Tšakrate äratamine: kadunud tehnikad - Acharya Shree Yogeesh

Скачать книгу

võime minna 8-ndal sajandil Tirthankarate, nagu näiteks Simandhar Swami, juurde või teistele planeetidele ja kirjutada hiljem nende õpetustest Digambara raamatud. Nad usuvad, et selle acharya tõttu on nende õpetused ainsana õiged. Kui tal oli sellist sorti vägi, siis miks ta lihtsalt ei mediteerinud ega laskunud sügavale teadvusesse? Digambara suutrad on sarnased Shvetambara suutratele, mis on ühtlasi ka uuemad. Ajalooliselt on Shvetambara raamatud vanimad. Luuleline keelekasutus oli tol ajal väga oluline. Võib-olla just tšakra aktiveerimise helid on alles jäänud seetõttu, et need on lühikesed helid, mis jäid inimestele kergemini meelde.

      Mõnikord juhtus nii, et munk oli kõrgelt intelligentne nagu õpetlane ja teadis paljusid tarkusi peast. Vahetevahel nad jagasid oma tarkusi paljude teiste munkadega, kui nad juhtusid kohtuma, kuid sageli polnud neil vähimatki kontakti mitte kellegagi ja kui nad lõpuks surid, läksid õpetused koos nendega. Paljud mungad, kes teadsid Mahavira õpetusi, surid sel moel. Põuad toimusid tollal 12-aastaste tsüklitena. Võib-olla tõesti on jainistlikes suutrates 10 % tõde, kuid isegi see on väga suur osa tõest. Sellest kümnest protsendist võib palju õppida ja see suunab sind vaimsele teele. Tirthankarate õpilased kandsid neid õpetusi edasi, kui ühiskonna toimimise süsteem oli muutumas, keelekasutus oli muutumas ja planeet oli muutumas. Sektid jäid mingil moel eksisteerima, kuid võib-olla polnud uutel munkadel samasugust kogemust ega teadmisi.

      Pärast seda, kui Parshvanathist sai siddha ja ta ühines kõigi teiste vabanenud hingedega, oli vaid üks grupp munki järele jäänud, kes järgisid tema õpetusi tšakrasüsteemist ja vaimsusest. See juhtus 250 aastat tema lahkumise järel, ajal, kui elas Mahavira. Keshishramana oli Parshvanathi sekti tähtsaim munk mitmesaja munga hulgas. Nad ei kohanud kunagi Parshvanathi, kuid ometi järgisid tema õpetusi. Ühel päeval peatusid nad almuseid kogudes Shraavasti linnas ja kohtusid oma teekonnal teise grupi munkadega. Keshishramana ja tema mungad kandsid värvilisi riideid, mis olid tehtud almusena saadud erinevatest lappidest, kuna teised mungad olid kõik täiesti alasti. Gautam, tuntud ka kui Indrabhuti, oli alasti munkade juht ja 24. Tirthankara, Mahavira peaõpilane. Mõlemad grupid vahetasid muljeid oma käekäigust, kuid ühtäkki sattusid nad segaduses. Parshvanath oli Tirthankara, kelle mungad olid andnud neli vannet ja kandsid rõivaid. Mahavira on nüüd Tirthankara ja tema mungad andsid viis vannet ega kandnud üldse mingeid riideid. Munkadel tekkis palju kahtlusi ja nad otsustasid kohtuda, et erinevusi arutada. Gautam rääkis Mahavira munkade poolt ja Kesishramana rääkis Parshvanathi munkade poolt.

      Nad arutasid paljusid asju, sealhulgas sedagi, kas kanda riideid või mitte. Gautam ütles, et Tirthankarad ütlevad lahti kõigest, niisiis, miks mitte olla alasti? Lõpuks jõuti kompromissile kanda valgeid rõivaid. Mõned Mahavira mungad jäid alasti, kuid suurem osa neist riietusid valgesse, sealhulgas ka Gautam. Tol ajal oli see lihtsalt väike riidetükk, mille nad keerasid endale ümber, mitte täielik kehakate. Nad läksid kompromissile, et ühtemoodi välja näha. Mitte keegi ei kandnud tol ajal valget, mitte ükski hindu. Sel moel anti märku, et nad järgivad samanismisüsteemi ja inimesed saavad neid leida, et neile küsimusi esitada. Paljud mungad siiski keeldusid ja jäid alasti. See ei olnud nende jaoks oluline, kumbki polnud parem kui teine. See oli ammu enne Digambara sekti algust jainismis. Digambara tähendab taevasse riietatut. Nad on täiesti alasti, isegi tänapäeval. Isegi sõna “Digambara” polnud olemas siis, kui toimus kohtumine munkade vahel. Nende ego polnud sellest puudutatud nagu tänapäeva munkadel. Isegi pärast seda, kui nad otsustasid kanda valget, tuli endiselt kummardada vanemate munkade ees, olid siis otsustanud jääda alasti või mitte. Nad tundsid, et nad on kõik võrdsed samal teekonnal olles. Kanda valget või üldse mitte riideid kanda ei oma sinu hinge jaoks mingit tähtsust. Tänapäeval käivad Digambara mungad valel teel. Nad arvavad, et kui sa ei käi alasti, siis ei ole sa tõeline munk. Nad on täielikult ignorantsed. Kuid Gautam oli väga tark, tal oli võimas tulevikunägemus. Ta oli alasti munk, kui kohtumine aset leidis, kuid mõistis, et munkadel oleks edaspidi lisaks muudele muredele keeruline minna linnadesse riieteta. Koheselt hakkaski ta kandma valget. Mahavira, olles väga demokraatlik, ei teinud sellest probleemi. Ta ütles, et kui tahad kanda valget, siis kanna valget, see ei omanud tema jaoks mingit tähtsust, ta oleks jäänud samasuguseks nagu ta oli riieteta. Tänapäeva Digambara munkadel on arusaam, et valgustumiseni jõudmiseks pead sa olema alasti. See on märk sellest, et väike riidetükk on tugevam nende hingest, kui see tõesti takistab nende vabanemist. Mungad elasid tollal metsades ja hakkasid tulema linnadesse. Kui palju inimesi läheks metsa, kui ajad muutuvad ja ühiskond muutub toimekamaks? Võibolla üks või kaks õpilast. Linna minna saad vaid riietes. Jainistlikud õpetused levisid üle kogu India tänu Gautamile.

