LITMIR.BIZ

      „Pluutuse juurde tuli umbes 20 kutti ja esimeses trennis pidime jooksma ümber Narva! Jooksime ma ei tea mitu kilomeetrit, 15 või isegi rohkem. Järgmisel hommikul läksin peotantsutundi kui puuhobune, ütlesin, et ma täna tantsida ei saa; ja üldse, ma ei taha nüüd enam tantsuga tegelda, mängin parem kossu.

      Edasi läks kõik kuidagi kiiresti, pääsesin kolme kuuga omavanuste koondisse, mida juhendas treener Jevgeni Gurjanov. Jäin talle silma, kui mängisime oma võistkonnaga Kohtla-Järvel tema klubi Kalevi Poegade vastu. Panin umbes kuus kolmest ja ta võttis mu koondisse, nii alustasingi nendes tiirlemist.“

      Tundub sama kiire kui Kristjan Kanguri edenemine ja kuidagi liiga lihtne. Kas Pluutuse esimese trenni ümber linna jooks minema ei peletanud?

      „Ei peletanud. Peagi saime hakata ka palli korvi viskama, see meeldis mulle. Mõni poiss ei tulnudki tagasi, aga mina ei mõelnud sellele. Peamine oli palli taga ajada.

      13-aastasena käisime viie-kuue kutiga hommikuti enne kooli trennis. Siis kella poole üheksaks kooli. Tundide lõppedes tuli esmalt omavanuste ja seejärel veel vanemate poiste trenn. Ma ei tea, kust sain selle energia. Niimoodi panime kaks kuud. Pärast vajus hommikune trenn ära, osa poisse ei tahtnud enam tulla. Läkski liiale, liiga palju ka ei saa, õppimiseks ei jätkunud enam aega.

      Aga pärast kooli läksime ikka saali, võtsime palli ja hakkasime mängima. Võimlasse lubati alati minna, vajaduse korral andis treener mõnele vanemale poisile võtme kätte. See oli väga suur pluss. Ka minul tekkis kehalise õpetajaga hea klapp, sain võtme ja viskama minna. Kasvasin koolivõimlas üles.“

      Kui Reinar ütleb, et maal see vise tuligi, peab tema suuvärki teades sellesse suhtuma teatud reservatsiooniga. Veidi hiljem ta lisabki:

      „Kalju Pluutus õpetas viskamise selgeks. Alguses oli mu käsi viskele minnes kõver, tema näitas, et saada see sirgelt pallile järele. Eks midagi ole looduse poolt ka antud, aga selles, et mu visked sisse lähevad, on Kaljul väga suur osa. Tema pani tehnika paika. Istusin toolil ja viskasingi niiviisi istudes, ainult käe jõul, et käsi töötama hakkaks. Olen talle väga tänulik!“

      Kui Narva elanikest moodustavad eestlased kolm protsenti, siis kas on loomulik, et eesti lapsed saavad ka vene keele kiirelt selgeks? Hallik teeb rahuliku avalduse: „Mul pole vahet, räägin mõlemat keelt! Minu ema on pärit Venemaalt, Kaasani lähedalt, ja mul polnud probleemi, kui trennis suhtlesime vene keeles.

      Hiljem tuli Pluutus meile Eesti gümnaasiumisse treeneriks. Võitsime eesti poistega koolide meistrivõistlustel teise koha, mis oli väikese kooli kohta suur saavutus!“

      Keelega on asi klaar, aga eestlaste-venelaste suhetega? Ja kõige muu eluga? Hallik tutvustab lahkelt.

      „Mul olid venelastega normaalsed suhted. Tundsin ka vanemaid poisse, Narvas ei tekkinud mul kunagi mingeid probleeme. Aga leidus juhtumeid, kus pärast eesti koolis toimunud pidu ootasid vene poisid õues ja mõni sai vastu pead ka. Eks see puberteediaeg oli – rusikad sügelevad.

      Tegelikult kaklesid vene poisid omavahel kümme korda rohkem kui eestlastega. Teema eestlane-venelane on üle võimendatud, asi polnud nii hull. 99 protsenti vene kuttidest on okeid, nendega pole üldse muresid. Venelane on hästi sõbralik ja lahke inimene. See üks protsent võimendab asja üle, aga enamik on väga normaalsed.

      Kui läksin spordigümnaasiumi 9. klassi, tähendas see suurt elumuutust. Kõige raskemalt elas seda üle ema – poeg läheb ära, ise alles 15 ja on terve elu kodus elanud!

      Ema on arst, töötas vahel ka öises vahetuses ja nägi Narva tegelikku elu. Näiteks tuuakse haiglasse igasuguste noahaavadega inimesi. Mina ei käinud selles seltskonnas, ei olnud nende asjadega kokku puutunud. Aga ema muretses. Et ma ei jääks väga hilja peale. Kui olin noorem, pidin kindlal ajal koju jõudma.

      Üks mu koolivend jäi korra hiljemaks ja on siiamaani kadunud. Hakkas koju minema, põikas sõbra juurde sisse, väljus sealt hilja ja kadus.

