LITMIR.BIZ

      sinu sundimatu sünd siia ilma

      tuli koos vähese teadmisega

      asjust, mida sa teadma peaks

      kuidas sa olema peaks et ellu jääda

      ilma võimeta lennata

      on sind rohkem või vähem

      õpetatud kuhugi kõndima

      ja nii sa nüüd käidki

      otsides iseend nagu kadunud aaret

      mis maeti põlvkondi tagasi

      enne su süüdimatut sündi

      siia patusesse maailma

      mu kirjad võivad jäädagi vastuseta

      mis siis et need

      just sinule on pühendatud

      vastuseta jäämine on

      paratamatus

      millega olen nüüd elama leppinud

      ja tuuled

      nii soojad kui külmadki

      on kõigest looduse viiv

      mööda, vastu ja paralleelselt

      aja kulgemist

      aja, millest ei saa kinni hoida

      ükskõik kui väga ka ei tahaks

      me liikumine on omasoodu inerts

      ja sõltub vähe kontrollist

      millega sa end aidata üritad

      suutes võib-olla ainult haruharva ja salaja iseendale

      tunnistada et tegelikult sa seda

      niikuinii

      päriselt ikkagi ei oska

      kui kaua veel enda mahlas marineerist

      mõne ammendava vastuseni

      neist painetest

      mis on

      sinu elu

      sinu saatus

      kui heldelt on öid

      mil kahekesi olla

      ja päriselt kuulata

      kui ülejäänud maailm

      lõpuks jäänud on vait

      ikka veel loodan

      et jõuame kuhugi

      kus vaikus on võit

      millel kaotajaid poleks

      ainult üks päev

      vaid

      üks öö

      ja sa võid kohata kedagi

      kelle unustanud oled

      olla keegi

      keda jälle ei tunne

      Jumalast kurb keset päikselist päeva

      pargis ja üritan mitte nutta

      Rahu on näiline

      luksus

      mida endile vajame

      armudes on kõik selge

      pilved pea kohalt

      on minema sõitnud

      ainult päikese

      täiskuu ja säravate tähtede lunastus

      taevas

      tunned ära

      oled kohal

      linnud lendavad

      jõgi voolab

      sinu sees, sinust läbi

      tuleb meelde, et oled

      täielikult olemas

      üks asi vähem

      mille pärast muretseda

      Me oleme lootusetud inimesed

      kel pole kuhugi põgeneda

      unistused ei maksa üüri

      ja kirg saab alati

      varem või hiljem otsa

      kaduda kuhugi ära

      on unenägu

      kus kohtad ikkagi vaid ennast

      lootusetu romantik on alati olnud armastuse narkar ja

      mitte kunagi ei tule lõppu vajadusel saada end pilve

      tõmmata end segi

      hõljuda teineteisest tekkinud mürgituses

      hävitada end nii võimalikult kiiresti

      et aeg jääb seisma

      seierid pöörlevad ja

      sulavad üles, plahvatavad

      aegruum on kehtetu ja

      sõnumite mitmekesisus voolab su

      ümber nagu katkine liivakell põrandale

      tühjaks ning kui tuuleiil selle minema viib

      alles siis oled korraks tõeliselt vaba

      põrgust

      mis on olme ilma usuta

      töö ilma tulemuseta

      hing ilma mõistmiseta

      Heegeldatud pisaratest pärg su ümber

      on fantaseeritud aura milles su

      hellitamine on salajane nauding

      nagu põletaksin küünalt kesk kuivanud heinapõldu

      kui kilomeetrite raadiuses pole hingelist

      ühtki, kes ei saaks aru mida ma teen

Скачать книгу