ISBN 978-9985-9980-6-9 - Peeter Volkonski

Скачать книгу

ma paari aasta pärast linna vahel juhuslikult Peetri vanemaid kohtasin ja neid tervitasin, vaatasid nad minust lihtsalt läbi, nagu mind poleks üldse olemas. See oli väga kummaline ja ebamugav tunne – ma tundsin äkki, et mul on piinlik, et ma elan…

      Ülekohus

      Teises klassis pandi mind Saue kooli. Saue koolis juhtus teinekord imelikke asju. Kuna see roosa maja asus keset tühermaad kolme kilomeetri kaugusel, viidi õpilased jaama juurest sinna presendiga kaetud veoautos.

      Sama kooli laval tegin ka oma esimese rolli: kükitasin kuuse taga ja olin piiksuv linnupesa.

      Ühel pühapäeval oli aga koolimajja tulnud direktor ja peksnud purjus peaga segi elektrikilbi. Miks ta seda tegi, on siiani saladuseks jäänud.

      Saladuseks ei jäänud aga teiste laste ees see, kui ühe tüdruku kaasapandud võileiva peale oli määritud või asemel margariini, ja tema üle hakati põlastavalt naerma. Ma ei osanud teda muud moodi kaitsta, kui et palusin järgmisel hommikul endalegi margariinileiva kaasa panna ja astusin söögivahetunni ajal selle tüdruku kõrvale. Aga temal oli leiva peal juba või…

      Järgmisest asjast ma ei tahakski hästi rääkida, aga vast on see õpetuseks mõnele õpetajale, kes veel ei tea, et ebaõiglane karistus jääb inimesele meelde kogu eluks ja et selle nimi on ülekohus.

      Tegin enne tundide algust teistele nalja: vehkisin pintsakuvarrukatega ja ütlesin, et olen elevant. Äkki läks tindipott ümber. Pahandust kui palju. Klassijuhataja oli loomulikult samuti pahane ja oma ulakuse lunastamiseks pidin järgmisel vaheajal seisma kooli välisukse trepil ja vaikselt pealt vaatama, kuidas teised lapsed rõõmsalt ringi jooksevad. Kui vahetund läbi sai, siis läksin õpetajate tuppa küsima, kas ma võin nüüd ära tulla. Tööõpetuse õpetaja ütles, et tundi tuleb ikka minna. Eks ma siis läksin. Seal ootas ees vihane klassijuhataja, kes oli käinud mind vahetunni lõpus trepi pealt otsimas ja mind sealt leidmata teinud järelduse, et ma ei seisnud seal üldse. Püüdsin küll seletada, et käisin just sel ajal õpetajate toas küsimas, aga ta ei uskunud mind ja ütles otse näkku, et ma valetan. Karistuseks keelas ta mul klassiõhtule tulla. Aga mida tähendab ühele teise klassi poisile klassiõhtu! Ja mina pidin veel võileibade peale murulauku tooma…

      Kui see päev kätte jõudis, imestas ema, miks ma juba minema ei hakka. Ma polnud julgenud kodus asjast rääkida. Hakkasin ajama mingit kahtlast juttu, et ma ei tahagi minna või et mis ma seal ikka teen. Ema võttis mu käekõrvale ja kõmpisime mööda põlluvaheteed kooli. Klassijuhataja avas meile ukse ja teatas, et jah, ta keelas tõepoolest Peetril klassiõhtul osalemise, kuna Peeter valetas. Aga kui te juba siin olete, lisas ta, eks tulge siis sisse. Tagasiteel sain emalt teada, et seda nimetatakse viisakaks väljaviskamiseks.

X X X

      Aga kallile laulmise õpetaja Pihtjele üks ülestunnistus. Kui te leidsite enne tundi Saue kooli saalis klaverikaane alt ühe punase lõhnaõlikarbi, milles oli paarisõnaline kirjake, mis lõppes sõnadega “Häil Hitler” ja mille alla oli kirjutatud “Köbels”, siis selle peitsin sinna mina!

      MA OLEN VÄIKE DEADLANE

      VIISIL: “MEIL METSAS SIRGUS KUUSEKE”

      MA OLEN VÄIKE DEADLANE,

      MUL LOODUD MIKROSKOOP

      JA KUI MA POLEKS DEADLANE,

      SEE OLEKS MULLE HOOP!

      MA OLEN VÄIKE DEADLANE,

      MUL PINSETID JA ROOP

      JA KUI MA POLEKS DEADLANE,

      SIIS OLEKSIN KÜKLOOP!

