ТОП просматриваемых книг сайта:
Väikesed vanamehed. Tiina Laanem
Читать онлайн.Название Väikesed vanamehed
Год выпуска 2010
isbn 9789949475148
Автор произведения Tiina Laanem
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
„Palun tehke kaupluse juures väike peatus.”
Pidurite kriginal seisatab takso linna piirile jääva kaupluse ees parkimisplatsil. Poodi ruttaval Davidil tekib tahtmine saarepuhkust hellitustega alustada – täidetud oliivid, mõned head juustud, pisut päikesekuivatatud tomateid, natuke tigusid, pestokastet, suuri krevette, trühvlikomme, paprikat…
Aga tundmatu kaupluse riiulite vahel ekseldes tabab teda tigedusehoog. Miks nad kliente kiusavad? Alatud lurjused! Nõusolekut küsimata sunnitakse ta pikkade lettide vahel mõistatusemängu mängima. Nagu kiuste ehitatakse kõik hiigelsuured saalid üles erinevat loogikat kasutades. Ärritunud Davidil õnnestub leida juusturiiul ja värske kraami lett, kuid suur osa plaanist jääb teostamata. Mädanegu siis päikesekuivatatud tomatid, kui need ära peidetakse! Ussitagu pestokaste! Tusane mees jalutab alkoholiosakonda. Valge veini ja konjakita poleks õiget puhkust, see on igatahes kindel. Davidis peitub tubli annus aristokraati, kuigi ta seda ekstra välja ei mängi, vaid ainult pisiasjades paista laseb. Ta ei joo kunagi viina ega ka kannude kaupa õlut – liialt labase joonega joogid, milles puudub igakordse üllatumise võimalus. Neist äraütlemine toimub aga möödaminnes, jättes mulje ühekordsest juhtumist.
„Ja nüüd võime otse sadamasse sõita.”
„Nagu klient soovib.”
Tund aega hiljem on David sadamas, veel pool tundi hiljem saarele jõudnud. Need paar-kolm kilomeetrit, mis taluni jäävad, mööduvad rahulikul sammul jalutades ning suitsu tehes. Kinga all krudiseva kruusatee ümbrus on vaikne ja tolmune. Mõned üksikud autod, mis jalutajast mööda tuhisevad, keerutavad üles hingematva tolmupilve, kuid Davidit see ei häiri. Puhkuses ilmnenud pööre tekitab muretu meeleolu, kohale jõudmisega pole enam kiiret. Traatidel istuvad valge kurgualusega pääsukesed vidistavad saabujale tervitusi, teevad tuju lõbusaks, isegi karjamaal rohtu mäluvad laisa pilguga lehmad tõstavad möödujat märgates uudishimulikult pead.
Näed, ka tuttav piimapukk on alles, rõõmustab David ja meenutab, kuidas sõbrapoiste vanaema neile suvehommikuti selle puki juurest värskelt lüpstud piima käis toomas. Kallas kruusid täis ja sundis jooma.
Ainult Aleks pääses piimast, temal tegi rammus jook kõhu lootusetult lahti. Kuid heinatöödel oli Aleks jällegi kuningas – kõigi teiste võimed jäid tema omadele alla. David naerab. Praegugi lõhnab ümbrus heina järele.
Lai kruusatee viib sadamast peaaegu otse tuttava rookatusega talumajani. Praamilt tulija aeglustab sammu. Keegi pole tema tulekut veel märganud ning väravast sisenemise asemel põikab ta sirelipõõsa varju. David jälgib hoovil toimuvat nagu sulipoiss. Seltskonda eemalt piiluda on mõnus – kuuled juttu, märkad ilmeid ja poose, kuid endal pole kohustust kaasa rääkida. Tuul toob ninna küpseva liha lõhna, David neelatab aplalt.
Maja ees suurel paekiviplatsil askeldavad Aleks ja Mark koguka välikamina ümber, tossupahvak annab tunnistust liigsest kuumusest, mida kokad üritavad maha jahutada. Kärsituks muutunud Aleks lükkab venna kerge müksuga eemale, kummardub kuumavate restide kohale ja keerab lihatükid kiiresti ringi. Visalt välikamina juures seisev Mark meenutab Davidile sigaretipaki nurka visanud suitsetajat, kes veab mõnuga endasse teiste tekitatud sinist vinet. Taimetoitlasest lihanina.
Üks võõras tumedapäine naine, keda David pole varem kohanud, laotab pikale lauale lumivalge heegeldatud laudlina. Milline hillitsetud pidulikkus, imestab sirelitesse varjunud mees. Mida nad küll plaanivad? Eva silmad on naerused, hüpeldes jookseb ta köögi ja õue vahet, toob lauale kausse ja taldrikuid, räägib kõigiga läbisegi ja paiskab enda ümber elevust. Pehmete patjadega kaetud toolil külitav Johann vidutab perenaist jälgides silmi nagu laisk kõuts. Kas see ongi õnnelik olelemine?
Lõpuks märkab Mark sõpra sirelipõõsas seismas, puhkeb naerma, viskab tuletangid käest ja peaaegu jookseb Davidile vastu. Külalist mitu korda kaisutades ning seljale patsutades veab ta saabunu kättpidi teiste sekka ja tutvustab talle oma kaaslast.
