Võit alkoholiprobleemi üle - Marcantonio Spada

Скачать книгу

kodus üksinda jooma ja mõnikord napsitab ta ka nädalavahetusel. Mõned korrad on ta üritanud joomist piirata, aga pole sellega hakkama saanud. Naine on hakanud tundma, et joomine viib enesetunde alla, mõjutab meeleolu ja und.

      Pole kuulnud, et keegi oleks sündinud viinaklaas peos. Kõik, kellel on alkoholiprobleem, peavad olema mingil eluetapil õppinud tarvitama alkoholi riskantsel ja probleemsel viisil. Niisiis on alkoholiprobleemil järgmine lihtne valem:

      alkoholiprobleem = omandatud käitumine.

      Alkoholi õpitakse kuritarvitama sotsiaalse suhtlemise käigus. Jooma õpitakse, kasvades üles konkreetses kultuuris, kus pereliikmete, sõprade, partneri, eakaaslaste ja meedia mõjutused kujundavad meie käitumist ja alkoholiga seotud uskumusi. Näiteks näeme oma vanemaid sirutamas kätt veiniklaasi järele, et raskest päevatööst lõõgastuda või peol seltskondlikum olla. Võime sõpradega suheldes tunda, et meid jäetakse kõrvale, kui me ei joo, telerit vaadates satume alkoholiga seostatavate seksuaalsete oskuste ja võimekuse piltidele. Sedalaadi harjumuste omandamist nimetatakse eeskuju järgi õppimiseks, sest see tuleb meid ümbritsevate inimeste vaatlemisest ja jäljendamisest.

      Teine võimalus hakata alkoholi liigselt pruukima tuleneb alkoholi kindlustunnet andvast omadusest, see aitab meil lõõgastuda. Inimestena tahaksime käituda nii, nagu meile meeldib ning alkoholi juues seda teemegi. Alkoholist saadud rahuldus on suisa kahekordne – andes meile mõnutunde või joovastuse, mida tuntakse positiivse jõustamisena (vt joonis 2.1), ja tuimestades negatiivseid emotsioone, nagu ärevus, viha, masendus ja muretsemine, mida tuntakse negatiivse jõustamisena (vt joonis 2.2).

      Joonis 2.1. Alkoholi esimene lühiajaline tulu: mõnutunde suurendamine (positiivne jõustamine).

      Joonis 2.2. Alkoholi teine lühiajaline tulu: negatiivsete emotsioonide tuimestamine (negatiivne jõustamine).

      Tähele tuleks panna, et alkoholi tarbimisest tulenev hea tunne on väga lühiajaline (mõnest minutist kuni mõne tunnini, kui sedagi!). Pealegi usuvad paljud inimesed ekslikult, et alkohol on stimulaator, sest tekitab esmalt sundimatuse ja pingevaba tunde (joovastuse), aga tegelikkuses (eriti suuremas koguses) on alkohol võimas ärevust ja depressiooni tekitav aine (vt joonis 2.3).

      Joonis 2.3. Alkoholi esmane pikaajaline kahju: ärevuse ja depressiooni suurenemine

      Tagatipuks ei paku alkoholi tarbimine ühtki lahendust, et negatiivsete emotsioonidega hakkama saada. Kui joomine lõpetada, pole negatiivsed tunded kuhugi kadunud, vaid segunenud alkoholist tekkinud ärevuse ja depressiooniga (vt joonis 2.4).

      Lühiajalise hea enesetunde nimel, kuid pikaajalise kahju hinnaga võib alkoholi tarbimisest vähehaaval kujuneda ainus väljakujunenud harjumus, et kogeda positiivseid tundeid ja aistinguid ja/või vähendada pingeid ning negatiivseid emotsioone. Mis veel hullem, see harjumus võib kujuneda automaatseks sel määral, et juba õllepinti haistes või pubi silmates võidakse enne, kui ise arugi saadakse, jooma kukkuda. Mida rohkem alkoholi aja jooksul tarbitakse, seda vähem on võimalusi endale tõestada, et eluraskustega toimetulekuks on muidki, alkoholita võimalusi. Kujuneb hulgaliselt alkoholi mõjuga seotud müüte (nt et sel on häid ja soovitavaid toimeid, et see on „toimimiseks” vajalik, et selle tarvitamist on raske kontrollida), mis aitavad alkoholi tarbimise sagenemisele ja süvenemisele kaasa.

      „Lisaboonuseks” on see, et vägeva narkootilise ainena tekitab alkohol füüsilist sõltuvust. Füüsiline sõltuvus ilmneb vajaduses tarvitada sama heaolutunde (mõnutunne ja tuimuse tekitamine) saavutamiseks või koguni normaalse enesetunde säilitamiseks järjest suuremaid alkoholikoguseid. Alkoholi ei tarbita enam mõnutunde tekitamiseks, vaid selleta tuntakse ennast pinges, ärrituva ja halvatujulisena ega tulda toime päeva loomulike tõusude ja mõõnadega.