      MA OLEN VÄIKE DEADLANE,

      MUL TÕUSEB, KUI ON MÕÕN

      JA KUI MA POLEKS DEADLANE,

      SIIS PANDAKS MULLE PÕÕN!

      MA OLEN VÄIKE DEADLANE,

      MUL MENSUR ON JA SAAG

      JA KUI MA POLEKS DEADLANE,

      SIIS OLEKSIN MA MAAG!

      27

      Kahel spordialal on mu isiklik rekord 27.

      Palliviskes püstitasin selle – 27 meetrit – 5. klassis (vähem viskas ainult Karin Sirel – 15 meetrit) ja keskkoolis sõjalise tunni ajal sain laskmises 27 silma sajast võimalikust (vähem ei olnud kellelgi).

      Kuulus portlane

      viisil: “Meil metsas sirgus kuuseke”

      Ma olen kuulus portlane

      mul ära joostud jooks

      ja kui ma poleks portlane,

      ma ennast üles pooks.

      Ma olen kuulus portlane,

      mul tõugatud on kuul

      ja kui ma poleks portlane,

      ma kirjutaks kui Smuul.

      Ma olen kuulus portlane,

      mul hüpatud on teib

      ja kui ma poleks portlane,

      mul suhu kuivaks leib.

      Ma olen kuulus portlane,

      mul maadeldud on matt

      ja kui ma poleks portlane,

      siis oleksin ma tatt.

      Brut

      Sel kevadvaheajal käisin esimest korda Armeenias. Kõigepealt lennukiga Thbilisisse ja sealt edasi bussiga Diližani, kus asus Üleliidulise Heliloojate Liidu Loominguline Maja. Teel Gruusia NSV-st Armeenia NSV-sse tuli läbida ka jupike Aserbaidžaani NSV-st. Minu suureks üllatuseks sisenesid bussi äkki piirivalvurid ja kõigi reisijate pagas kontrolliti üle. Pärast selgus, et asi oli mingites pähklites, mis ühes liiduvabariigis maksid kaks korda rohkem kui teises ja eraisikul oli keelatud neid vedada, kuna see oli spekulatsioon.

      Diližan asub mägedes ja keset neid mägesid ootas mind isa. Hakkasime minema Loomingulise Maja poole. Õigupoolest polnudki see mingi üks maja, vaid terve kompleks. Iga helilooja sai enda käsutusse roosast tufist cottage’i, kus oli üks suur tuba klaveriga ja kaks magamistuba. Kõrval oli ka söökla, kus õhtuti sai kontserte korraldada või filme näidata.

      Nagu kuulutuse pealt lugeda võis, oli täna õhtul kavas inglise film “Tom Jones”. Ema oli mulle kunagi rääkinud, et seda peetakse maailma kõigi aegade kõige ropemaks raamatuks, aga kui ma seda lugesin, ei leidnud ma sealt küll midagi eriliselt roppu. Paraja pubekana lootsin muidugi salajas, et äkki nüüd filmis midagi ikka näitavad, vähemalt tissigi…

      Huvitav oleks seda filmi praegu uuesti vaadata, sest ma ei mäleta, kas näidati tissi või ei. See-eest mäletan suurepäraseid tüüpe ja näitlejatöid ning isa soovitust pöörata tähelepanu ühele söömisstseenile. Ja tõepoolest – Agnese ja Gabrieli söömine “Viimses reliikvias” oli puhtalt “Tom Jonesist” maha viksitud, kuid meie kodukootud õgimine oli inglaste oma hale vari. Isal olid “Viimse reliikviaga” muidugi oma suhted, kuna algselt pidi filmi helilooja olema tema. Ta tegi muusika isegi enam-vähem valmis, kuid Kromanov lükkas selle tagasi. Isa ei pannud seda sugugi pahaks, kahju ainult, et need lindid on nüüdseks juba kuhugi kadunud ja need helid hõljuvad sfäärides, mida meie ei kuule.

      Pärast seanssi läksime oma majakesse ja isa pani raadio mängima. Diližanis oli kuulda Teherani, kust tuli igal õhtul tunniajane luulesaade. Me istusime vaikselt ja kuulasime tund aega järjest Rumi, Džami ja Hajjami luuletusi pärsia keeles. See oli niivõrd kaunis, et me saime ühtegi sõna mõistmata kõigest aru.

      Ärkasin hommikul imeliste helide peale. Isa mängis suures toas Mozartit ja lumised mäed kuulasid seda koos minuga. Pärast hommikusööki võtsime magamiskotid ja tõusime paarsada meetrit mööda

Скачать книгу