LITMIR.BIZ

Скачать книгу

wanker weeremaies,

      Lipu lugud liugumaies,

      Oda okkad orjamaies,

      Taperi terad tautamas.

Klwpg.1. Wõitlemine aastal 1211

      „Issanda inimeseks saamise 1211 aastal, piiskopi kolmetõistkümnemal” – nii kirjutab Hindrik – „sündis esimene Wiljandi linna piiramine Sakalas Sakslaste, Liiwlaste ja Lätlaste läbi. Ja Sakslased saatsiwad Liiwlasi ja Lätlasi kõik ümberkaudist maakonda rüüstama ja toiduasjade ja wilja järele. Need käisiwad kõik külad läbi, surmasiwad palju paganaid ja tõiwad mõned tõised linna ette. Siis wõtsiwad Berthold Wõnnu linnast3 ja Russiinus4 mõne muu Lätlase ja wanemaga kõik wangid ja läksiwad linnale ligimale ja ütlesiwad: Kui teie taganete oma wäärjumalate teenimisest ja meiega õige Jumala sisse uskuda tahate, siis anname meie need wangid teile elusalt tagasi ja ühendame ennast teiega wennalikus armastuses rahu sidemega. Aga põlgamise wiisil ei wõtnud Eestlased ühest Jumalast ja ristiinimeste nimest kuuldagi, waid ähwardasiwad weel sõaga, paniwad Sakslaste raudriided selga, mis nad esimesel wõitlemisel linna wärawas ära oliwad wõtnud, kiitlesiwad kõrge linna walli pääl, walmistasiwad ennast taplusele ja irwitasiwad naerdes suure häälega sõawäge. Russiinus ja tõised Lätlased wõtsiwad kõik wangid, tapsiwad neid ära, wiskasiwad linnakraawi ja ähwardasiwad nendega, kes linnas oliwad, nõndasamati teha. Ühtlasi surmasiwad ambukütid palju ja ajasiwad kõik kaitsmast ära, tõised ehitasiwad tormi katuksid5. Liiwlased ja Lätlased täitsiwad puid kokku kandes kraawi alt ülewani ja lükkasiwad tormi katukse senna pääle. Lätlased ronisiwad kiwide lõõpijatega katukse pääle, surmasiwad noolte ja odadega walli pääl palju, Haawasiwad palju ja oli kange taplus wiis päewa. Eestlased püüdsiwad esimest puukihti põlema panna. Rohket tuld linnast astiate ees wisates. Aga Liiwlased ja Lätlased kandsiwad jääd ja luud pääle ja kustutasiwad tule ära. Ordo wend Arnold tegi sääl ööd ja päewad tööd, sai wiimate suure kiwiga maha rõhutud ja lahkus siit ilmast kannatajate hulka. Tema oli wäga wana mees ja palus alati Jumalat ja mis ta palus, seda on ta, nõnda kui meie loodame, ka leidnud. Sakslased walmistasid ühe masina ja ööd ja päewad kiwa temaga loopides murdsiwad nemad linna kindlused ja surmasiwad inimesi ja otsata palju lojuksid linnas, sest Eestlased ei olnud niisugusid asju ilmaski näinud ega ome hoonid niisuguse pääletungimise wasta kindlaks teinud. Liiwlased Lätlastega kõrgendasiwad puukihi kuiwa puudega plankideni. Eilard Doolnast6 ronis senna otsa. Sakslased läksiwad sõariistadega tagajärele ja lõhkusiwad plangid lahti, aga leidsiwad seestpoolt tõise kindluse, mis nad ära lõhkuda ei jõudnud. Linnamehed kogusiwad ülewal kokku ja ajasiwad Sakslased kiwide ja puude wiskamisega tagasi; maha tulles pistsiwad need tule külge ja paniwad linna põlema. Eestlased murdsiwad tulised plangid ja põlema pandud puud lahti ja kiskusiwad neid koost. Tuli kustus ära, tõisel hommikul parandasiwad nemad kõik ära ja järele jäänud mehed karastasiwad ennast jälle wastapanemisele. Aga linnas oli palju surnukehasid ja wee puudus, pääle see oliwad pea kõik haawatud, nii et neil jõud lõppes. Kuuendamal päewal ütlesiwad Sakslased: Kas teie weel wasta panete ja meie Loojat ära ei tunne? Nemad wastasiwad: Meie tunneme küll ära, et teie Jumal suurem on meie Jumalatest, ja ta on meid wõitnud ja meie waimu tahtlikuks teinud teda auustama; sellepärast palume, meid alale hoida ja meile ristiusu iket halastuses pääle panna, nõndasamati kui Liiwlastele ja Lätlastelegi. Sedamööda kutsusiwad Sakslased wanemad linnast, paniwad neile kõik ristirahwa õigused ja kohused ette ja lubasiwad neile rahu wennalikus armastuses. Nemad lootsiwad kindlaste rahu pääle, rõõmustasiwad ja lubasiwad sellsamal ajal ristimist wasta wõtta ühesuguse õiguse all Liiwlaste ja Lätlastega. Sellepärast andsiwad nemad käsimehi ja kinnitasiwad rahu, wõtsiwad preestrid oma linna, kes kõik majad ja linna ja mehed ja naesed ja kõik rahwa pühitsetud weega ära siputasiwad ja nagu ettewalmistamiseks enne ristimist õpetasiwad, ristimise sakramenti ülisuure weremalamise pärast weel tõiseks korraks jättes. Kui see kõik ära oli tallitatud, läks sõawägi Liiwimaale tagasi ja kõik kiitsiwad Jumalat paganate ümberpööramise pärast.”