      Joonis 2.4. Alkoholi teisene pikaajaline kahju: negatiivsete emotsioonide süvenemine.

      Alkoholi liigtarvitamist õpitakse ka inimesi enda ümber jälgides ja nendega suheldes. Alkoholi lühiajalise toime ohvriks langemine aitab meil tunda ennast lõõgastununa ja tuimestada negatiivseid emotsioone. Kahjuks on selle hinnaks nende samade negatiivsete emotsioonide, mis meile ei meeldi, pikaajaline süvenemine, niisamuti ka psühholoogiline ja füüsiline sõltuvus. Kehv tehing, et mitte hullemini öelda. Pealegi nõiaring, millest on raske välja murda (vt joonis 2.5).

      Kognitiiv-käitumuslik teooria käsitleb üksikasjalikult alkoholiprobleemiga kaasnevaid mõtteid, käitumisi ja tundeid, et omandatud harjumusest lahti saada. Mõtted, käitumisviisid ja tunded on tihedasti seotud ja moodustavad sageli suletud nõiaringi.

      Joonis 2.5. Alkoholiprobleemi nõiaringi lihtne skeem.

      Kognitiiv-käitumusliku sekkumise keskne eesmärk on need nõiaringid lõhkuda, tehes kindlaks ja leides viisid, kuidas kasutuid mõtteid ja käitumist proovile panna ja muuta.

      Üheks kognitiiv-käitumusliku teooria peamiseks tugevuseks on see, et tabatakse konkreetsele inimesele ainuomane kogemus ja kasutatakse tema keelt, et mõista inimese mõtteid, tundeid ja käitumist. Usaldusväärsust lisab ka see, et kognitiiv-käitumuslikku teooriat toetavad mahukad teaduslikud uurimused.

      II OSA

      Motivatsiooni leidmine, et end muuta

      3.

      Probleemi äratundmine ja jälgima õppimine

Probleemi raskuse hindamine

      Raamatu esimeses osas käsitleti joomise kujunemist alkoholiprobleemiks. Põhimõte oli selles, et kui teie alkoholi tarbimine põhjustab mingis eluvaldkonnas teile või kellelegi teisele probleeme, siis on teie joomisharjumused problemaatilised.

      Tähelepanu jäi pööramata tõsiasjale, et oma piir on ka mõõdukal joomisel (justkui räägitaks piirist ainult alkoholiprobleemi puhul). Seda piiri mõõdetakse ühikutes. Ühele ühikule vastab

      väike keskmise kangusega õlu või pilsner,

      üks väike klaas veini,

      üks pits viina.

      Tervishoiuameti soovitusel ei ületa mõistlik alkoholi tarbimise piir hea tervise juures oleva täiskasvanud mehe puhul 3–4 ühikut päevas ja hea tervise juures oleva naise puhul 2–3 ühikut päevas. Teisisõnu teeb see nädalas kõige rohkem 21 ühikut mehe ja 14 ühikut naise kohta.

      Kummalisel kombel teavad paljud inimesed, nii need, kel on joomisega probleeme kui ka need kel pole, väga umbkaudu, kui palju nad joovad. Seega tuleks esmalt täpsemalt kindlaks teha, millised on meie joomisharjumused.

Enese jälgimine

      Teadsin, et tarvitan alkoholi ebamõistlikult, aga seda polnud lihtne kindlaks teha. Mõnel nädalal tundus, et joon palju, teisel mitte. Siis hakkasin pidama arvet, kui palju ja mida ma joon, ja avastasin, et selles on oma seaduspära. Seaduspära, mida ma ei tahtnud näha, seaduspära, mis vajas muutmist. Joanne

      Parim viis oma joomisharjumuse kohta teavet saada on püüda oma harjumusi jälgida. Seda tuleks teha kolmel põhjusel.

      1. Nii saate tõelise pildi oma probleemi raskusest.

      2. See on esimene samm, et õppida oma probleemiga hakkama saama.

      3. Jälgimine aitab inimesel vähem juua.

      Saate seda teha kaunis lihtsalt, pidades arvet, millal, kus, kellega koos ja kui palju alkoholi tarbite. Pidage meeles, et see on enesevaatlus – te teete seda ise ja enda jaoks. Tulemusliku enesevaatluse reegel on lihtne: iga kord, kui võtate kusagil alkohoolse joogi, kirjutage see enne jooma hakkamist üles. Osa inimesi saab teiste juuresolekul oma napsi ülesmärkimisega vaevata hakkama, teised mitte. Või ei mõtle nad eriti sellele. Asja lihtsustab märkmete pidamine väikses taskuraamatus või pihuarvutis.

      Järgnev joomispäevik on tavaline

Скачать книгу