      Seetõttu tekkiski emal pelg. Ta arvas, et Tallinnas on kõik samamoodi. Ses suhtes on ta tubli, et mõistis: Narvas pole mul korvpalli mõttes midagi teha. Ta teadis, et mäng meeldib mulle ja pean edasi liikuma. Ega see kerge olnud, ta oli alguses sada protsenti vastu, aga võitles endaga ja lubas mul minna. Sain sellest alles hiljem teada. Mulle ütles ema, et mine muidugi, Tallinnas mängitakse paremat korvpalli!“

      Aasta 2012: Nelja rahvuse turniiril mängus ameeriklastega.

      Seejuures möödub Halliku viimane Narva-aastagi pooleldi pealinnas.

      „Ühel hetkel kutsus Gurjanov mu oma võistkonda. Käisin igal nädalavahetusel bussiga Tallinnas, tegime trenni, mängisime. Elasin Gurjanovi või mõne poisi juures.

      Kõik nädalavahetused olid kinni. Neljapäeva õhtul või reede hommikul panin minema, veetsin edasi-tagasi sõites bussis 4 + 4 tundi. Aga see oli lõbus elu. Ju seepärast ongi reisimine mulle konti jäänud, et see on mind väiksest peale huvitanud. Sain kiidelda ka – käisin seal ja seal ja seal. Uusi kohti on huvitav näha, ainult Eestis elades jääb silmaring väikeseks. Kodu jääb koduks, kuid väikeses kohas on kõik ju üks ja sama.“

      Kui Reinari ema lubab poja spordigümnaasiumisse raske südamega, siis tulevane Serbia murdja vaatab asjale enda moodi, katusekarlssoniliku – kas ta on oma jäätisesöömise kombe saanud selle tegelase käest? – rahuga.

      „Ma ei tulnud ju üksi korterisse. Elasin ühiselamus, seal olid ka teised sportlased, süüa anti kolm korda päevas. Gümnaasiumisse minek tähendas õiget käiku, minu treenerid olid Jaanus Levkoi ja Üllar Kerde. Sulle tehakse kõik ette-taha ära, ainult mängi kossu ja õpi!“

      Viimane sõna „õpi“ liigitub paljude sportlaste puhul teises järjekorras olevasse valdkonda…

      „Kui seis läks väga raskeks, pidin parandama kahtesid ja puudumisi ja kontrolltöid. Keskendusin rohkem korvpallile. Ma polnud tubli õpilane, aga tegin omad asjad ära. Kui oli valida, kas lähen kooli või trenni, läksin trenni. Nüüd on oma lastele hea öelda: õppima peab ikka ka. Koolis tegin just nii palju, kui vaja.

      Spordigümnaasiumi treenerid-õpetajad on nagu vanemate eest, hoiavad sind. Ma ei mäleta, et seal olnuks väga raske. Võib-olla läheb mul ka seetõttu elus kergemini, et leian sõpru hõlpsalt. Kui oled väikesest kohast nagu Narva, kus korvpalli eriti pole, ongi tänane Audentes tippu jõudmiseks ainus võimalus.“

Saatuslik libisemine

      Kes teab, mis Hallikust saaks või kuhu ta tiivad kannaks, kui ta ei murraks 17-aastasena jalga. Kusjuures juhtub see Eesti korvpallile nii ilusal päeval…

      2001. aasta novembrikuu õhtu. Eesti koondis võtab veel õrnalt värvi järgi lõhnavas Rocca al Mare suurhallis Euroopa meistrivõistluste valikmängus vastu Prantsusmaa koondise ja surub aasta varem Sydney olümpiamängudel hõbemedali võitnud riigi selili tulemusega 63:59! Hullunud rahvamassis on ka spordigümnaasiumi poisid, teiste seas Reinar Hallik.

      „Kõndisin pärast mängu ühikasse tagasi. Oli libe. Astusin äärekivile ja libisesin, ise ka aru ei saanud, aga nii õnnetult, et vasaku jala üks väike luu läks katki. Mustamäe haiglas pandi jalg kipsi. Järgmistel päevadel komberdasin karkudega ühikast üle õue koolimajja ja tagasi.

      Möödus kolm nädalat, luu oli juba enam-vähem kokku kasvanud. Oled küll ettevaatlik, kuid detsembrikuise värske lume all oli jää ja panin uuesti pikali! Luu täitsa katki enam ei läinud, küll aga natuke nihkesse.“

      Nüüd oli kips peal viis-kuus nädalat ja taastusravi olematu.

      „Sinna mu hüpe läks. Jalg sai korda, kuid põrget enam polnud. Hüppasin varem päris kõrgele. Kutid norivad, keegi ei usu seda, aga kunagi kargasin ikka kõvasti. Pärast trenni tegime Heiki Riivesega alati pealtpanekuvõistlusi.“

Kui vähe on ühele poisiklutile õnneks vaja

      Hallik

Скачать книгу