LITMIR.BIZ

Скачать книгу

title>

      Riho Koorik, hüüdnimega Korts, ei olnud oma kolmetoalist Kalamaja kodu kunagi tühjana näinud. Nii kaua, kui tema mäletas, täitsid ruume alati mõned mööbliesemed. Algul olid need massiivsed ja kulunud, korvalooli ning palderjani järele lõhnavate linikutega varjatud kapid, lauad, voodid ja kummutid, vanavanemate soetatud juba viiekümnendate alguses. Hiljem, mõni aeg pärast ema surma, asendusid vanad mööblitükid abikaasa Margiti järjekindlal nõudmisel aegamööda uutega, mis olid küll odavad ja väljanägemiselt lihtsad, ent ei võtnud seevastu kuigi palju ruumi.

      Nüüd aga paistis puumaja kolmetoaline korter olevat justkui alasti kistud, piinatud ja vägistatud. Kardinateta akendest tungis päevavalgus häbenemata elutoa igasse nurka, tuues nähtavale narmendava ja pleekinud tapeedi, kulunud põrandad, rebenenud ämblikuvõrgud ja pelglikult põrandaliistude lähedale hoiduvad tolmurullid. Laes rippuvad elektrijuhtmed sihtisid eri suundades, osutades kollakatele kuivanud vahuveiniplekkidele, mis meenutasid viimast uusaastaööd, mil pudelikork president Meri kõne ajal Riho näppude vahelt minema pääses ja kihisev jook fontäänina kõrgustesse sööstis.

      Kõik märgid näitasid, et Margit oli läinud. Jalga lasknud. Uttu tõmmanud. Minema kamminud. Haihtunud. Ühes temaga oli päevinäinud korterist kadunud peaaegu kogu sisustus. Üksnes hunnik meesterõivaid, mõned raamatud, paar fotoalbumit ja kingakarp dokumentidega lebasid läbisegi magamistoa põrandal.

      Siiski-siiski, vanad ümmarguse põhjaga taburetid olid ka alles. Kaks neist seisid köögis, üks söögilaua, teine külmkapi endisel asukohal. Kolmas kükitas keset magamistuba, porised saapajäljed turjal.

      “Reetur!” pomises Riho, nii et kõrvaltvaataja poleks aru saanud, kas süüdistus käis naise või räpase tabureti kohta, mida oli kasutatud ilmselt valgusti laest alla võtmiseks.

      Lutheri vineeritehase järeltulija toodetud ja ajahambast puretud taburetid kuulusid kunagi kodu praktilisemate asjade hulka, kuid aastakümnete pikkune teenistus andis neile nüüdseks väsinud väljanägemise – lakk oli kulunud ja puidukihid kippusid liimist lahti lööma.

      Milleks need harkjalad ka ei ole sobinud! Argipäeviti võis neil lihtsalt istuda, kasutada kausside, pottide ja purkide alusena, ajutise lillepostamendi või tööpinnana. Pidude ajal kõlbasid nad peaaegu kõigeks, alates seltskonnamängudest ja lõpetades “Õllepruulija” hoogsa laulmisega.

      Riho tähtsustas esemete emotsionaalset väärtust – taburetid sidusid teda minevikuga, nende kaudu sai ta mõtteis suhelda kadunud vanematega. Mõned inimesed hoidsid kaminal või raamaturiiulil urne lähedaste tuhaga, teised jälle talletasid fotosid või mitmesuguseid mälestusesemeid, mis olid kadunukestest maha jäänud. Korts eelistas midagi palju sümboolsemat ja nii meenutasid talle päevinäinud taburetid omal moel inimesi, kes olid korteris elanud, ning sündmusi, mis seal olid toimunud.

      Pealegi väljendasid kolmjalad oma olemuselt kindlust ja vankumatust – kolme jalaga taburetil ei olnud vastupidiselt nelja jalaga toolidele kõikumiseks mingit võimalust.

      Kaks omavahel ühendatud punkti moodustavad joone, kolm punkti aga alati pinna, mäletas Riho tehnikakõrgkooli joonestamistunnist.

      Mees tõstis ühe toolidest köögist elutuppa, süütas pisut värisevate kätega sigareti ja istus. Teda valdas pigem kõikehõlmav hämmeldus kui viha.

      Alles eelmisel koduskäigul olid nad naisega sõbralikult kokku leppinud, et ta peab Soomes ehitustöödel veel pool aastat vastu – siis on lõpuks nii palju raha koos, et saab uue korteri ostuks sissemakse teha, auto soetada ja Türgis puhkusereisil käia. Margit tahtis Marmarisse, sest tema sõbranna oli töökaaslastega seal nädalakese puhanud ja kuuldavasti väga rahule jäänud. Äärmisel juhul oli naine nõus ka Bulgaaria reisiga. Must meri oleks esile mananud mälestusi nõukogudeaegsest koolivaheajast Krimmis, kuid kuldsed liivad pidid siiski jääma kõige tagumiseks variandiks.

      Nad olid sellest kõigest rahulikult ja pingevabalt rääkinud. Unistanud, seksinud, söönud ning jälle rääkinud. Poolest sõnastki ei olnud võimalik aimata, et midagi on viltu.

      Mis siis vahepeal juhtus?

      Riho haaras mobiiltelefoni ja valis abikaasa numbri.

