LITMIR.BIZ

Скачать книгу

üles. Olnud väga rõõmus juhatuse üle. Oodanud suure igatsusega neljapäeva õhtut.

      Pea jõudnud aeg kätte raha-augule minna. Naene läinud kivi äärde ja hakanud kaevama. Kaevanud juba nii palju, et katla päälmine kord silma paistnud.

      Õnnetuseks tulnud korraga naese oma mees sinna. Mees ütelnud: «Mis kuradi raha-augu kaevajaks sina oled hakanud, et sul päevast aega järele ei jäänud!»

      Seda ehmatust, mis nüüd tulnud!

      Kivi hakanud raksuma ja paukuma. Kolinal vajunud raha-katel selle jutu pääle maa alla.

      Mees ja naene ei saanud ehmatuse pärast sõnagi suust. Küll kaevanud pärast seda kohta, aga ei leidnud enam midagi.

      Nõnda vajus naese õnn maa põhja.

      8. Piip täis kulda

      Otto Schantz Pootsist.

      Korra läinud mees Jaanipäeva õhtul teed mööda koju poole. Äkisti näinud ta, et üks vanamees tee ligidal tule ääres ennast sojendanud.

      Mees läinud tule äärde ja küsinud piibu pääle tuld.

      Vanamees võtnud ilma sõna lausumata ereda tulesöe ja pannud mehe piibu pääle.

      Mees tänanud ja läinud koju.

      Hommiku hakanud mees piipu vaatama. Leidnud: piip kulda täis. Nüüd saanud mees aru, et see vanapagan vist olnud, kes talle tule asemel kulda piipu pannud.

      9. Kuda mees ussi käest raha ära võttis

      J. P. Sõggel Paistu-Kaarlist.

      Ühel talumehel oli alati raha puudus. Korra juhatati mees unes metsa äärde suure kivi juurde; sääl olla raha terve tünder. Ära pidada seda aga neljapäeva ööse kella kaheteistkümne aial tooma. Kivi pääl olla suur nõeluss; sellele ei olla tarvis midagi lausuda. Siis ei teha uss viga.

      Mees mõtles: Tühja kah! Unenäod on mitut petnud, petavad mind ka!”

      Teisel ööl juhatati jälle, ja ka nüüd jättis mees minemata. Kolmandal ööl juhatati jälle. Mees mõtlema: “Pagana pihta! Ma katsun korra, kas unenäod tõesti tõtt jutustavad!”

      Järgmisel neljapäeva öösel kella kaheteistkümne ajal läks mees metsa äärde suure kivi juurde, labidas seljas. Kivi juurde jõudes nägi mees ussi kivi pääl ja raha ussi ligidal.

      Mees ajas käe pikali ja tahtis raha ära võtta. Aga uss ajas ennast õigeks ja tõmbas raha kõhu alla.

      Mees mõtles tüki aega. Hakkas viimaks labidaga kivi külje alt kaevama. Kaevas ja saigi kivi alt katla täie raha kätte. Nüüd oli ka uss kivi päält kadunud.

      Mees kandis raha koju. Seda sai sada selja täit, igas seljatäies kuuskümmend kamalu täit. Pärast seda ei kuuldud meest enam raha puuduses olevat.

      10. Ratsa läbi tule

      H. Pihlap V. – Võidust.

      Ennevanasti põletanud või kuivatanud vanapaganad tihti metsas raha. Läinud inimesed juurde vaatama, kustunud tuli ja raha kadunud kõik äkisti ära. Saanud aga keegi midagi asja tule pääle visata, jäänud raha järele.

      Korra sõitnud mees öösi ratsahobusega läbi metsa. Näinud: vanapagan põletanud raha. Õnnetuseks ei olnud mehel midagi asja käes tule pääle visata.

      Mees kihutanud ometi ratsa-hobusega tulest risti, rästi läbi kuni tuli kustunud.

      Hommikul läinud mees tule aset vaatama. Leidnud hulga kuldraha nende kohtade päält, kuhu hobuse kabjad olivad puutunud.

      11. Kuda sant suure varanduse leidis

      J. Karu Helmest.

      Korra läinud sant ühte talusse. Sääl olnud parajalt joodud. Sandile antud ka süüa ja juua nii et õige küll.

      Jõudnud õhtu kätte. Pidulised heitnud tuppa magama, sant aga saadetud rehte.