      See sündis talwel. Aga juba kewade mõtlesiwad Eestlased sõda uuendada ja walmistasiwad ennast salaja selle pääle. Läti Hindrik jutustab nõnda edasi:

      „Pärast seda Lihawõtteajal, kui kaupmehed kõik Eestlaste ja tõiste paganate nouu ümberkaudu kuulsiwad, kuida nemad enne piiskopi ja ristisõitjate tulemist7 Liiwimaad ja Riiga ära rikkuda mõtlesiwad, siis jätsiwad nemad seekord Gootlandi saarele reisimata, lasksiwad kauplemise ja asja ajamise olla ja jäiwad kõige oma laewadega ootama, kunni ristisõitjad seie jõudsiwad. Wahe ajal saadeti kuulajaid Eestimaale waatama, mis paganad teewad. Need kuulutasiwad tagasi tulles sõa sõnumid, tõiwad rahu tagasi ja tegiwad umbusuliste ja sõnamurdjate nõu awalikuks. Ja otsekohe tõusiwad Kaupo8 ja Berthold Wõnnu linnast oma kaaswennastega ja piiskopi sulased üles ja läksiwad Sakalasse, ligimasse maakonda, paniwad kõik külad põlema, kuhu nad puutusiwad, surmasiwad kõik mehed ära, wedasiwad naesed wangi ja tuliwad Liiwimaale tagasi. Ja Sakalased tuliwad neile tagajärele ja paniwad kõik külad põlema Astijärwe ümber, jõudsiwad Ümera jõe kaldale9, surmasiwad mõned Lätlased, wedasiwad naesed ja lapsed wangi ja wõtstwad saaki kaasa. Pärast neid tõusiwad Lambito ja Meeme10 Sakala wanemad, üles ja läksiwad tõise sõawäega üle Ümera jõe, saiwad kiriku juure, paniwad selle põlema, häwitasiwad kõik ära mis preestri päralt oli, kogusiwad kõiges kirikkonnas lojuksid ja palju saaki kokku, surmasiwad inimesed, keda nad kätte saiwad, ja wedasiwad naesed, poisikesed ja tüdrukud wangi. Ja sündis suur hädaoht kõigil pool Liiwimaal. Sest Sakalased ja Ugaunia mehed tungisiwad Lätlastele, Ridalased ja Läänlased piiskopi Liiwlastele Metsapoole ja Letegorwe maakonnas11 kolme sõawäe hulgaga pääle, nii et üks wäehulk tõise taga käis, ühed läksiwad, tõised tuliwad, ja ei annud Liiwlastele rahu ei päewa ega ööse, waid kihutasiwad neid taga niihästi metsa warjupaikadesse, kui ka rabade ja nurmede pääl, ja surmasiwad neid, wõtsiwad naesed wangi, ajasiwad hobused ja karjaelajad ära, wõtsiwad palju saaki kaasa ja jäi neid wähe üle elusse. Ja Jumal alandas sell ajal wäga Liiwlaste kawalat meelt, nii et nad sest ajast saadik kindlamaks ustawuses jäiwad.” (Liiwlased, et küll ju sell ajal ära wõidetud ja Sakslaste alamad, ei jõudnud oma wabadust weel ära unustada ja tegiwad sagedaste Sakslastele salaja kimbatust, et neid hukka saata, ja selle järele on ka nende siin nimetatud kawalus ära seletada. Lätlasedki tundsiwad mõnikord ära, et nende lugu Sakslaste warjul paremaks ei wõinud saada, wankusiwad truuduses ja ühendasiwad ennast Liiwlaste ja Eestlastega.) „Saarlased sõitsiwad oma sõalaewadega Koiwa jõkke Toreidani ülesse12 ja rüüstasiwad Kubesalu kirikkonna koguni ära, riisusiwad kõige maakonna ümberkaudu paljaks, surmasiwad mõned, wedaaiwad tõised wangi ja mõned neist põgenesiwad ja saiwad Riiga ja palusiwad abi paganate pääletungimise wasta. Aga Riiglased, linna walwsa wahtimisega hoides ja mõne ustawusest kartusega kaksiti mõteldes, ootasiwad piiskopi ja ristisõitjate tulemist. Piiskop, kes sell ajal Wolkwiini, Liiwimaa rüütlite ordomeistriga, Roomas käimas oli ja paawstilt wäga lahkeste wasta oli wõetud ja Liiwi- ja Lätimaa jagamise pärast kirju, ka uuendatud woli jutlust teha pattude andeks andmiseks, oli saanud, tuli rõõmuga tagasi. Ja kui ta wäljakirjutused wolikirjadest läbi Preisimaa seie saatis, rõõmustas ta kõik rahwast Liiwimaal üliwäga, nii et nemad pisarsilmi saadikutele wasta läksiwad, sellepärast et nemad pärast suurt sõa waewa ka paawstilt troostimist saiwad. See oli piiskopi kolmastõistkümnes ammeti aasta ja kirikul ei olnud weel rahu sõdadest. Kui nüüd piiskop Saksamaalt tagasi tuli, tuliwad temaga ühes suure rõõmuga kolm tõist piiskoppi.. ja palju ristisõitjaid, kelle tulemist kõigilt wäga oodati, et nemad päästaksiwad hädaohus istujaid. Lätlased oliwad rõõmsad ristisõitjate tulemisest, kogusiwad Ümera jõe ääre kokku, läksiwad pisukese wäega edasi ja saiwad suure paganate sõawäega kokku. Kui nad nende suurt hulka nägiwad, põgenesiwad nemad pakku. Eestlased kihutasiwad tagajärele,

Скачать книгу