LITMIR.BIZ

Скачать книгу

juures olime ainult kahekesi. Ema juures käis täielik tsirkus. Inimesed tulid ja läksid ning kogu aeg kostis vali jutt ja lärm. Ema oli selsamal aadressil, Cronmans Väg 5A, kolinud viis korrust kõrgemale, tädi Hanife (ehk Hanna, nagu ma teda kutsusin) kohale. Keki, Sanela ja mina olime väga lähedased. Me hoidsime kokku. Aga ka ema juures toimus igasugust jama. Mu poolõde tarvitas aina rohkem narkootikume ning ema võpatas iga kord, kui telefon helises või uksele koputati – et palun, ei. Kas meil pole juba küllalt muret olnud? Mis nüüd jälle? Ta jäi enneaegselt vanaks ja muutus igasuguste keelatud ainete suhtes päris fanaatiliseks. Veel üsna hiljuti, ma mõtlen praegust aega, helistas ta mulle täielikus hüsteerias: „Külmkapis on narkootikumid.”-„Jumal küll, narkootikumid!” läksin ka mina närvi. Et ega ometi jälle. Helistasin maruvihasena Kekile: „Mida kuradit, ema külmkapis on narkootikumid!” Tema ei saanud aru, millest ma räägin, aga siis taipas. See, mille ema leidnud oli, oli snus – Rootsi huuletubakas.

      „Rahune maha, ema, see on on kõigest snus.”

      „Üks rämps kõik,” ütles tema.

      Need aastad jätsid temasse jälje ja ma arvan, et me oleksime võinud tol ajal paremad lapsed olla. Aga me polnud midagi sellist õppinud. Me teadsime vaid seda, kuidas karmid olla. Mu narkoprobleemidega poolõde oli varakult mujale kolinud ja käis vahelduva eduga võõrutusravil, kuid hakkas alati uuesti seda sodi tarvitama. Lõpuks katkestas ema (või oli see vastastikune otsus) temaga läbikäimise. Ma ei tea päris kogu tausta. See oli ikkagi üsna raske, kuid meie perekonnale iseloomulik. Me oleme hästi dramaatilised, peame pikka viha ja ütleme asju nagu: „Ma ei taha sind enam kunagi näha!”

      Igatahes mäletan ühte korda, kui külastasin seda narkomaanist õde tema väikses korteris. See võis mu sünnipäev olla. Ma usun, et oli sünnipäev. Ta oli kingitusi ostnud. Ta oli ikkagi hea inimene. Aga kui ma tahtsin tualetti minna, kargas ta püsti ega lasknud mind edasi. „Ei, ei!” karjus ta, tormas tualetti ja hakkas seal koristama. Sain aru, et midagi on viltu, nagu oleks seal mingi saladus. Sellist värki oli palju. Aga nagu ma juba ütlesin, nad varjasid seda minu eest, pealegi olid mul omad teemad, jalgrattad ning jalgpall ja unistused Bruce Leest ja Muhammad Alist. Tahtsin nende moodi olla.

      Isal oli endises Jugoslaavias vend. Tema nimi oli Sabahudin, aga teda kutsuti Sapkoks ja mu vanem vend oli tema järgi ristitud. Sabahudin oli poksija – tõeliselt andekas poksija. Ta poksis Kragujevaci linnas Radnički poksiklubis, võitis oma klubiga Jugoslaavia meistrivõistlused ning ta valiti rahvuskoondisesse. Kuid 1967. aastal, kui ta oli äsja abiellunud ning kõigest kahekümne kolme aastane, läks ta ujuma Neretva jõkke, kus oli tugev vool ja värk ja ma arvan, et tal oli mingi südame- või kopsuprobleem. Ta vajus vee alla ja uppus. Te võite ette kujutada, kui raske hoop see perekonnale oli, pärast seda muutus isa omamoodi fanaatikuks. Tal olid kõigi suuremate võistluste videosalvestused ja nendel mitte ainult Sabahudin, vaid ka Ali, Foreman, Tyson ning lisaks kõik Bruce Lee ja Chackie Chani filmid.

      Neid me siis vaatasimegi, kui televiisori ees istusime. Rootsi televisioon pole kuigi huvitav. Sellest ei jäänud midagi meelde. Olin kahekümneaastane, kui esimest korda Rootsi filmi vaatasin, mul polnud aimugi mingitest Rootsi kuulsustest või tuntud sportlastest, nagu näiteks Ingemar Stenmark või keegi teine. Aga Alid ma teadsin! Milline legendaarne mees! Ta käis oma rada, ta ei hoolinud teiste jutust. Ta ei otsinud vabandusi ja seda pole ma kunagi unustanud. See mees oli lahe. Tahtsin tema moodi olla ning mõnikord tegin teda järele, näiteks ütlesin: „Ma olen parim.” Rosengårdis tuli ise enda eest seista ja kui keegi mõnitama kukkus – kõige hullem, kui kutsuti argpüksiks – tuli ta paika panna.

      Aga üldiselt ma tüli ei norinud. Oma kodulävele ei situta, oli meil tavaks öelda. Rohkem oli Rosengårdi rahval kokkupõrkeid kõigi teistega. Olin kohal, nägin ja karjusin nende rassistide peale, kes korraldavad iga aasta 30. novembril paraadi, et mälestada Rootsi sõdurkuninga Karl XII surma. Ja ükskord nägin tervet Rosengårdi tüüpide jõuku, neid oli umbes kakssada, kes läksid ühele mehele kallale. See ei näinud ausalt öeldes kuigi hea välja. Aga need olid minu kandi poisid ja ma läksin nende kampa ja ma ei usu, et see mees end pärast kuigi hästi tundis. Me kõik olime ülbed ja metsikud. Aga mõnikord polnud lihtne kõva kutt olla.

