Täiega pöördes - Raivo Tihanov

Скачать книгу

klaaskatus jooksis vaikse surinaga kinni, mootor käivitus ja hakkas kiiresti pöördeid koguma. Viimane, mida Burk ja Mingo kõrvulukustava möirge saatel kruiisilaevast välja kihutades nägid, oli ülemtrimbliid Krask, kes koos laevapealikega süstikusaali tormas ja uskumatult lolli näoga neile järele vaatama jäi.

      „Keera ümber! Pidurda! Tee midagi! Appi!“ karjus Mingo ja pläterdas kätega paaniliselt kabiini klaaskatust. Seejuures rabeles ta nii kõvasti, et Burkil poleks ka parima tahtmise korral olnud võimalik süstiku juhtimisega tegeleda.

      „Juhis on ju sinu nina all, mis sa mulle karjud!” hüüdis Burk vastu.

      Mingo klammerdus juhise külge ja rebis seda meeleheitlikult enda poole, kuid midagi ei muutunud – süstik kihutas suunda muutmata omasoodu edasi.

      Nüüd litsus Mingo juhtkangi täiest jõust ettepoole, käänas ja väänas seda, kuid tulutult.

      „Appi, Burk, ” inises ta, tegi veel paar katset süstikut oma kontrolli alla saada ja vaatas seejärel ahastades üle õla. Tohutusuur kuurortlaev oli muutunud imepisikeseks helendavaks täpikeseks, mis viimaks tuhandete omataoliste sekka kadus.

      „No nii, superkangelane,” lausus Burk ootamatult rahulikult. „Oled nüüd rahul või?”

      „Tee midagi, Burk, tee ometi midagi,” lalises Mingo ja asus palavikuliselt armatuurlaua nuppe näppima. „Sa peaksid ju une pealt ka teadma, kuidas seda riistapuud juhtida.“

      „Esiteks – see süstik on nii uus asi, et meid ei jõutud isegi õpetama hakata, kuidas siin miskid süsteemid toimivad. Ainus, mida ma tean, on see, et selle süstiku juhtimine erineb vanade süstikute omast nagu öö ja päev,” seletas Burk.

      „Teiseks tean ma seda, et selle riistapuu juhtimine käib erilise koodikaardi abil ja et see kaart on seal,” jätkas ta, osutades pöidlaga selja taha. „Laevas! Ilma selleta põrutab ta nii pikalt otsejoones edasi, kuni kütust jätkub.”

      Mingo hambad hakkasid plagisema. „Noh, aga kuidas ta siis niisama lambist käima läks? Ilma tolle kaardita?”

      „Kust mina tean!” kähvas Burk ja jätkas ühe hingetõmbega: „Oleks vägev ja vapper Supermingo oma lollakad näpud paigal hoidnud, poleks…”

      „Punane Trimbliina, Punane Trimbliina!“ kostis krigisev hääl. „Pöörduge viivitamatult laeva pardale tagasi! Punane Trimbliina, te kaote meie vaateväljast!“

      Burk ja Mingo vaatasid teineteisele jahmunult otsa.

      „Punane Trimbliina, palun vastake! Punane Trimbliina, pöörduge viivitamatult laeva tagasi! Ootame tagasisidet!“ jätkas nõudlik hääl.

      „Mis me teeme?“ sosistas Mingo.

      Burk haaras juhtpuldi küljes rippuva peamikrofoni ja jäi huult närides mõtlema.

      „Äkki küsiks neilt nõu, mismoodi saaks seda asjandust tagasi pöörata?“ pakkus Mingo.

      Burk vaikis. Ta ei suutnud otsustada, mida teha. Ühest küljest teadis ta vägagi hästi, et päris ise nad süstikut enda kontrolli alla ei saa. Ent teisalt oli täiesti selge, et naasmine tähendaks vaid üht – nende nii ihaldatud töö laevas oleks hoobilt lõppenud ja suure tõenäosusega ka kogu edasine elu korralikult mokas.

      Burk neelatas.

      „Kummaline on see elu,” mõtles ta. „Alles oled oma unistuste tipul ning – nätaki! – juba kihutad lindpriina Ilmaruumis ringi!”

      Valjuhääldi krigistas veel korda paar kutsungit hüüda, ent signaal muutus iga korraga üha nõrgemaks ja katkendlikumaks, millest võis järeldada vaid üht – nad on jõudmas Ilmaruumi vähetuntud ohtlikesse avarustesse. Burk pani rahulikult peamikrofoni käest ja jäi kabiiniaknatagusesse süngesse hämarusse põrnitsema.

      „Burk!” äratas Mingo nutune hääl ta mõtteist. „Burk, vaata!”

      Süstiku kuvaril plinkis tulipunane kiri: „HOIATUS! MUST AUK!”

      „Trimbituul teda võtku!” vandus Burk läbi hammaste.

