Tõendid taeva olemasolu kohta - Eben Alexander, MD

Скачать книгу

koolipäeva, Bond!“

      Selleks hetkeks, kui Holley üles mind kontrollima tuli, olin ma peaaegu teadvuse kaotanud. Arvates, et ma tukastan, jättis ta mu puhkama ning läks allkorrusele, et mu kolleegidele helistada lootuses, et nad oskavad arvata, mis mul viga võib olla.

      Kaks tundi hiljem arvas ta, et on lasknud mul piisavalt kaua puhata, ning tuli vaatama, kuidas mul läheb. Magamistoa ukse avanud, leidis ta mu voodil lebamas just nagu varem. Aga lähemale jõudes märkas ta, et mu keha polnud lõdvestunud nagu ennist, vaid jäik nagu puitplaat. Ta pani tule põlema ja nägi, et ma tõmblesin ägedalt. Mu lõug ulatus ebanormaalselt ettepoole ning mu silmad olid avatud ja käisid ringi.

      „Eben, räägi minuga!“ karjus Holley. Kui ma ei vastanud, helistas ta kiirabisse. Kiirabiarstid olid vähem kui kümne minutiga kohal, panid mu kiiresti autosse ja viisid Lynchburgi üldhaigla erakorralise meditsiini osakonda.

      Kui ma oleksin teadvusel olnud, oleksin ma Holleyle täpselt kirjeldanud, mida ma nende hirmuäratavate minutite jooksul tundsin, kui me kiirabi ootasime – mul olid grand mal’i tüüpi krambihood, mida kahtlemata tekitas mingisugune erakordselt tugev ajuvapustus.

      Aga loomulikult polnud ma selleks võimeline.

      Järgmised seitse päeva olin ma Holley ja ülejäänud perekonna jaoks olemas vaid füüsiliselt. Ma ei mäleta mitte midagi selle nädala jooksul siinses maailmas toimunust ning need osad minu loost, mis leidsid aset minu teadvuseta oleku ajal, panin ma kokku teiste öeldu põhjal. Minu vaim, minu hing – ükskõik kuidas seda keskset inimlikku osa minust nimetada – oli läinud.

      2. HAIGLA

      Lynchburgi üldhaigla erakorralise meditsiini osakond (EMO) on terves Virginia osariigis rahvarohkuselt teisel kohal ning tööpäeva hommikul kell 9.30 on see tavaliselt täies tööhoos. Ka see esmaspäev polnud erand. Kuigi ma veetsin suurema osa oma tööpäevi Charlottesville’is, olin ma ka Lynchburgi üldhaiglas hulga opereerimistunde kirja saanud ning tundsin peaaegu kõiki sealseid töötajaid.

      EMO arst Laura Potter, keda ma hästi tundsin ja kellega ma olin peaaegu kaks aastat koos töötanud, võttis vastu kõne kiirabilt, kus teavitati, et kohe saabub status eplilepticus’e seisundis 54-aastane valge mees. Kui ta kiirabi sissepääsu poole liikus, käisid ta peast läbi oma tulevase patsiendi hädade võimalikud põhjused. Kui mina oleksin tema asemel olnud, oleksin ma samasuguse nimekirja koostanud: alkoholi võõrutusnähud, uimastite üledoos, hüponatreemia (ebanormaalselt madal naatriumi tase veres), insult, metastaatiline või primaarne ajukasvaja, intraparenhümatoosne verejooks, ajuabstsess… ja meningiit.

      Kui kiirabiarstid mu erakorralise meditsiini osakonda transportisid, vaevlesin ma endiselt ägedate krampide käes, vahelduvalt oiates ning käte ja jalgadega pekstes. Minu märatsemise ja väänlemise põhjal oli dr Potterile kohe selge, et mu aju oli raske rünnaku all. Üks õde tõi elustamiskäru lähemale, teine võttis verd ja kolmas vahetas ära kiirabiarsti paigaldatud intravenoosse lahuse koti, mis oli tühjaks jooksnud. Kui nad minu kallal tegutsesid, vingerdasin ma nagu 180 sentimeetri pikkune kala, kes on veest välja tõmmatud. Ma tõin kuuldavale moonutatud ja arusaamatuid hääli ja loomalikke ulgusid. Sama kurjakuulutavad kui krambid oli Laura jaoks ka see, et minu kehamotoorika näis olevat asümmeetriline. See võis olla märk, et mu aju mitte ainult ei rünnatud, vaid mul võis tekkida tõsine ning ilmselt pöördumatu ajukahjustus.

      See võtab aega, et sellises seisundis patsiendi nägemisega harjuda, kuid Laura oli oma mitmete EMO aastate jooksul kõike näinud. Ometi polnud ta veel kunagi näinud, kuidas mõni ta enda kolleegidest sellises seisundis EMOsse tuuakse. Vaadanud kanderaamil väänlevat ja karjuvat patsienti lähemalt, lausus ta enda ette: „Eben.“ Seejärel informeeris ta juba valjemal häälel kõiki läheduses olevaid arste ja õdesid: „See on Eben Alexander.“

      Töötajad kogunesid minu kanderaami ümber. Holley, kes oli kiirabi järel haiglasse sõitnud, ühines nendega sel hetkel, kui Laura vuristas kiiresti ette kohustuslikud küsimused minu seisundi kõige ilmsemate põhjuste kohta. Kas ma püüdsin ennast alkoholist võõrutada? Kas ma olin hiljuti tarvitanud tugevaid hallutsinatoorseid tänavalt pärit uimasteid? Seejärel hakkas ta tööle, et minu krampe peatada.