      Tol ajal ei olnud mitte ühtegi Digambara ega Shvetambara sekti, isegi neid sõnu mitte. Kõik olid Mahavira järgijad. Nad sõid ühiselt üks kord päevas, käisid koos ringi ja istusid üheskoos. Kui mõni munkadest oli linnast kaugel, siis tuli neil lahkuda varahommikul, sest kõndimine võttis aega. Ajaks, mil nad kohale jõudsid, olid inimesed lõunasööki söömas, noil aegadel kõik pereliikmed koos. Mõnikord oli ühes majas 20 või 30 inimest. Koos valmistati toit ja koos söödi. Kui nad lõunasöögi lõpetasid ja saabusid mungad, siis anti neilegi oma perele valmistatud toitu. Kuna öösel oli väljaminekuks nagunii liiga pime ja pealegi oli oht end teekonnal vigastada või kahjustada putukaid – võis juhtuda mida iganes –, siis mungad ei söönud peale pimenemist. Tollal ei kasutatud tuld, samuti puudus elektrisüsteem, mis on meil tänapäeval. Ükskõik, kas nad olid riides või alasti, ikka käisid kõik koos. Pika aja jooksul jagunesid nad kahte traditsiooni: shvetambara (riietes) ja digambara (alasti) traditsioonideks.

      Kõik mungad ühinesid ja said Mahavira järgijateks selle nimetatud kohtumise tagajärjel. Nad küsisid palju küsimusi ja näis, nagu oleksid neil mingid teadmised tšakra süsteemist. Olgugi, et see oli 250 aastat pärast Parshvanathi, küsis Keshishramana Gautamilt, kuidas hoida meel eemal pidevast vastuseisust. Võib-olla olid nad unustanud suurema osa tõelisest tšakrasüsteemist, meel segab sind palju, kui su kuues ja seitsmes tšakra pole tasakaalus. Niisiis näib, et neil oli mingisugune kogemus. Gautam vastas sellele väga ilusasti. Ta ütles Keshishramanale, et kui sinu käes on ohjad, siis ükskõik kui metsik hobune ka ei oleks, saad sa distsiplineerida meelt viima sind sinna, kuhu sa minna soovid. Ta kasutas juhtimist metafoorina ja kirjeldas distsipliine nagu tapas (paastumine), meditatsioon ja japa (mantrate kordamine). Nad kandsid endiselt ideid tšakrasüsteemist, kuid mitte enam nii ilmselgelt. Ma taaselustan seda tänapäeval, sest ma mäletan, et oma mineviku elus olin ma koos Parshvanath´iga, niisiis süsteem ei ole täielikult kadunud. Ta õpetas kundalini kohta ja kuidas muuta oma keha terveks, vastasel juhul ei saa sa äratada oma hinge. Jainistid on endiselt väga ignorantsed – Digambara ja Shvetambara mõlemad. Nad ülistavad tema kuju samal viisil nagu tema ajal, kuid ei mõtle tema õpetustele üldse. Nad ülistavad teda, teda tundmata. Paljud jainistid teevad tema kuju ja panevad ümber pea tuhat madu. Kehas ei ole tuhandet tšakrat, kuid nad jätkavad madude lisamist tema kujule, sest nad ei tea selle tähendust.

      On võimalik, et Parshvanathi tarkused läksid kaduma ning sama asi juhtus ka teiste Tirthankaratega. Parshvanath on endiselt kõige populaarsem Tirthankara tänapäeval, kuid keegi ei tea tema õpetusi. Tema poolt pühitsetud mungad olid viimased Nathi sektist. See oli lihtsalt osa tema nimest ja mungad olid tuntud selle järgi. Neid kutsuti ühtlasi ka Parshvaapatyaka – Parshvanathi lapsed.

      Parsh tähendab “külg”. Jainistid usuvad, et kui tema ema oli rase, siis märkas ta ühel päeval madusid möödumas ja sellest tuli nimi Parsh. See saab ka olla Paras või Paas. Prakriti keeles puudub selline sõna nagu Parsh. Paras on kivi, mida enam ei leidu, kuid kui sul see oleks ja sa puudutaksid rauaga kivi, siis see muutuks kullaks. Tollal oli nende leidmine tavapärane. Tõenäolisem on siiski, et see oli vaid tähendus, sest tema ajal olid prakriti keeles teistsugused silbid ja Parshi ei eksisteerinud. Parsh tuleneb sanskriti keelest ja sai hiljem tema populaarseks nimeks. Tema eluajal kutsuti teda tegelikult Paasnahaks.

      Kui lähed Indiasse ja küsid jainistidelt, miks neil on seitsmepealine madu ümber pea, siis vastavad nad, et see on nende sümbol, kuigi nad tegelikult ei tea, miks. Kas jainistid iialgi mõtlevad, kust see tulnud on? Nad arvavad, et see on lihtsalt sümbol. Nende arvates sünnivad kõik Tirthankarad sümboliga. Adinathi ühiskond oli väga lihtsameelne ja lojaalne ning seda sümboliseerib härg. Seetõttu kutsuvad jainistid

Скачать книгу