„David, miks sa end sirelitesse peitsid?” küsib Eva kavalalt. „Astu ometi edasi. Tule tuppa, ma näitan sulle, kus sa saad oma asjad lahti pakkida.”
Heatujuline perenaine veab tulija kättpidi majja, lükkab ta väiksemasse tuppa, kus üheinimesesohval ootab puhas voodipesu ja kirjutuslaua nurgal rannalina. Alles nüüd tunneb David sirelite magusat lõhna. Pole kahtlust, need toodi vaasiga tuppa just tema rõõmustamiseks. Õhkõrn armas teretus. Sõnatu. Heldinud mees istub hetkeks voodiservale, jääb tardunud pilgul sireleid vaatama.
Õuelt kostvad hõiked raputavad ta uuesti ellu. Reisikott lendab laua kõrvale nurka. Esimese tunni jooksul pole vist sobilik särki vahetada? Aga tänavakingad asendab David ometigi rohmakate sandaalidega. Väike kontrollpilk aknasse – sealt vaatab talle muutumatu truudusega vastu krobelise koorega mitmeharuline leinakask, veidi kaugemal kõrgub vanaldane kuusk. Võimsate puude taha jääb kivise põhja ja selge veega oja, mille pervedel armastavad kasvada oravasabad. Miski on ometi muutunud, imestab David. Muidugi, korrapära on rohkem, vana risu on kõik hoolikalt minema veetud. David kuuleb enda nime hõigatavat, ta haarab veinipudelid ja juustud kaasa ja ruttab uuesti õuele.
„Naaaa-iiiiii-neee, too valge veini jaoks topsikud,” karjub joogipudelitega külalist märganud Aleks köögis askeldavale Evale.
Jahmunud näoga David astub kiiresti majja tagasi. Ta surub silmadega Evat otsides juustud ja veinid kaitsvalt rinnale.
„Ole hea, hoia neid korraks,” annab ta asjad ükshaaval naise kätte.
Ainsatki liigutust tegemata seisab Eva kandamiga truult keset kööki, ei küsi ega päri midagi. Tagasi oma tuppa jooksnud David krahmab reisikoti kõrvale vedelema jäänud kilekotist kobaka pappkasti, mille veider sisetunne sundis poereidi lõpus endaga kaasa vedama.
„Kartsin, et võib-olla pole teil maamajas veiniklaase. Tõin need kingituseks,” lausub kööki tagasi jõudnud mees ebaleval ilmel karpi üle andes. „Siis ei pea topsist jooma.”
„Aitäh, ilusad klaasid. Januste terviseks!” vastab Eva.
Kingi vastuvõtja ei täpsusta, kas maamajas leidub veini jaoks klaase või mitte, selle asemel tänab ta meest põgusa suudlusega otse suule. Nii et papist karp jääb nende vahele. Mõni sekund hiljem koosneb Davidi keha peamiselt kohmetusest, ülejäänu lihtsalt punastab. Põgusate minutite kestel elab ihu sõltumatut elu ega allu mingil moel mehe tahtele. Põrgulikult vastik tunne! Samal ajal naudib naine kohmetust täis kööki. Need on eluvürtside kõrghetked, mida ta ei taha mingil juhul maha magada. Keelega üle huulte limpsates saab neist osa kinni püüda. Lõpuks hakkab seinakell nii kõvasti tiksuma, et mehe jaoks ebamugavad tunded hajuvad tummade põrandapragude kaudu laiali. Vaid mõneks viivuks märkab ta nende õrnsametist kuma.
„Mida teie siin seisate? Võtke veinid kaasa, hakkame lõpuks sööma,” hõikab äkitselt kööki hüpanud Ly.
Õhtune söömine võib alata. Tuhm nõudekolin, rändavad lihalõigud, nugade-kahvlite klirin, ringiratast liikuv leivavaagen, taldrikul maandunud salatikuhi, klaasis sillerdav vein. Pokaalid kõlisevad tervituseks.
Mis päästab alati kokkusaamiste alguse? Muidugi söömine. Seni, kuni mõtted meeleheitlikult sõnu otsivad, võib suu toitu täis toppida. Kuid stardipauku ei tohi maha magada! Viimase aja tegemiste kirjeldamisel löögile pääsemiseks tuleb häälepaelu pingutada – kõik tahavad rääkida ja mitte keegi kuulata. Neis kirjeldamistes on lõputult asju, kohti, sõitmisi, tulemisi, minemisi, teisi inimesi ja vähe iseennast. Turvaline kaitsevärvides lobin. See lõppeb alati sellega, et kõvemad hääled röögivad ülejäänutest üle ja sunnivad nad vaikima. Viimane ei tähenda kuulajate tekkimist. Ei, vaikima sunnitud maksavad kätte sellega, et suunavad pilgu kiuslikult taldrikusse ja imetlevad kirgliku põhjalikkusega iga väiksematki suhu pistetavat pala.
Esmasest kõhutühjusest üle saanud Aleksil tekib melu keskel ootamatu rammestus, mis vajutab ta sügavamale tooli istuma. Diivanipadja