LITMIR.BIZ

Скачать книгу

hõivab samast hoonest mitu kõrgemat korrust. Kui liftiuksed avanevad, tervitab sind pimestavalt eredate, kriiskavalt rõõmsates roosades, erksinistes ja kuldsetes toonides TNT logo. Logo kohale on kirjutatud telekanali hüüdlause: „Tunne meie armastust!” See on uus, meeleheitlikult õnnelik Venemaa ja see on Vene TNT kuvand: nooruslik, särtsakas, hiilgav riik. Telekanal saadab inimeste süngevõitu korteritesse hüperaktiivsetes kollastes ja roosades toonides valguskiire.

      Avatud kontor on täis sädelevaid rõõmsaid noori, kes tormavad toimekalt ringi, kelle vene keel on täis anglitsisme ja kes vilistavad endamisi briti pophittide viise. TNT on huligaanne televisioon ja noortest töötajatest õhkub kultuurirevolutsiooni elevust. Nende jaoks on TNT osa õõnestavast popkunstist, sissepääs rahva psüühikasse, võimalus seda seestpoolt uuesti sütitada. Just see telekanal tutvustas Venemaale tõsielusarja žanrit: ühe nilbe saatesarja keelasid kõigi teleprodutsentide rõõmuks ära vananevad kommunistid – ebamoraalsuse tõttu. TNT tegi esimesena algust Vene situatsioonikomöödiatega ja labaste vestlussaadetega à la Jerry Springer. See telekanal ahmib endasse ühe lääneliku kontseptsiooni teise järel, võttes aastas ette rohkem formaate kui Läänes terve kümnendi jooksul suudetakse välja mõelda. Paljud linna helgeimad pead jooksevad üle meelelahutuskanalitesse ja klantsajakirjadesse – siin ei sunnita neid tegema propagandat, siin julgustatakse neid õõnestustööle. Siin ei ole lihtsalt võimalik tõelise poliitikaga tegeleda, see on uudistevaba tsoon. Suurem osa neist on vahetuskaubaga rahul: täielik vabadus täieliku vaikimise eest.

      „Me tahame välja uurida, mida uus põlvkond tegelikult mõtleb. Piiitrrr.”

      „Mis neile põnevust pakub, Piiitrrr.”

      „Me tahame ekraanil näha päris inimesi. Tõelisi kangelasi, Piiitrrr.”

      „Piiitrrr.” Nii kutsuvad mind TNT produtsendid. Kolm naist, kõik kahekümnendates aastates. Üks ronkmustade juustega, üks lokkis juustega ja üks sirgete juustega, jätkavad nad kõik üksteise lauseid. Nad võiksid kutsuda mind mu nime venekeelse vastega „Pjotr”. Aga nemad eelistavad öelda „Piiitrrr”, mis kõlab inglaslikumalt. Ma olen nende vaateakna-eurooplane, aitan neil luua kujutluslikku Lääne ühiskonda. Ja mina omakorda teesklen, et olen palju osavam produtsent kui tegelikult. Me alustame sellest, et toome ekraanile TNT esimese dokumentaalse liini. Mul kulub vaid kolmkümmend minutit, et saada oma esimene ülesanne: „Kuidas abielluda miljonäriga” („Kullakaevaja teejuht”). Ma arvan, et oleksin saanud ka kolm filmi, kui oleksin pisut rohkem pingutanud. Londonis või New Yorgis kulutad sa kuid, et oma projekt käivitada. Aga TNT-d sponsoreerib üks maailma suurematest gaasikompaniidest. Või tegelikult mitte – see ongi maailma kõige suurem gaasikompanii.

      Kompleksivaba

      „Äriteooria annab meile ühe olulise õppetunni,” ütleb juhendaja. „Uuri alati põhjalikult välja, mida tarbija ihaldab. Kasutage seda põhimõtet, kui otsite endale rikast meest. Esimesel kohtamisel on üks reegel: ära kunagi räägi iseendast. Kuula teda. Leia, et ta on ülimalt huvitav. Uuri välja tema soovid. Õpi tundma tema hobisid, seejärel muuda end vastavalt õpitule.”

      Kullakaevajate Akadeemia. Terve toatäis tõsiseid blonde tütarlapsi hoolikalt märkmeid tegemas. Sponsori leidmine on kunst, amet. Akadeemias on võltsmarmorist koridorid, kõrged peeglid ja kuldvärviga maalitud detailid. Kõrval asuvad spaa ja ilusalong. Kõigepealt käid ära oma kullakaevaja kursusel, siis lähed vahatama ja päevitama. Õpetaja on neljakümnendates punapea, tal on magistrikraad äripsühholoogias ja kiiskav naeratus, tema hääl on kõrge ning peps, ta on tõeline miniseelikus preili Jean Brodie. „Esimesel kohtumisel ärge kunagi ehteid kandke, mees peab arvama, et te olete vaene. Pange ta tahtma teile ehteid osta. Minge kohale autologuga – pange ta tahtma endale parem auto osta.”

      Õpilased teevad korralikus käekirjas märkmeid. Nad on iga kursusenädala eest umbes 750 eurot2 maksnud. Selliseid „akadeemiaid” on Moskvas ja Peterburis jalaga segada, need kannavad nimesid nagu „Geišade kool” või „Kuidas olla tõeline naine”.