      Sant heitnud rehte magama. Korraga kuulnud sant, et keegi parsil hüpanud ja ise laulnud: “Till, till, lopp, lopp! Pita puta, rallal!.. pita, puta, rallal. … Till, till, lopp, lopp! Pita puta, rallal!..

      Sandil hirm käes, et vanapagan parsil. Kuda vanapaganast lahti saada? Sant kardab, et ehk sööb viimaks ära. Küll palunud sant kõik palved ära, aga midagi pole aidanud. Parsil hüpatud ja tantsitud ikka edasi ja lauldud ühtelugu: “Till, till, lopp, lopp, Pita, puta, rattal!..”

      Ei aidanud mingi asi. Viimaks ütelnud sant: “Hüppa, et kurat sind võtku!”

      Seda üteldes olnud rehi korraga raha täis, hüppaja aga ise kadunud. Sant saanud säält nii palju raha kui kanda jõudnud. Läinud siis raha-noosiga oma teed.

      Mis sandist üle jäänud, pärinud majarahvas.

      12. Kudas kaltsuajaja rikkaks sai

      J. Holts Ostrovist.

      Ühes väga vanas mõisas elanud korra üks herra. Äkisti hakanud sääl üks hääl nagu vaim põranda alt karjuma: “Ma tõusen! Ma tõusen!”

      See hääl ei andnud enam rahu sugugi. Herra lasknud enesele viimaks uue mõisa ehitada. Arvanud, et kuri vaim vanas mõisas elamas on.

      Ühel õhtul tulnud üks kaltsuajaja ja palunud mõisaherra käest öömaja. Herra mõtelnud: “Ma annan talle oma vana mõisa öökorteriks. Las’ vaimud võtavad ta õnneks pääle!”

      Juhatanud kaltsuajaja vana mõisa. Kaltsuajaja hakanud kõige päält ahju kütma. Tahtnud sooja tuba saada. Korraga hakanud hääl hüüdma: “Ma tõusen! Ma tõusen!”

      Kaltsuajaja hirmu täis. Mõtleb: siin on päris kurjavaimude pesa! Panen ma jooksma, võib vaim järele tulla. Saagu, mis saab, ma ütlen: “tõuse pääle!”

      Ütelnudgi: “Tõuse pääle!”

      Kohe läinud põrand praginaga lõhki ja suur raha-kast tõusnud põranda alt ülesse.

      Mees läinud vaatama: kast üsna raha täis. Mees loopinud kõik kausid ree päält maha ja ajanud suure vaevaga rahakasti ree pääle ja läinud oma teed.

      Herra täinud teisel päeval meest vaatama. Ei enam meest kusagilgi. Saatnud siis oma mehe kuulama, kas hääl veel vana viisi hüüab. Ei enam kuulda midagi.

      Herra saatnud teomehed põranda alla otsima. Näinud: põrand olnud lõhutud. Teomehed leidnud põranda alt kasti aseme.

      Herra ehmatanud seda kuuldes ära. Tulnud meelde, et korra vanast raamatust lugenud, ses vanas mõisas olla mõisa asutaja vara kõik koos. Selle varanduse oli kaltsuajaja nüüd kõik ära viinud.

      Kaltsuajaja saanud selle varandusega Peipsis kõige rikkamaks meheks. Kui ta veel ära ei ole surnud, elab ta praegu uhkesti ja suuresti.

      Jaan Ersbergi suust.

      13. Kudas poisid vanapagana rahatündri kätte saivad

      J. Holts Ostrovist (Nõvalt).

      Korra olnud heinaküünis maa sees rahatünder. Seda raha-tündrit valvanud vanapagan.

      Ühel pühapäeval ütelnud vanapagan oma naesele: “Jää sina raha valvama. Mina tahan täna kirikusse minna!”

      Hää küll, naene lubanud. Saanud vanapagan kirikusse läinud, jäänud naene uniseks. Läinud heinamaale magama.

      Seni läinud kari poisikesi sinna küüni tantsima. Kuulnud raha kõlinat. Poisid hakanud otsima ja kaevama. Leidnud viimaks rahatündri üles.

      Üks olnud nende seast nii tark: visanud oma raha tündrisse. Siis tõstnud mitmekesi raha-tündri maast välja. Poisid läinud siis hobust tooma, et raha koju viia.

      Selle aja sees tulnud vanapagan kirikust tagasi. Näinud: raha-tünder olnud välja kistud. Ehmatanud habeme kolm korda hallimaks kui enne olnud. Hakanud raha vaatama. Ei tunne enam oma raha ära. Puistanud kõik raha maha: ei tunne

Скачать книгу