LITMIR.BIZ

      Taavet kiikas tünni. Liha oli veel küllalt alles. Seda oli ema heinaajaks hoidnud. Nüüd aga oli söömas vaid tema üksi.

      Pulga talu vastne peremees läks keldrist välja ja pani mõlemad uksed hoolega kinni. Päike oli juba kõrgel ja soe õhk ei tohtinud mingil juhul sisse pääseda. Taavet lonkis aida poole. Ka sealsed tagavarad oli vaja üle vaadata.

      Aidas oli kõik nagu ema ajal. Silguveerandik põrandal, kotike rukkijahu, teine tangu, kolmas kamajahu. Võikirn oli omal kohal ja viimane tükike võid ilusti riiulil napas, puulusikaga tehtud ristimärk peal, et vanahalb seda ära ei solgiks. Savikausis oli pool tosinat muna. Kõik ülejäänud oli ema pannud suurde kuldsesse sõirakettasse, see oli parim pidutoit. Pool sellest oli veel alles. NÄLGA MA EI JÄÄ, otsustas Taavet ja pani aidaukse enda järel kinni. Tulisoolane sink oli poisi keele täitsa ära kuivatanud. Emal oli kaevus lännikus alati hapupiima. Külmas kaevuvees jäi hapupiim kauaks ajaks puhta maitsega. Isegi rõõsk piim ei läinud jahedas hapuks. Taavet läks kaevu juurde ja tõmbas ämbri üle rakete. Loodetud piimanõu oligi ämbris. Taavet kummutas selle tühjaks. Ta kallutas ämbrist lännikusse vett, tõmbas nõu piimased seinad puhtaks ja riputas anuma aiateibasse kuivama.

      „Sa pead veetünni täis panema,“ kuuldus rohust majahaldja hääl. „Kapsad ja porgandid tahavad õhtul kasta. Külm vesi tapab need ära, nii et pane vesi juba praegu soojenema.“

      Taavet teadis küll, et aiavili tohib saada ainult õuesooja vett. Millegipärast oli isa tünni ja kaevuäärse küna alati ise täis kandnud, end appi pakkunud Taaveti aga ära ajanud. Nüüd meenus Taavetile, mispärast.

      „Kaevus elab ju näkk,“ meenutas ta haldjale. „No ja siis?“ küsis vaim vastu.

      Oht kaevus

      Taavetil oli kõhe. Tänase öö ja päevaga oli ta näinud rohkem vaimumaailma elanikke kui seni kogu elu jooksul. Aga koduhaldjal oli õigus. Peenrad ei saanud ju kastmata jääda. Taavet võttis ämbri ja lasi selle kaevu. Hetke pärast küünitas ta üle kaevurakete, et näha, kas pang on juba täis.

      „Oi, Taavet!“ kuulis ta rõõmsat naisehäält. „Tere!“

      Taavet ei uskunud oma kõrvu. Inimene? Ta heitis pilgu selja taha. Seal polnud kedagi.

      „Taavet, Taavet!“ hellitas hääl. „Vaata ometi siia!“

      Nüüd taipas poiss, et ilus hääl tuleb kaevust. Veepeeglilt paistis kahvatu nägu ja kaks sinist silma. Need polnud linaõiesinised nagu tüdrukutel harilikult, vaid sügavalt tumesinised. VESISINISED. Korraga tõusis nägu ülespoole, silmad ikka veel Taavetisse kiindunud.

      „Ära karda, Taavet,“ ütles hääl lauldes.

      Nüüd oli nägu juba veest väljas. Selle kannul ilmus nähtavale helesinises särgis keha, hulk sini- valgeid juukseid ümber vallali.

      Nii ilusat tüdrukut polnud Taavet kunagi näinud.

      „Kus ämber on?“ küsis ta totakalt.

      „Ämber? Ämber on minu juures. Tule ja võta! Tule, tule!“ sosistas näkk ja sirutas käed Taaveti poole.

      Mats! tabas kivi Taaveti upakil tagumikku. Ta viskus kaevu kohalt üles ja jäi, käed taguotsal, maja-haldjat vahtima.

      „Ämbrit ta ise tagasi ei anna,“ ütles haldjas. „Too rehealusest pootshaak ja kisu ämber välja. Ja ära selle näkiga õienda. Sinu isa noorem vend uppus ära, kui näki meelitusi kuulas. Kui ta väga külge kleebib, ütle talle: „Näkk, näkk, nõelavaras, kuue kinganaela varas!“ Siis ta solvub ja jätab su rahule.“

      Taavet tundis, et oli suurest ohust pääsenud.

      „Ole meheks elu päästmast,“ ütles ta majahaldjale.

      Too turtsatas ja vastas:

      „Ega näkiplika mind toida. Kas keldrisse jäi veel sinki või panid sa kõik ise nahka?“

      Sarvik ja sarvloomad

      Sündmusterikas jaanipäev veeres õhtusse. Taavet oli majapidamise üle vaadanud, sinki ja sõira söönud ning sahvrist leitud meepurgist mitu tublit lusikatäit ära limpsinud. Poiss tundis, kui raske on isegi üksainuke päev ilma perekonnata elada.

      Aga võib-olla peab ta nüüd igavesti üksi jääma!

      Õhtu edenes. Kaste langes maha ja mahlane rohi lõi lõhnama. Oli aeg sängi pugeda. Imelik oli üksi magama minna. Taavet oleks palju parema meelega laka peal maganud. Kuid SEAL olid kindlasti omad asukad. Taavet ohkas ja seadis sammud toa poole. Kogu hommikune julgus oli kadunud. Üksi, päris üksi!

      Korraga kuulis ta tuttavat häält.

      „Emmi!“ karjus Taavet ja jooksis hirmsa hooga karjaõue poole. Seal seisis valge kits, tema taga vana oinas kahe utega. Taavet haaras kitsel kaela ümbert kinni ja surus näo pehmesse karva.

      „Emmi, kallis Emmi!“ pomises ta nutu ja naeruga läbisegi. „Kuidas sa siia said?“

      Kits mökitas vastuseks. Lambad jõllitasid Taavetit ja määgisid. Vana oinas oli vait ja justkui ootas Taaveti käsku.

      „Minu järel lauta – marss!“

      Tuju oli korraga jälle hea. TA POLNUD ENAM ILMAS ÜKSI!

      Koduhaldjas passis laudavärava juures.

      „Kas sina tead, kuidas Emmi ja lambad põrgust tagasi tulid?“ küsis Taavet.

      „Minu teada pole nad seal olnudki,“ ütles majahaldjas tähtsalt. „Vanapaganal on jõudu inimeste, lehmade, sigade, koerte ja kasside üle. Aga kits on paganaga väga sarnane. Teda ja sokku vanahalb ei puutu. Lammas on jälle Jumala loom. Tema üle pole paharetil võimu. Nii need loomad sulle alles jäidki.“

      Taavet viis loomad kenasti lauta ja ronis ise lakka. Enam polnud seal midagi karta. Ta keeras end heintele külili ja magas juba samal hetkel õiglase und.

Скачать книгу