Minu Jamaica. Pole probleemi! - Tarrvi Laamann

Скачать книгу

KODARATESSE!

      Olen Londonis kordi varemgi käinud ja paraku on selles linnas mul kahjuks ka äpardusi juhtunud. Mäletan, et kui umbes aasta tagasi käisin plaadipoereisil, polnud see tripp ka just „kõige igavam”. Pidin lendama õhtuks Londonisse ja järgmisel päeval tagasi. Öö plaanisin veeta Londoni „metsikut ööelu” nautides kusagil soojas, või siis pargipingil tukkudes. Igal juhul ei soovinud ma minna ööseks Londonis elava eesti kunstniku Mare Tralla koju, kuna teadsin, et paljud eestlased ööbivad tema juures, ja ma ei tahtnud olla samasugune „tüütus”. Saabusin Londonisse õhtul kuue paiku ja üsna ruttu sai selgeks, et kuna mul oli kodutöö tegemata jäänud ning väljas oli jube külm, ei leia ma sealt õiget ööelu ning ka pargipingil magamisest ei tule midagi välja. Hulkusin sihitult raudteejaamas, ja äkitselt veeres minu poole ratastoolis vanem mees, kelle esihambad meenutasid mädanenud puujuuri ning kes ka muidu tundus kuidagi räpane. Mees küsis, mis ma siin teen ja miks ma longin. Kurtsin siis talle, et longin niisama ning mul ei ole kusagil ööbida, kuna pole kohalik. Ratastoolimees pakkus kohe lahkelt, et läki, teen sulle siin pubis ühe joogi välja. Kui olin saanud klaasi viskit, andis mehike mulle tervituseks kätt, mis oli kuidagi väga kahtlaselt sültjas. Siis hakkas rääkima, et saaksin tema juures ööbida, hommikul teeks ta mulle võileibu ning kui soovi on, siis isegi linnaekskursiooni: näeksin Big Beni 10 ja saaksin lausa taskuraha, kuna ta on lihtsalt hea inimene. Kõik see tundus kuidagi kahtlane ja hakkasin omakorda pärima, millest säärane lahkus. Selle peale vastas mees: „Ei-ei! Sina ei pea midagi tegema, ainult mina…” Ning tõi lause lõpetamise asemel oma mädanenud hambatüügaste tagant keele välja, liigutades seda edasi-tagasi. Tegin mõistmatu näo ja selle peale etendus kordus: „No, no! You do not have to do anything, only me…”, ja jälle need kummalised liigutused keelega.

      Sain juba vihaseks, ja oma osa selles oli ka joodud viskil. Mida ta siis tegelikult tahab, öelgu otse välja, mõtlesin raevukalt, samal ajal valmistudes kiireks lahkumiseks. Ja sealt see tuli sõnadesse vorbituna: „Ei, ei! Sina ei pea midagi tegema, ainult mina lakun sind, ja hommikul näitan Big Beni ja Londonit.” Uhhh-uhhh, ma ütlen! Vastikusvärin jooksis mööda mu selgroogu alla, kuid ütlesin nii viisakalt, kui suutsin, et mul on tegelikult kiire. Ma lausa jooksin pubist välja, et viimase metrooga Mare Tralla päästva ukse taha jõuda…

      Järgmisel päeval, jõudnud edukalt ja peaaegu seiklusvabalt (jäin nimelt lennujaama viivas rongis magama ja sõitsin seetõttu mitukümmend kilomeetrit Gatwickist mööda) tagasi Tallinnasse, pidin kohe edasi Tartusse sõitma. Mõtlesin, et teen seda hääletades, kuna olin ju hulludevabas ja turvalises Eestis. Poole tee peal aga ei võtnud enam ükski auto mind peale. Äkitselt nägin maanteel sõitmas kollast miniautot kiirusega 40– 50 km/h. Tähelepanu! Maanteel viiskümmend kilomeetrit tunnis – see on ohu märk! Ja auto jäigi minu juures seisma. Seest vaatas mulle vastu täpselt samasugune vanamees nagu päev varem Londonis, ainult selle vahega, et praeguse mehe kõik esihambad olid kullast(!). Hakkasin juba juhi kõrvale istuma, kui märkasin seal hunnikute viisi pornoajakirju. Geiporno ajakirju! Viisakalt ja püüdlikult ulatasin ajakirjad juhile, aga too tõrjus mu käe kõrvale ning ütles sõbralikult: „Vaata, vaata!” Minu süles oleva ajakirja lehekülgi (millest üks oli räigem kui teine!) lapates kommenteeris juht: „Noh, vaata, kui mõnus suur türa, mhmm! Vaata seda ka!” Seletades, kuidas ta mõni päev varem sõdurpoistele küüti andis ja mis toredaid geipornoasju nad metsa vahel tegid, libises juhi käsi justkui kogemata ka minu põlvele. Pärast viit minutit ei kannatanud ma seda kõike enam välja ja palusin peatust. Vennike kostis seepeale, et ta peabki tegelikult mujale, mitte Tartusse sõitma, nagu ta algul oli väitnud. Jube! Lõpuks sain küüti väga luksuslikult mersu nahkistmel tukkudes. Jumalad ikka hoiavad mind! Moraal on selles, et igal pool võib kohata igasugu inimesi, issanda loomariik on kirju ja seepärast olengi ma inimesi usaldades eriti ettevaatlik.