      “Mobiiltelefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljaspool.”

      Veel üleeile õhtul helistas ta Margitile ja teatas, et saab arvatavasti paari päeva võrra varem tulema. Et Soome ametiühingud ja nende sabas nuhkivad ajakirjanikud kiusasid tööandjat ning paberite korrastamise ajaks antakse palgata puhkust, võib-olla isegi kuni kaks nädalat. Naine vastas kõnele nagu alati suhteliselt ükskõikselt ja monotoonse häälega – ahah, ja-jah, eks tule koju, vaatame siis.

      “Mobiiltelefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljaspool.”

      Kümmekond päeva tagasi saatis ta paarimees Elmoga ümbrikus koju tuhat viissada eurot, viisteist uut, värske trükivärvi järele lõhnavat Euroopa sajalist – teenistus enne ametiühingute kiuslikku sekkumist oli olnud ülihea. Üleüldse tabas naaberriiki tööle siirdumine majanduslikus mõttes täpselt märki – aastaga kolmesadat tuhandet poleks Koorik Eestis ka kõige parema tahtmise juures kokku ajada suutnud. Nüüd oli see eesmärk osalt tänu loendamatute ja väsitavate ületundide tegemisele käeulatuses.

      “Mobiiltelefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljaspool.”

      Lõppude lõpuks sai Soome mindud üksnes naise julgustusel ning mahitusel – tema ajaski kolleegi abiga välja töökohad – algul Helsingi lähedal Espoos, siis Tamperes ja hiljem Turus. Rihol endal poleks sellist pealehakkamist jätkunud, sest harjumuspärastest kodustest mugavustest loobumine tundus psühholoogiliselt raske ja nii vähe ta pealinna ehitustel ka ei teeninud, et poleks eluga toime tulnud. Ühesõnaga – sissetallatud rajast oli kahju ja ebamugav kõrvale astuda.

      Aga siis algas pöörane võidujooks – rahvas sai palgatõusude ja odavate laenude kaudu raha maitse suhu, ummistas panga- ja kinnisvarakontorid ning kaubanduskeskused. Postkasti laekusid üha soodsamad ja ahvatlevamad pakkumised kaupadele, milleta oleks saanud rahulikult ära elada, kuid ometi juhtus nii, et Kortsu materiaalsed võimalused hakkasid tarbimisralli üldises voos järjest kiduramad välja nägema ning kodus tekkisid sõnelused teemadel, mida varem poleks osanud uneski näha. Margit oli eriti kange oma ostuväljavaateid naabrite, sõprade ja sugulastega võrdlema. Kord muutus tüli raha pärast isegi nii ägedaks, et naine viskas sentidega täidetud savivaasi vastu seina puruks ja karjus: “Vaata, see ongi siin sinu tase!”

      Ei jäänudki Koorikul muud üle, kui osalt tüdimusest, osalt pealesunnitult naise nõu – või õigemini nõudmisi – kodurahu huvides kuulda võtta, pakkida dressid, tunked, paar kilo makarone, kuivsuppe ja kümme karpi Turisti einet suurde spordikotti ning sõita üle lahe vennasrahvale väärtusi looma.

      Esimestel kuudel püsis Kortsu vaim võõrsil kaunis tugev. Edasi-tagasi laevasõit korra kuus ei olnud algul sugugi tüütu ja ehitustöid jagus nii palju, et koduigatsus kiusama ei pääsenud. Ometigi muutus üsna kiiresti kõik harjumuspäraseks, rutiinseks, nii et reisijatest pungil orjalaevad – nõnda neid suuri Eesti-Soome vahet pendeldavaid aluseid rahvasuus kutsuti – ei olnud varsti enam mingi õnnistus. Sama võis öelda ka töö kohta – kuigi maksti hästi, ei suutnud arveldusarvele või ümbrikus laekuvad summad järjest kasvavat koduigatsust leevendada.

      “Mobiiltelefon on välja lülitatud või asub võrgu teeninduspiirkonnast väljaspool.”

      Sigaret hõõgus märkamatult ja põletas juba aplalt Riho sõrmi. Saanud kõrvetusest äratust, viskas mees telefoni vihaga nurka, nii et selle korpus kaheks tükiks kukkus ja aku välja kolksatas.

      Kostus arglik koputus uksele.

      “Uksekella on ta ka kaasa võtnud,” avastas Korts ja tundis endas viimaks raevu kasvavat. “Minu uksekella!” Sellest oli hetkeemotsiooni mõjul isegi rohkem kahju kui millestki muust. Puitkorpusega kell, millel kujutati kahte tugevat pruunkaru, kes tagusid vasaratega vaheldumisi alasit, meenutas üheksakümnendate alguse tööaastaid Venemaal Siberi taigas. Sageli kahe- kuni kolmekümnekraadises pakases ehitustel rassimine tundus noorele mehele kunagi vägagi romantiline, aga ei tasunud end sugugi ära – teenitud rahast kulus kohapeal kolmandik, tagasiteel teine kolmandik, viimasest otsast lõviosa said tavaliselt Tallinna kõrtsid ja ööklubid. Aga see kõik toimus kaua aega enne Margitiga kohtumist.

      “Kes on?” hüüdis Riho. “Tule

Скачать книгу