Põhja-Ameerika indiaanlaste legendid - Koostanud Varje Varmis

Скачать книгу

tundma. Nad kasvasid seal pimeduses väga aeglaselt, kuid ühel päeval, kui nad olid täiskasvanuks saanud, ilmutas neile end üks vaim, Tsitctinako, kes kõneles nendega ja andis neile süüa. Peagi hakkasid naised iseenda peale mõtlema.

      Ühel päeval palusid nad vaimul ennast ilmutada ja öelda, kas ta on mees või naine. Kuid Tsitctinako vastas vaid, et ta ei tohi nendega kohtuda. Naised aga küsisid, miks nad peavad elama pimedas ja ei tohi teineteise nime teada. Vaim vastas, et nad elavad maa all ning nad peavad olema kannatlikud ja ootama seni, kuni kõik on nende jaoks valmis ja nad võivad valguse kätte minna.

      Selle pika aja jooksul, mil naised ootasid, õpetas Tsitctinako nad inimkeeli kõnelema. Ühel päeval aga leidsid õed kaks kingitustega täidetud korvi. Neis olid erinevad seemned ja erinevate loomade väikesed kujukesed. Tsitctinako ütles õdedele, et korvid saatis neile nende isa, kelle nimi on Utc’tsiti, ja ta tahab, et kingitused jõuaksid valguse riiki. Tsitctinako ütles: „Siin on nelja liiki puu seemned. Istutage need maa sisse ning te saate neid mööda üles ronida.“ Kuna õed elasid pilkases pimeduses, kompisid nad korvis olevaid asju ning küsisid: „Kas see on see?“ Ja Tsitctinako vastas jah või ei. Sel moel tegid nad kindlaks nelja puu seemned ja matsid need maa sisse.

      Kõik seemned läksid kasvama, kuid pimedas kasvasid taimed väga aeglaselt. Naised ise magasid aga sel ajal väga palju ning iga kord kui nad ärkasid, kompisid nad puid, et teada saada, kui suureks need on juba kasvanud. Üks mändidest kasvas kiiremini kui teised puud ning kui see oli väga kaua aega kasvanud, purustas ta maapinna ning sellest august hakkas sisse paistma valgus. Kuid auk ei olnud ikka veel nii suur, et naised maa peale oleksid pääsenud. Tsitctinako abiga leidsid nad ühest korvist loomakuju ja seda looma kutsuti mägraks (Dyu’p). Nad käskisid kujul ellu ärgata ning palusid tal mändi mööda üles ronida ning auk suuremaks kaevata. Nad hoiatasid mäkra, et ta ei tohi valguse kätte minna, ja nii roniski too üles, kaevas augu suuremaks ja tuli kohe alla tagasi. Õed tänasid teda, öeldes: „Tänutäheks tehtu eest võid sa meiega kaasa tulla ja õnnelikult valguse käes elada.“

      Järgmisena aitas Tsitctinako korvist ritsika (Tawai’nu) üles leida. Õed äratasid kuju ellu ja palusid tal augu serva tasandada, kuid keelasid tal valguse kätte minna. Kuid ritsikas oli uudishimulik ning pärast augu serva tasandamist piilus ta august välja. Naised küsisid temalt kolm korda, kas ta oli valguse käes käinud, kuid kolm korda vastas ritsikas ei. Kui nad temalt neljandat korda küsisid, tunnistas ritsikas tõde. „Milline seal on?“ uurisid naised. „See on väga sile, väga tasane,“ vastas ritsikas. „Nüüdsest kutsutakse sind Tsi’k’a,“ ütlesid naised. „Sa võid meiega koos üles tulla, kuid et sa ei kuulanud meie sõna, näed sa valgust väga lühikest aega. Sinu kodu saab olema maa all ning sa sured kiiresti ning sünnid igal aastal uuesti.“

      Nüüd langes õdede elukohta piisavalt valgust ja Tsitctinako ütles: „Teie aeg on kätte jõudnud. Kui te üles jõuate, oodake seni, kuni Päike tõuseb. Seda ilmakaart, kust Päike tõuseb, nimetatakse idaks (ha’nami). Ohverdage Päikesele püha maisirooga, mille te leiate korvist, ning tänage teda valguse toomise eest. Paluge pikka iga ja õnne ning edu selles, milleks teid loodi.“ Tsitctinako õpetas õdedele palveid ja maailma loomise laule. Naised ronisid koos mägra ja ritsikaga männipuud pidi üles ning astusid valguse kätte. Nad panid korvid maha ning nägid esimest korda, mis nende sees oli.

      Lõpuks hakkas taevas heledamaks minema ja Päike tõusis taevasse. Kui naised seda vaatasid, hakkasid nende silmad valutama, sest nad ei olnud ereda valgusega harjunud. Enne palvetamist ütles Tsitctinako, et ilmakaar, mis jääb neist paremale, kannab nüüdsest nime lõuna, ning vasakule jääb põhi. Nende selja taga on aga lääs, ilmakaar, kuhu Päike loojub. Palvetamise algust oodates liigutas üks õdedest oma paremat kätt ja seepärast sai ta nimeks Ia’tik, mis tähendab ’elu andja’. „Nüüd anna ka oma õele nimi,“ ütles Tsitctinako. Alguses oli too pisut segaduses, kuid siis ta märkas, et tema õe korv oli rohkem täis, nii ta andis õele nimeks Nao’tsiti, mis tähendab ’korvis kõike rohkem’. Nad palvetasid ja laulsid loomise laulu ning esimest korda küsisid nad Tsitctinako käest, miks neid oli loodud. „Mitte mina, vaid teie isa lõi teid,“ vastas Tsitctinako. „Ta lõi maailma, päikese, taeva ja palju teisi asju, kuid ta ei ole ikka veel rahul. Seepärast lõi ta teid. Te hakkate maailma valitsema ning saate korvides leiduva loojateks.“

