Vabaduse mõtteis Karjalas - Aleksander Kaasik

Скачать книгу

juhatus

      Vanarahva soovitus „Mees peab kasvatama üles poja, istutama puu ja ehitama maja!“ on linnastumise ajastul ümber kukkumas. Valdavalt püstitame kivist korrusmaju ja puid kasvatame vähem, kui langetame.

      „Metsa raiutakse, laastud lendavad!“ Kui sajand tagasi soojendas lennukas väljaütlemine proletaarlaste hinge, siis täna annavad puiduhelbed ennekõike korterisooja ja hingekosutuse asemel otsime vahel hoopis valu – ajaloost ja poliitikast.

      Samavõrd inimestega väheneb puude iive metsas. Enam ei suuda puudelangetamist heastada, ka mitte siis, kui kogu perega mõne istiku puuks sirgutame. Kuigi jah, oma istiku kasv, paisuv puutüvi kosutab. Rohelise südamerahu saame kindla peale põlismetsadest. Põhjalast leiame neid enam.

      Sõidame Solovetsi saarele.

      Raamatus püüan ilmutada, kui kaugele on metsaraides „puulaastud” – Eesti mõistes ja Venemaa pildis – lennanud.

      http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=21895763&size=l&album_id=300655

      Foto: suund Solovetsi saarele

      Lugupeetud lugeja!

      Et olen autoreisil ja matkarajal üksi, oled minu partneriks, kellega suhelda ja küsimusi keerutada. Kui lähed aga ise reisima, tasub rehkendada, et kõige siledam tee ei vii iga kord huviväärsuste juurde – olgu see siis otseses või kaudses mõttes.

      1. Viisa Venemaaga

Ebameeldivad mälestused ja ohud

      Teadagi, Venemaale ei pääse sama vabalt nagu suuruselt teise slaavlaste riiki – Ukrainasse. Enne jõuad mitu korda Musta mere äärde, kui Venemaale saad sissesõiduks loa. Aga kui üritada, siis juba pikemaks ajaks, mis ka odavam. Minu aastase viisa vormistamine kestis mitu nädalat ja maksis 100 eurot, lisaks tervisekindlustus.

      2014. aasta taliolümpia toimub Sotšis, seetõttu on Venemaa huvitatud viisavabadusest Euroopa Liidu riikidega. Praegu on eestimaalastel vaba võimalus külastada Lõuna-Aafrika ja Ameerika mandrit ning kaugeid ookeanisaari. Ühtaegu takistavad mõned endised Nõukogudemaa osariigid Venemaal saada Euroopaga viisavabadus. Miks siis! Eestis on mõni poliitik, kes elatub – trumbiks demokraatia – mängust Vene kaardiga. Me ei taha endale teadvustada, et Eesti demokraatia ei mõju ega ka jõua Venemaale samavõrd, kui näiteks USA seda Iraagile eksportis. Ja ülepea, kas tead – millal on maailmas eksisteerinud demokraatia, mis toimib kõigi huvides?

      Kas tuleb meelde, miks ja kes Saddam Husseini kõrvaldasid? 10 aastat tagasi käskis USA president Iraagi presidendil amet maha panna, või muidu tullakse ja hävitatakse… Mäletavasti oli Iraagi okupeerimine igapidi edukas, USA sõdureid hukkus 10 korda vähem kui omal ajal Vietnamis ja meie 18 mehest jäi ellu 16. Iseasi, et Iraagis ei olnudki neid massihävitusrelvi, mida mindi hävitama, kuid see-eest pääses võidule USA-le ja tema sõpradele meelepärane demokraatia. Võitlus demokraatia nimel andis külma sõja aegu vabadust üksnes kuntsnikele, kujutamaks hirmsaid okupante. KUMUs sai aastavahetusel jälgida, kuidas oli nõukogude ajal karikaturistidelt kunsti tellitud.

      http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=21877513&size=l&album_id=300655

      Foto: karikakatuur muuseumi seinalt: USA võitlemas kommunismi ohuga Vietnamis

      “Metsa raiutakse, laastud lendavad!”

      Missiooniga “Vabadus Iraagile” ja sellele järgnenud aastatel sai surma – tagasihoidlikemate andmete põhjal – ühtekokku 650 tuhat Iraagi elanikku ja 4500 okupanti (vabanda mind, et nimetan sisulise nimega, mitte vormikaunilt – misjonäri). Kui mitu tuhat põliselanikku misjonäride eest põgenesid ja mis neist võõrsil saanud, pole teada. Aga keda see täna veel huvitab! Kas sind! Mitte enam mind. Peaasi, et Iraagi naftamaardlad, mis mahult maailmas teisel-kolmandal kohal, läksid Venemaa mõjualalt üle USA ja tema liitlaste majanduslikele mängumaadele. Küllap on antud variant Eestile parim, sest meie peamine peavalu ongi Venemaa mõjuvõim ja selle vähendamine.

      Tondijutud idanaabrist on hea tavana seltskonda ühendavaks teemaks, eriti siis, kui keegi hakkab Eestis kurtma oma rahaprobleeme või selle põhjuseid. Muretseme siis koos Kaitseliidu juhtidega, kuidas püssi paugutamise oskus ja kaitsetahe peaks saama 100 tuhande mehe soovunelmaks. Eestit vaja paremini kaitsta! See mõtlemine liidab ja toidab turvatunnet. Seda enam, et mitmed poliitikud samastavad stalinismi kommunismiga ja Putinit imperaatoriga, mis ühtekokku ju pelutav nägemus.