      „Minge jõukasse linnaossa,” jätkab juhendaja. „Seiske seal, kaart käes, ja teeselge, et olete eksinud. Ehk läheneb teile mõni rikas mees, et teid aidata.”

      „Ma tahan sellist meest, kes suudab kindlalt oma jalgel seista. Kes tekitab minus nii turvalise tunde, nagu oleksin ma kivimüüri taga,” ütleb Oliona, hiljutine lõpetaja, võttes appi kullakaevajate paralleelkeele (ta peab silmas, et tahab rikast meest). Tavaliselt Oliona isegi ei mõtleks selle peale, et minuga rääkida, ta on üks neist tüdrukutest, kellele on võimatu läheneda, kes saadaks mind pikalt vaid ripsmepilgutusega. Aga ma tahan teda telekas näidata ja see muudab kõik. Saate nimeks saab „Kuidas abielluda miljonäriga”. Ma arvasin, et Olionat on keeruline rääkima panna, et ta häbeneb oma elu. Risti vastupidi: ta ei jõua ära oodata, et saaks oma lugu kogu maailmale rääkida, kullakaevajate elust on saanud üks selle riigi lemmikmüüt. Raamatupoed on tulvil eneseabiraamatuid, mis jutustavad tüdrukutele, kuidas miljonäri kotti ajada. Trullakas sutenöör Peter Listerman on televisioonis kuulus. Ta ise ei nimeta end sutenööriks (see oleks seadusevastane), vaid „kosjasobitajaks”. Tüdrukud maksavad talle selle eest, et ta neid rikastele meestele tutvustab. Rikkad mehed maksavad talle selle eest, et ta neid tüdrukutele tutvustab. Tema agendid, homoseksuaalsed teismelised poisid, käivad läbi raudteejaamasid, otsides pikajalgseid siresäärseid noorukesi neide, kes on tulnud Moskvasse mingitki elu otsima. Listerman kutsub neid tüdrukuid oma „tibukesteks”; ta poseerib fotodel koos kebabivarda otsa lükitud grilltibudega: „Tule minu juurde, kui soovid tibukesi,” on kirjas tema reklaamidel.

      Oliona elab väikeses sädelevuues korteris koos oma väikese närvilise koeraga. Korter asub ühel peateedest, mis viib miljardäride teele, Rubljovkale. Rikkad mehed panevad sinna elama oma armukesed, et saaks koduteel nende juurest läbi põigata. Oliona tuli Moskvasse Donbassist, Ukraina kaevanduspiirkonnast, mille 1990-ndatel võtsid üle maffiabossid. Tema ema oli juuksur. Oliona õppis sama ametit, aga ema väike salong läks pankrotti. Oliona tuli Moskvasse kahekümneaastaselt tühjade taskutega ja alustas stripparina ühes kasiinos nimega Kuldsed Tüdrukud. Ta tantsis hästi ja kohtas nii ka oma sponsorit. Nüüd on tema sissetulekuks Moskva armukese põhiteenistus: korter, 3200 eurot kuus, auto ja nädalane puhkus Türgis või Egiptuses kaks korda aastas. Vastutasuks saab sponsor temalt nõtke ja päevitunud keha täpselt siis, kui soovib, olgu päeval või öösel, alati päikeseliselt rõõmsana, alati valmis parimaks soorituseks.

      „Sa peaksid nägema, millise pilguga tüdrukud kodus mind vaatavad. Nad on hirmkadedad,” räägib Oliona. „„Oo, su aktsent on muutunud, sa räägid nüüd nagu moskvalane,” ütlevad nad. Noh, kerigu nad kuradile – mina olen selle üle ainult uhke.”

      „Kas sa võiksid kunagi sinna tagasi minna?”

      „Mitte iialgi. See tähendaks, et ma olen läbi kukkunud. Koju emme juurde tagasi läinud.”

      Ent sponsor lubas talle uut autot juba kolm kuud tagasi, ei ole aga siiamaani oma lubadust pidanud, ja tüdruk muretseb, et mees tahab temast loobuda.

      „Kõik, mida sa siin korteris näed, on tema oma, minul endal ei ole mitte midagi,” ütleb Oliona, silmitsedes oma korterit nagu oleks see lihtsalt dekoratsioon, nagu elaks seal tegelikult keegi teine. Selsamal hetkel, kui sponsor temast tüdineb, visatakse ta välja. Ta on tagasi tänaval koos oma väikese närvilise koerakese ja tosina sädeleva kleidiga. Niisiis otsib Oliona endale uut sponsorit. Siit ka mõte minna Kullakaevajate Akadeemiasse, mingis mõttes täiskasvanute koolituskeskusse.

      „Aga kuidas sa teiste meestega kohtuda saad?” küsin mina. „Kas su praegune sponsor ei jälgi sind?”

      „Nojaa, ma pean olema ettevaatlik, üks tema ihukaitsjatest käib mind aeg-ajalt kontrollimas. Ta teeb seda meeldivalt, tuleb alati koos sisseostudega. Aga ma tean, et ta kontrollib, ega siin ei teisi mehi pole olnud. Ta püüab seda diskreetselt teha. Minu arvates on see päris armas. Teistel tüdrukutel on palju hullem. Kaamerad. Eradetektiivid.”

      Oliona mänguväljakuks on terve hulk ööklubisid ja restorane, mis on loodud peaaegu ainult selleks, et sponsorid

Скачать книгу