      Möödunud kuude jooksul oli Eben IV sundinud mind läbima rasket ettevalmistusprogrammi aegsasti planeeritud isa-poja ronimisretkeks Ecuadori 5900 meetri kõrguse Mount Cotopaxi tippu, mille ta ise eelmisel veebruaril vallutanud oli. See oli mind märkimisväärselt tugevamaks teinud, mistõttu oli sanitaridel kõvasti tegemist, et mind kinni hoida. Viis minutit ja 15 milligrammi veenisisest diasepaami hiljem olin ma endiselt deliiriumis ja proovisin kõiki eemale tõrjuda, kuid dr Potteri kergenduseks tegin ma seda vähemalt mõlema oma kehapoolega. Holley rääkis Laurale ägedast peavalust, mille üle ma enne krambihoogu kurtnud olin, ning seetõttu otsustas ta mulle lumbaalpunktsiooni teha – see on protseduur, mille käigus võetakse selgroo alumisest osast väike hulk liikvorit.

      Liikvor on läbipaistev vesine aine, mis jookseb mööda seljaaju pinda ning katab ja kaitseb seda löökide eest. Normaalne terve inimkeha toodab seda natuke üle poole liitri päevas ning igasugused muutused vedeliku läbipaistvuses viitavad infektsioonile või verejooksule.

      Sellist infektsiooni nimetatakse meningiidiks ehk ajukelmepõletikuks, mille puhul tursuvad üles selgroogu ja koljut seestpoolt vooderdavad membraanid ehk ajukelmed, mis on otseses kontaktis liikvoriga. Neljal juhul viiest tekitab selle haiguse viirus. Viiruslik meningiit võib küll patsiendile üsna halvasti mõjuda, kuid see on surmav vaid umbes ühel protsendil juhtudest. Ühel juhul viiest aga tekitavad meningiidi bakterid. Bakterid, mis on primitiivsemad kui viirused, võivad osutuda palju ohtlikumaks vaenlaseks. Bakteriaalne meningiit on üldiselt surmav, kui seda ei ravita. Ja isegi kui haigust kohe sobivate antibiootikumidega ravida, on suremus 15 kuni 40 protsenti.

      Üks vähem tõenäolisemaid bakteriaalse meningiidi tekitajaid täiskasvanutel on väga vana ja väga sitke bakter nimega Escherichia coli ehk E. coli, mida teatakse ka soole- või kolibakteri nime all. Keegi ei tea, kui vana E. coli täpselt on, kuid üldiselt peetakse selle vanuseks kolm või neli miljardit aastat. Sellel organismil pole tuuma ning see paljuneb primitiivse, kuid äärmiselt tõhusa protsessi ehk pooldumise abil. Kujutage ette rakku, mis on põhimõtteliselt täidetud DNAga ning suudab toitaineid omastada otse läbi oma rakuseina (tavaliselt teisi rakke rünnates ja neelates). Seejärel kujutage ette, et see rakk suudab samaaegselt kopeerida mitmeid DNA lõike ja poolduda iga umbes 20 minuti möödudes kaheks tütarrakuks. Tunni aja jooksul on sul juba kaheksa sellist rakku, 12 tunni jooksul 69 miljardit ning 15. tunniks 35 triljonit. Plahvatuslik kasv aeglustub vaid siis, kui toit hakkab otsa saama.

      Lisaks sellele on E. coli bakterid ka ülimalt liiderlikud. Nad suudavad teiste bakteriliikidega geneetilist informatsiooni vahetada protsessi abil, mida nimetatakse bakteriaalseks konjugatsiooniks, mis võimaldab E. coli rakul vastavalt vajadusele kiiresti uusi omadusi üles korjata (näiteks omandada resistentsus uue antibiootikumi vastu). Selline elementaarne eduvalem on taganud E. coli bakteri ellujäämise alates varajastest üheraksete aegadest. Meie kõigi kehas leidub E. coli baktereid, enamasti soolestikus. Tavatingimustes pole need meile ohtlikud. Aga kui E. coli tüvi, mis on üles korjanud DNA lõigu, mis muudab selle erakordselt agressiivseks, tungib selja- ja peaaju ümbritsevasse liikvorisse, hakkavad need primitiivsed rakud otsekohe õgima vedelikus leiduvat glükoosi ja kõike muud võimalikku, kaasa arvatud aju ennast.

      Mitte keegi EMOs ei osanud sel hetkel kahtlustada, et mul on E. coli meningiit, sest selleks polnud ühtegi põhjust. Seda haigust esineb täiskasvanutel haruharva. Kõige sagedamini nakatuvad E. coli meningiiti vastsündinud ja kolme kuu vanusest edasi tuleb seda üha harvem ette. Igal aastal haigestub sellesse spontaanselt vähem kui üks kümnest miljonist täiskasvanust.

      Bakteriaalse meningiidi puhul ründavad bakterid kõigepealt aju välimist kihti ehk ajukoort. Ajukoore ingliskeelne nimetus cortex on tuletatud ladinakeelsest sõnast, mis tähendab ’koort’ või ’puukoort’. Võrdlus apelsinikoorega annab hea ülevaate sellest, kuidas ajukoor aju primitiivsemaid piirkondi katab. Ajukoor vastutab mälu, keele, emotsioonide, visuaalse ja auditoorse teadvuse ja loogika eest.

Скачать книгу