      Kui Eesti president valiti “Vaba Mõtte Klubi” poolt 2012. aasta ülbitsejaks (http://www.tallinnatv.eu/index.php?id=4432), siis igasuguseid edetabeleid koostav äriajakiri Forbes asetas maailma mõjukate inimeste esikolmikusse Vladimir Putini ja ajakiri Time andis talle ühel ajal riigi stabiilsuse säilitamise ja tugevdamise eest aasta Inimese tiitli (http://www.mk.ru/politics/article/2012/12/06/783815-putin-popal-v-troyku-samyih-vliyatelnyih-lyudey-mira.html). Keda peaks siis isiku või riigi tasandil armastama ja kellest eemale hoidma? Raske küsimus! Palju lihtsam oleks ainult vaenlase otsimine või siis liitumine tugevama poolega.

      Kutsusin fotohuvilisi ja tuttavaid Karjalasse pildijahile.

      http://nagi.ee/photos/photo_sizes.php?id=21895765&size=l&album_id=300655

      Foto: Vene auto Eestist on jõudnud Venemaale

      „Kui eestlased saaks viisavabalt Venemaale, on ju hea, aga kes tahab neid tiblasid viisavabalt Eestisse?”, teab mu välismaal sündinud ning seal elav eestlasest veebisõber. „Minu vanemad põgenesid venelase eest ja ma kardan neid nagu tuld. Kümneid tuhandeid süütuid eestlasi viidi kunagi loomavagunites Venemaale. Siis sa tahad, et ma sinna sõidaksin. Varsti on seal jälle sovjeti seadused kehtimas.“

      Hirmu külvab tänane meediagi. Kui 12-miljonilises Moskvas tuleb tänavale sama palju, nagu meil Toompeale streikivaid õpetajaid, siis on see Eesti televisioonis suur Venemaa sündmus. Kui Venemaa telekanalilt näeme sadu Putini – vastalisi, siis Eesti meedia räägib tuhandetest, kui Vene telepilt näitab tuhandeid Gruusia presidendi vihamehi, siis Eesti reporter edastab sadade inimeste kohaloleku. Tõde vääname nagu Brežnevi aegu – ikka sõprade kaitseks ja vaenlase paljastamiseks. Propaganda instrmendid ei muutu ühelgi tasandil. Sa ei lähe otsesõnu armukese poole, vaid kodurahu huvides ütlevad su huuled: “Kohtun koolikaaslasega!!” Kellele on tõde vaja!! Mitte ka Siberisse saadetute järglaste mõttemaailmale. Keegi ei taju, kuidas me tegelikult kannatame… Kindlasti on sulgi keegi, kellel on keegi, kellega saad riiklikel tähtpäevadel meenutada rasket lapsepõlve või vabusvõtluse karmi olu. Meie peame edasi kannatama, sest see on kombekas… Sama kultuurne on vabadusvõitluse õhetamine. Tuleb meelde, et lasin koolis klaveri sisse pliiatsivärvidega “maalitud” pisikese lehekese sinimustvalgega. Kuigi pinginaaber oli pundis, ta seda enam ei mäleta – ja nii on jäänud minu vastupanu nõukogude korrale – kooli ajaloost välja. Et kedagi üle ei kuulatud, kaotas protest nagu põnevuse. “Kas vabadusvõitlus on rahuldamatuse või ideede piiratuse vili”?

      Olgu voodis või elus eneses: mida suurem vastusurve, seda kirglikum tegevus. Sedasi piitsutab inimene armastust ning säilitab mälupilte. Ei ole tähtsamat kui oma hingepiinad ja rõõmud. Kuigi argielus tegeleme ennekõike iseendaga – tunnetame ka mitmeid mõjuväljasid. Keda puudutab rahvuse püsimajäämine, keda aga vääramatu usk – poliitika ongi määrdunud. Ebapuhaste mõttekildude olus küsime: “Milline on siis ajalugu?”

      Pole imestada, kui idanaabriga aadeldes, või sinna reisi kavandades, ei tule meeldegi, et Stalini repressiooni all ägas kõige enam vene rahvas ja praegusel Venemaal pole sellega seost. Venemaa on laitnud stalinismi kuritegusid. Aga, kui paljud Eestimaal on seda kuulnud? Ennemini teame, millist kleiti Inglise kuninganna kandis aiapeol kui meie turvatunnet puudutavaid sündmuseid Moskas. NSV Liidu Ülemnõukogu mõistis 1989. aasta novembris hukka Stalini režiimi barbaarse tegevuse: vangistused, surmalaagrid, rahvaste sunniviisilise ümberpaigutamise. Samas kohustus tingimusteta taastama represseeritute õigused. Sama aasta detsembris mõisteti Moskvas hukka Molotov Ribbentropi Pakt. Kongress rõhutas, et lepe Saksamaaga oli sõlmitud salaja ja sellel ei olnud nõukogude rahva ja partei heakskiitvat otsust ning rahvas ei saa vastutada selle vandenõu tagajärgede eest. Rahvastel oli, kuni salaprotokolli avalikustamiseni arusaam Eesti vabatahtlikust astumisest

Скачать книгу