      Hommikul, pärast kolme-neljatunnist ebamugavat und „airkonnitud”11 õhuga külmas Kopenhaageni lennujaamas, ajan ennast püsti. Istmik valutab kõvast asemest, tahan jubedalt tualetti minna, pea on paks ja uimane ning nina külmast vesine. Suhu oleks nagu päkapikud oma haisva prügi poetanud, kuid eks see on tingitud mu enda lohakusest, sest ega ma õhtul hambaid pesnud. Esimese asjana vaatan üle, kas kõik on ikka alles – see veel puuduks, kui midagi oleks ära varastatud! Kõige olulisemaks pean dokumente ja raha, neid hoian alati vöökotis. Mul on selline nahavärvi vöökott, mida saan peita pükste sisse või särgi alla. Kõige kindlam on seda hoida pükstes, meheau vahetus läheduses… Sealt varastamiseks peab ohver olema erilises „koomaseisundis” või varas eriliselt osavate näppudega… Õnneks on kõik korras ja ka seljakotist ei ole midagi puudu. Magasin kogu öö, märss pea all, ja see on kolmas olulisem põhjus, miks olen veidi magamata: „traktorlukkudega padi” pole magamiseks kõige mugavam isegi juhul, kui sel vaid jalgu puhata. Ka jalanõusid ei tahtnud ma valveta jätta ja seetõttu olid needki öö läbi jalas. Nüüd tahaks need higised sokid küll puhaste vastu vahetada ja jalgu pesta. Suundun lähimasse tualetti. Sokivahetus ja jalgade pesu päästab paljud kaasreisijad ebameeldivast higihaisust. Ja ma tean oma kogemustest väga hästi, kuidas lennureisi ajal jalad ebameeldivalt paiste lähevad. Seepärast ongi praegu hea lihtsalt sokkide väel, India stiilis, jalad risti istuda.

      WCst vaatab mulle vastu mossis näoga, moslemi välimusega koristajamutt. Ta möllab lapiga, nagu oleks käes viimnepäev või käimas aja peale võistlus oma kolleegidega. Vetsu põrand on märg ja kloorist haisev ning jään nõutult uksele seisma, just selle koha peale, kuhu on asetatud koristajate klassikaline liiklusmärk sildiga „Ettevaatust, libe põrand!”. Nagu mul endal mõistust ja silmi peas ei olekski, et saada aru märja põranda ohtlikkusest!

      Jep, klienditeenindus, kliendi „ajusurm” ja kohtusse kaebamised on vist heaoluühiskonna uus püha kolmainsus. Ootan kannatlikult, kuni koristaja lahkub, et siis võtta WC kraanikausi kohal improviseeritud dušši – pesta jalad, kaenlaalused, hambad ja nägu. Nii! Nüüd tunnen ennast viissada protsenti inimlikumalt-tugevamalt, et astuda vastu järgmistele reisivintsutustele.

      Värav, kust väljub British Airwaysi lennuk Kingstonisse, asub umbes kilomeetri kaugusel turvakontrollist. Enne lennukisse pääsemist on vaja veel istekohta, kuna hoian käes „kui-võimalik-ja-kui-me-viitsime-sind-lennule-lasta”-pileteid, sätingi end agentidele võimalikult ligidale, et juhul kui kutsutakse nimepidi, jõuan kohe söösta, et mitte istekohata jääda. Tunnen ennast nigelalt nii magamata öö kui „kerjamise” pärast. Kurat võtaks! Olen juba aastaid töötanud lennufirma heaks ja ikka pean väljateenitud soodustuse pärast tundma ennast nagu viimane kerjus.

      Noor klienditeenindaja tõstab mu tuju, hõigates: „Mister Taavri Laman!” ja seejärel küsides: „Smoking or non-smoking seat?”12 Mida sellisel hetkel ikka muud valida kui suitsetaja koht, sest lennukis on ju mõnus pärast einet suitsetada ja konjakit libistada ning seitsme-kaheksatunnine lennureis ei tundugi nii jube pikk.

      Juba lennukis istudes jälgin sisenevaid reisijaid ja muudkui imestan, kuidas inimesed saavad olla nii udud ja ajuvabad! Kõigepealt hakkavad nad oma istekohta valest reast otsima ja seejärel topivad oma ülisuuri kotte riiulitesse, kuhu nood ilmselgelt ei mahu. Ohh, küll mina ikka olen tark, muigan mõrult omaette, tajudes, kui ebaõiglaselt ja kriitiliselt ma oma kaasreisijaid mõttes hindan. Tarrvi, keegi ei või kellegi üle kohut mõista. Kordan seda lauset endale nagu mantrat paar-kolm korda ning edasi tegelen vaid oma asjadega.

      …hirm, sõnulseletamatu hirm on mu kehas. Lennukimootori hääled kumisevad valulikult pealuus. Tunnen, kuidas higipiisad voolavad kaenla alt ojadena mu safari stiilis, rohkete taskutega helepruuni särki. Maandume 30 minuti pärast Norman Manley nimelisel rahvusvahelisel lennuväljal Jamaica pealinnas ehk maailma kriminaalseimas linnas. Mu peas tiirleb kõiksugu kõhklusi ja kahtlusi. Nii avastangi ennast täielikust mõtetesupist: „Mees, sa oled käinud-elanud nagu hipi pea kaks kuud Indias-Nepalis, Jamaica ei saa olla hullem!”; „Miks ma üldse tahtsin Jamaicale tulla? Räägitakse küll, et orjakaubandus lõpetati sajandeid tagasi, aga kuuldavasti ei ole valged Jamaical tänini

Скачать книгу

<p>10</p>

Londoni kuulus kellatorn. (Toim.)

<p>11</p>

Airkonnitud – ingliskeelsest sõnast air conditioner (kliimaseade). (släng)

<p>12</p>

Suitsetaja või mittesuitsetaja istekoht? (inglise k)