavesti otse kulgev tee ei lõpe kunagi. Sülearvutite akud on juba ammu tühjad. Ilusate kohtade utopistlikke avastamisplaane tegime Triinuga juba kõriauguni, nii et sellega ka enam aega surnuks lüüa ei saa. Võtan kotist tubli reisija paksu sinise piibli. Loen Triinule itsitades Lonely Planetist ette koha, kus soovitatakse Paraguay piiri ületamisel nii mõttetus kohas nagu Clorinda mitte mingil juhul peatuda. Meie naerus on korraga nii eestlaslikku irooniat kui paanilist soovi see lause sedamaid unustada.

      Oleme bussi teisele korrusele juba paar tundi tagasi kahekesi jäänud ja kõigi eelduste kohaselt kohe-kohe oma sihtkohta jõudmas. Tunnen, kuidas mu süda järjest meeleheitlikumalt klopib. Maastikud on ilmetud. Linnad ja külad, kust läbi sõidame, on täis uue aja koledaid ajalikke maju. Kurvapoolse olukorra takseerimise katkestab üks bussijuht, kes nagu maa alt meie ette ilmub. Lasen kiiresti peast läbi kõikvõimalikud jamad meie sõiduvahendiga ning annan püüdliku naeratusega märku, et olen valmis tema muret kuulama.

      Kõhukal Manuelil on õilsad eesmärgid. Ta köhatab ja tunnistab, et tahtis meid õpetada, kuidas bussifirma kontori juurest Paraguay piirile saada. Valetan vapralt, et meid nii madalad asjad nagu reisimine üldse ei huvita, sest tulime siia vabatahtlikena pooleks aastaks tööle. Manuel on siiralt üllatunud, ta uurib veel paaril erineval moel, kas ta on selle naljakalt rääkida purssiva tüdruku jutust õigesti aru saanud. Võime ainult ette kujutada, mis mõtted vaese Manueli peas sel hetkel keerlevad: „Need kaks kena tüdrukut kavatsevad raisata oma elu parimaid aastaid… ja ühtlasi ka oma elu parimaid kuid, sest just seda kujutavad endast ühe inimese elus Argentinas veedetud kuud… need lollid raiskavad selle aja meie imelise riigi tõelise häbipleki peale! Mis siis, kui nad hakkavad mõtlema, et Argentina ongi selline?” Sel kohal lööb tubli Manuel endale kindlasti mõttes ristimärgi ette. Üsna jahedal toonil soovitab ta meil võimalikult palju Argentinas ringi reisida. Clorindas on rohkelt bussifirmasid.

      Selle viimase kommentaari peale annan lõpuks alla. Vastuvõtva organisatsiooni nina all ei saa nagunii minu ja Triinu salajasi uttutõmbamise plaane avalikustada. Viimasele tsivilisatsiooni saadikule võib (kas või hispaania keele harjutamise mõttes) mainida meie kurje kavatsusi vabatahtliku töö asemel reisimisele pühenduda. Manuel on igatahes siiralt õnnelik. Jälgin naudinguga, kuidas tema vuntside alla tekib tuksleva naeratuse soon. Tüdrukutele on ju Euroopast raha antud, et nad just siia pärapõrgusse tuleks, eks nad peavad siis natuke aega kaasa mängima. Kui me Triinuga lõpuks bussi jahedast konditsioneeritud õhust lämmatavasse Clorinda sügisesse astume,

Скачать книгу