LITMIR.BIZ

      Milleks

      sünnitada lapsi

      kirjutada raamatuid

      lõuendeid täita värvide kihtidega

      milleks

      eelistada või peljata

      tunda või olla tundetu

      kui kõik loob ja hävitab

      end katkematult ju isegi?

      Miski ei erine kunagi

      ja miski pole kunagi sama

      Kui läheb hästi

      mängib armastus meiega mõne mängu

      mis on alati ilus

      ja alati

      ilmtingimata kurb

      Juhtuvad kõik asjad,

      mis juhtuma peavadki

      kaob, mis määratud kaduma

      säilib, mis määratud olema

      Ainult katkematu inerts ja graatsiatu gravitatsioon

      tühine inimene – see looduse jõud

      kuhu ma saaksin minna?

      Kas leidub treppi

      tänaval, kuhu istuda?

      Sest võib-olla ma ei taha veel surra

      maailmas, kuhu mind sünnitatud

      elades talves, mis on jäine

      ja inimese soojusele kohatu

      Kas kuskil on kirikut?

      Sest ma tahaksin teada

      et olen veel elus

      kuigi kaotamas usku

      et miski aus veel on

      või nii püha

      et mind jäätunud maad

      kui miskit kaunist

      vaatama suudaks panna

      Mul on lõpuks ometi hetkekski rahu

      sest mul on ükskõik

      maailmast kuhu ma ei kuulu

      See on suur õnn

      milleni on olnud pikk tee

      kuigi pikem on veel vist ees

      aga vaevalt see muudab

      mida jäetud maha

      Kirkus teeb valu

      mida tumedus ei pakuks

      neelates meeleheite janu

      mis seob ja soonib

      mind kui teadvustamatuse patust vangi

      Olen salaja kadunud kuhugi

      kus sõnadel

      ruumi pole öelda

      mis määratud kehtima ütlemata

      kui kaua sa suudad

      vastu panna

      kiusule hakata orjaks

      jääda orjaks

      olla ori

      kui kaua sa suudad

      mässates nälgida

      keha rääkimas keelt

      mis mõistusele tundmatu

      käed-jalad surnuks külmumas

      otsaette graveeritud punane märk

      kuri ilm ja hilinemine

      must maa ja väike inimene

      septembri lõpp ja kulund lehed

      augusti armastus on otsa saamas

      käes on laenude maksmise aeg

      võlgu elatud elus

      oma sõnade kaja võetud on panti

      hind ripub paelaga kaelas

      igal lool mis kord oli armas

      üksindus tolmub lettidel

      hind ikka sama

      kuri ilm ja hilinemine

      must maa ja väike inimene

      kuigi ma pole piiblit lugenud

      ja mind pole ristitud

      ja ükski mu sõber pole usklik

      pean ma siiski tõele au andma:

      jumal on olemas

      teda on palju ja teda näevad kõik

      kes teda kuulata oskavad

      see on

      proovides mõista arusaamatut

      väärtustades lihtsat

      ja hoides õrna maha kukkumast

      sa ei näe jumalat

      samas sa usud teda

      sa näed inimest

      ja samas pead teda eikelleksi

      jumal teab, et mu

      süda valutab

      kui ma mässan

      et mu süda tilgub verd

      sest see maailm pole ju

      must ja valge

      selles on palju inimesi

      kõik oma tõe, usu ja veendumusega

      ja mina

      vastandudes ühele

      löön teisele noa selga

      ja jumal teab

      mu süda valutab

      et iseenda tõele vankununa

      karistan neid

      kes sellesse ei puutu

      Leida tegevus, et varjutada elamise apokalüptiline tühisus