      Sel ajal, kui me isaga Stenkula kooli lähedal elasime, jäin ma sageli hilisõhtuni ema juurde ja pidin hiljem koju kõndima läbi hämara tunneli, mis läheb ühe suure tee alt läbi. Mõni aasta varem oli seal mu isa röövitud ja läbi pekstud ning kuna selle tagajärjel tekkis tal kopsu kollaps, sattus ta haiglasse. Mõtlesin sellele juhtumile sageli, kuigi loomulikult püüdsin sellest hoiduda. Mida rohkem ma seda mõtet tõrjusin, seda pealetükkivamalt see pähe tikkus. Samas piirkonnas oli raudtee ja magistraal, lisaks üks kole allee, paar põõsast ja kaks tänavavalgustit, üks kohe enne tunnelit ja teine pärast seda. Muus osas oli seal hämar, äärmiselt kõhe kant. Niisiis kujunesid tänavavalgustid minu maamärkideks. Nendevahelist lõiku jooksin nagu hullumeelne, süda pekslemas ja peas vasardamas mõte: „Niikuinii on seal tunnelis mingid kahtlased tüübid. Sellised, kes mu isa peksid.” Kogu see aeg lootsin meeleheitlikult, et kui ma jooksen küllalt kiiresti, on kõik korras, koju jõudes olin alati võhmal ja sugugi mitte Muhammad Ali moodi.

      Ükskord viis isa meid Sanelaga Arlövi ujuma ja pärast seda olin ma sõbral külas. Kui ma sealt lahkuda tahtsin, hakkas sadama. Kallas nagu oavarrest, pedaalisin täiega kodu poole ning koperdasin tuppa üleni märjana. Me elasime sel ajal Zenitgatanil, Rosengårdist natuke eemal, ja ma olin päris läbi. Ma värisesin ja kõht valutas. Mul oli väga valus. Ma ei suutnud end liigutada. Tõmbasin end voodis kägarasse. Oksendasin. Mul oli mingi haigushoog. Olin paanikas.

      Isa tuli koju ja selge see, et ta oli, nagu ta oli, külmkapp oli tühi ja ta jõi liiga palju. Aga kui olukord tõsine, siis pole temast paremat: ta helistas takso kohale, võttis mu sülle mulle talutavas, kerratõmbunud asendis, nagu väike krevett, ning tassis autosse. Tol ajal olin sulgkerge. Isa oli suur ja tugev ning endast täiesti väljas, ta oli nagu lõviisa ja karjus taksojuhile (too oli naine): „Ta on mu poeg, ta on mulle kõige tähtsam maailmas, põrgusse need liikluseeskirjad, ma maksan trahvi, ma räägin politseiga,” ja autojuht tegi, nagu isa käskis. Ta sõitis kahe punase fooritule alt läbi ning jõudis Malmö keskhaigla lasteosakonna juurde. Nagu ma nüüd tean, oli seisund ohtlikuks muutunud. Mulle tuli selga süst teha ja isa oli kuulnud mingit juttu, et mõned on sellest halvatuks jäänud, nii et ta pani vist terve haigla personali paika. Kui midagi viltu oleks läinud, oleks ta läbi kogu linna amokki jooksnud.

      Aga ta rahunes maha, ma lamasin nuttes kõhuli ja sain lülisambasse süsti. Selgus, et mul on meningiit, õde tõmbas kardinad ette ja lülitas kõik tuled välja. Ma pidin olema täielikus pimeduses, mulle anti ravimeid ja isa valvas voodi juures. Järgmisel hommikul kell viis avasin silmad ja kriis oli möödas. Ma ei tea siiani, mis selle esile kutsus, võib-olla ei hoolitsenud ma enda eest piisavalt.

      Ma ei toitunud kuigi korralikult. Olin tollal väike ja kidur. Sellele vaatamata pidin mingis mõttes tugev olema. Unustasin selle vahejuhtumi ära ja läksin eluga edasi, selle asemel, et kodus nukrutseda. Otsisin seiklusi, olin kogu aeg liikvel ja tegevuses. Olin keevaline ja võisin lahvatada nagu isagi – et kelleks kuradiks sa ennast pead? Need olid karmid aastad, mõistan ma nüüd. Isa oli kord nii kord naa, sageli tükk aega kodust ära või siis tulivihane: „Ma tahan, et sa selleks ja selleks kellaajaks kodus oleksid.”– „Vaata, et sa seda ei tee.”

      Kui tahtsin oma isa silmis midagi väärt olla, siis pidin tagasilöögi korral püsti tõusma ja mehe eest väljas olema. Ta ei sallinud seda tänapäeva meeste suhtumist, mingit: „Mu kõht valutab. Mul on kehv olla.” Mitte midagi sellist!

      Õppisin hambad risti suruma ja edasi minema, kuid samas õppisin ka eneseohverdamist. Kui me IKEAst uue voodi ostsime, ei saanud me endale selle kojutoomise teenust lubada. See maksaks lisaks 500 krooni või midagi sellist. Mida me siis tegime? Lihtne. Isa kandis voodi IKEAst koju, terve tee, kilomeeter kilomeetri järel, täiesti segane. Ja mina tulin voodijalgadega tema järel. Need ei kaalunud eriti midagi. Sellest hoolimata ei jõudnud ma temaga sammu pidada.

      „Võta rahulikult, isa, oota.”

      Aga tema marssis aina edasi. Tal oli selline macho stiil ja mõnikord ilmus ta oma kauboi riietes kooli

Скачать книгу