      „Burk, mis Mustast August ta jahub?” päris Mingo väriseva häälega.

      „Meie mured alles algavad,“ pomises Burk ja näppis puldinuppe. „Siin kusagil üpris lähedal peaks olema kurikuulus Must Auk. Pruugib meil vaid tema serva lähedusse sattuda, siis…” Burk jättis lause lõpetamata, ent ta näoilme rääkis iseenda eest.

      „Mis SIIS?“ päris Mingo.

      „Siis oleme kutupiilud,“ teatas Burk kuival kiretul häälel.

      „Mis kutud? Mis piilud?“ muutus Mingo ärevaks.

      Burk ei vastanud. Ta toksis kuvari all olevaid klahve, kuid nii nagu juhtkang, keeldus ka pardaarvuti kuuletumast.

      „See Must Auk on nii kaval asi, et pole teda ei näha ega kuulda, aga kui ta sind endasse imeb, siis on kööga! Kogu moos! Jää hüvasti kodu – ja tõenäoliselt ka habras eluke,“ pomises Burk.

      Järsku kostis kõrvulukustav vihin ja süstik hakkas meeletult rappuma. Burk ja Mingo lendasid peaga lakke ja prantsatasid siis pooloimetutena istmetesse tagasi. Siis kordus kõik uuesti ja uuesti ning nii veel mitu korda järjest uuesti.

      „Hulkuvad Ilmaruumikivid!“ karjus Burk. „Need on hulkuvad Ilmaruumikivid! Kui me pihta saame…“

      Kuid ta ei jõudnud lauset lõpetada. Kõlas kõrvulukustav raksatus ja süstik muutis järsult suunda. Nüüd kihutas see meeletu vilinaga ja hullumeelselt pööreldes pilkasesse pimedusse.

      Kõik asjad, mis lahtiselt olid, lendasid koos poistega kabiinis ringi. Viimane, mida Burk enne valguse kustumist nägi, oli Burki pea, mis viskles kaela otsas abitult nagu õhupall Trimbituules.

      VÕSASTE VALUD JA ILUD

      Konstaabel Lapats oli terve palava suvepäeva politseiautos konutanud. Aeg-ajalt ronis ta alevikupoe kõrvale lopsaka sirelipõõsa varju pargitud masinast välja, väänas lipsu higist kuivaks ja komberdas kangeks tõmbunud jalgadel paar tiiru ümber auto. Teinud mõned kohmakad võimlemisliigutused, puges ta autosse tagasi, sest päike kõrvetas ilma igasuguse halastuseta.

      Lisaks palavusele oli Lapatsil kohutavalt igav. Ta haigutas ja püüdis vägisi kinni vajuvaid silmalauge sõrmedega lahti hoida ning vahtis ringi. Kui mitte arvestada oma nõukaaegsetel jalgratastel kohale kääksutanud kahte kohalikku taati, kes end sinnasamasse sirelipõõsa alla õlut jooma sättisid, polnud ta terve päeva jooksul Võsaste vahel ühtki hingelist näinud. Nüüd ta isegi natuke kahetses, et oli õllemaiad vanapapid minema kihutanud.

      Jah, inimesi jäi tema piirkonnas iga aastaga üha vähemaks ja need allesjäänudki olid enamasti oma elu hilisõhtut nautivad rahumeelsed vanainimesed. Noored olid siit kolkast ammuilma jalga lasknud ja võõrad siia ei tulnud, vaid SATTUSID kogemata ning kadusid siinset surmatardumust kohates kiiremini kui hea mõte.

      Nii oligi konstaabli suurim igahommikune mure välja mõelda, mille põneva ja kasulikuga tööpäeva sisustada. Niisama kodus põõnata või jaoskonnas mölutada ei lubanud Lapatsit kohusetunne ja südametunnistus.

      Tõele au andes oli konstaabel Lapats viie viimase aasta jooksul siiski kaks kohalikus mastaabis tõeliselt võimsat politseioperatsiooni korraldanud. Esimese käigus – tunamullusel jaanipäeval – käis ta mööda inimeste aedu ja mõõtis jaanitule leegi kõrgust. Kel ikka tulelont üle pea käis, sel tuli lõket kärpida, ja et asi korralikult meelde jääks, ka rahakotti kergendada.

      Teine tõsisem ettevõtmine oli siis, kui Lapats otsustas asuda võitlema alevikus pead tõstva organiseeritud kuritegevusega. Nimelt haistis konstaabel reaalset kuriteohõngu, kui ta oma autoga otse läbi Võsaste piiril keset sõiduteed laiutavate hiiglaslike lehmakookide kihutas. Vähe sellest, et ta ametiauto kuriteoga kokku sai – sellega puutus kokku ka ta ise ja see oli Lapatsi jaoks liig mis liig.

      Ta uuris ja menetles asja täiest jõust, korraldas suurejoonelise varitsuse ja tabaski

Скачать книгу