      „Ja kes oled sina?“ küsisid nad Tsitctinakolt. „Ja miks ei muutu sina nähtavaks ja ei hakka koos meiega elama?“

      „Olen naine nagu teiegi,“ vastas Tsitctinako. „Ja ma ei tea, kuidas inimesena elada. Teie isa saatis mind ainult teid õpetama ning ma vaatan nüüd ja edaspidi teie järele.“

      Kui esimese päeva õhtul pimenes, hakkasid õed kartma. Nad arvasid, et Tsitctinako oli neid petnud, kuid ta selgitas: „Nii hakkabki see kogu aeg olema. Päike loojub ja järgmise päeva hommikul tõuseb jälle idast. Puhake ja magage seni, kuni on pime.“

      Õed jäid magama ning järgmisel hommikul tõusiski Päike uuesti. Nad olid õnnelikud, et said selle soojust nautida ning palvetasid Päikese poole, nagu neid oli õpetatud. Tsitctinako küsis Nao’tsitilt, millisesse suguharusse ta tahaks kuuluda, ja Nao’tsiti vastas: „Ma näen Päikest, minu suguharu saab olema Päikese suguharu.“ Tsitctinako küsis Ia’tikilt, millisesse suguharusse tema sooviks kuuluda, ja Ia’tik vastas: „Minu suguharu saab olema Punase Vilja suguharu.“

      „Tänasest alates valitsete te kõikjal, nii idas, läänes, põhjas kui ka lõunas. Äratage kõik, mis on teie korvides, ellu, sest teid loodi selleks, et te aitaksite maailma loomise lõpule viia. Nüüd on aeg seemneid külvata.“ Kuni selle ajani ei olnud naised toitu söönud ning nad ei teadnud, milleks seemneid vaja on. „Kõigepealt istutage maisi ja kui see suureks kasvab, kõlbab üks osa sellest süüa,“ ütles Tsitctinako.

      Naised vaatasid iga päev maisi kasvamist ning Tsitctinako näitas neile, kuidas koguda õietolmu, mida nad siis igal hommikul Päikesele annetada said. Nii tegid nad igal hommikul, kuigi Nao’tsiti oli pisut laisem. Mõne aja pärast kasvasid maisile tõlvikud ja need valmisid. Ia’tik korjas ettevaatlikult, taime vigastamata, kaks maisitõlvikut. Ja kui Nao’tsiti püüdis liiga järsu tõmbega ka maisi korjata, manitses Ia’tik teda ettevaatlikum olema. Tsitctinako ütles, et maisi tuleb küpsetada, kuid naised ei teadnud, mida küpsetamine tähendab. Sama päeva õhtul tuli aga taevast alla punane tulejoon ning Tsitctinako seletas, et see on tuli, ning õpetas, kuidas leeke kinni püüda ja neid toidu valmistamisel kasutada. Naised küpsetasidki maisi ja riputasid sellele peale korvist võetud soola. Nao’tsiti võttis pisut valminud rooga, sõi seda ja kiitis selle head maitset. Siis andis ta seda ka Ia’tikile ja nii sõidki naised oma esimese eine. Tsitctinako aga lausus: „Olete väga pikka aega pidanud paastuma, kuid nüüdsest alates peate sööma, sest vaid nii püsite elus.“

      Siis õpetas Tsitctinako õdedele esimese laulu, millega nad äratasid ellu esimese looma – hiire. Laulu lõppedes ütlesid õed: „Hiir, hakka elama.“ Ja hiire kuju hakkaski liigutama ja hingama. „Mine ja paljune,“ ütlesid nad ning hiir jooksiski minema ning peagi sündis tal palju järglasi. Tsitctinako õpetas õdedele, kuidas hiir uuesti kinni püüda, kuidas ta tappa ning soola ja maisiga küpsetada. Enne söömist palvetasid õed isa poole ja ohverdasid talle väikese tükikese valminud rooga. Kuigi hiirest ei saanud eriti suurt suutäit, maitses see hästi ning naised hakkasid otsima korvist suuremaid loomi. Nad leidsid roti, muti ja rohtlahaukuri.

      „Enne, kui te neile elu annate, peate istutama taimi, mida need loomad süüa saaksid,“ ütles Tsitctinako. Õed võtsid korvist taimede seemneid ning külvasid neid idasse, läände, põhja ja lõunasse ning silmapilkselt hakkas kõikjal rohi haljendama. Siis äratasid nad loomad ellu ning ütlesid igaühele tema nime. Enne, kui nad neil minema käskisid joosta, ütlesid nad, et need loomad peavad maa all elama, sest maa peal ei ole neil kuskil varju leida.

      „Nüüd hakkame mägesid looma,“ teatas Tsitctinako ning viskas korvist võetud kivi teatud sõnade saatel põhja poole. Sinna, kuhu kivi kukkus, tekkisid suured mäed. Nad viskasid kive iga ilmakaare suunas ning kõikjale kerkisid mäed.

      „Nüüd, kui mäed on olemas, peate te need puudega katma,“ selgitas Tsitctinako. Maa all istutatud puudelt

Скачать книгу