Leemuripoeg Ville teeb sääred - Kairi Look

Скачать книгу

pomises lõpuks Robert ja viskas viimase pähklikuubiku kohvrisse. „Ole lahke ja pole tänu väärt.”

      „Muidugi tänu väärt! Sa oled mul üks hüva võõrustaja, vanaonu Robert,” tähendas Pierre suureliselt ja laksas higise sugulase palgele plaksuva põsemusi. Robert punastas. Ta polnud meeste musitamisega harjunud.

      „Mis nüüd mina… Sa, linnaloom, ju pole saagimiseks loodud,” rapsas ta käpaga. „Viska nüüd hilbud koti peale ja ongi asi ants.”

      Pierre naeratas nii laialt, et isegi ta tagumised silmahambad hämaras koopas särasid. Ta voltis lillelised siidrätikud kohvrisse. Lukk särises kutsuvalt ja orav klõpsas kohvri läikiva tabalukuga kinni. „Et bandiidid jaole ei saaks,” õpetas ta Villet. „Linnades liigub igasugust rahvast. Mitte kedagi ei saa tänapäeval enam usaldada.”

      Orav ja leemur jätsid kõigiga südamlikult hüvasti ja asusid teele. Ville piidles veel kaua üle õla Robertit, kes neile kaugelt korstna otsast lehvitas. Seiklused võisid alata.

      TEINE OSA

      Teekond algab

      Esimesed reisisammud

      Ränduritel oli seljataga väsitav päev, kui mets lõpuks hõrenema hakkas. Nii kaugel polnud Ville oma noore leemurielu jooksul veel kunagi käinud. Valgus puudesalus muutus säravamaks ja kaugel põõsarisu vahel sätendas pärlikarva silmapiir. Vanade leemurite sõnul asus metsa lõpus moodsa elu piir ja algas uus, õudne reaalsus. Ville juurdles, kas sinine riba polegi mitte Juuliuse kardetud pimeduseriik.

      „Mis pärast metsa tuleb?” oli Ville kord päris pisikesena Juuliuselt pärinud.

      „Sein,” vastas vana leemur kindlalt. „Kõrge kivist müür, mis ulatub otse kuu servani.” Ta naeratas uhkelt oma parimat leemurinaeratust ja õnnitles end laia silmaringi puhul.

      „Ja pärast seina?” päris Ville põnevusega.

      Juulius puuris Villet nördinud pilgul, et teda piisava hoolega ei kuulatud. „Seina taga algavad teised maailmad, kuhu ausatel ahvidel asja ei ole. Välja pressivad vaid nõrgad, kes kodus hakkama ei saa ja hõlpsa elu lootuses üle müüri ronivad. Kõik lollikesed tulevad muidugi varem või hiljem haavu lakkudes tagasi.” Juulius suunas karmi pilgu kaugusse ja lausus hauatagusel häälel: „Selliste reeturitega pole muud kui minema ajada ja pähe süljata.” Ta kissitas süngelt silmi ja urgitses tüvest oma konksus küünega rasvase tõugu.

      Villel oli too päev siiani selgelt meeles. Kuigi Juuliuse juttu ei saanud alati sõna-sõnalt uskuda, piidles ta igaks juhuks siiski arglikult ümbrust. Kuuni kõrguvat müüri ei paistnud kusagilt.

      „Järjekordne Juuliuse luul,” otsustas Ville. Vana leemuri seisukohad olid tihti muutlikud. Ka rändajaid ei narrinud ta viimasel ajal enam reeturiteks, sest oli kangesti uudishimulik, mida leemuritest mujal maailmas räägitakse. Kõik ärakäinud kutsuti Juuliuse koopasse aru andma. „Seetõttu nad mul minna lasidki,” mõtles Ville ja ohkas. Suguvõsa oli temast vähese vaevaga tõhusaks spiooniks treeninud. Teise maailma uhutud vana Aadnieli tuttav tuli tähelepanelikult üle kuulata.

      Silmapiiril sädelev riba paisus piirituks veekoguks ja Ville mõttelõng katkes. Pierre toetas kohvri maha, lükkas kaabu kuklasse ja silmitses kissitades ookeani.

      „See on meri ja tema hääl,” lüüritses ta higist pärlendavat otsaesist pühkides ja viipas Ville enda kõrvale istuma. „Teisel pool algab Pariis.”

      Lained loksusid vastu kallast ja Ville uuris vett õhevil näoga. Linnud olid talle merest jutustanud, kuid esmakordne kohtumine pani sellegipoolest käpad värisema. Vesi oli rohekas ja sahises uinutavalt.

      „Tšau, meri!” hõikas Ville ja lippas täiel aurul kalda poole. Ta jaksas vaevu oodata, et käpad merre likku panna.

      „Head suplemist, leemur,” viskas Pierre kohvrile siruli ja lükkas kaabu silmile. „Aga kohe, kui huuled sinised, tuled välja soojenema.” Õigupoolest polnud ta kindel, kas leemurid üldse siniseks värvuvad, kuid manitsus tundus kohane. „Ja ole lainetega ettevaatlik!”

      Ville siputas madalas vees ja kriipis varbaküüntega liivas. Korraks katsus ta merd ka limpsata, ent tõmbas keele kiiresti suhu tagasi. Vesi oli tulisoolane. Öökullid olid teda kord vastiku köha ajal samasugust vett kuristama sundinud. Ville saatis neile heldinult tasase tervituse ja otsustas lindudele Pariisist kindlasti postkaardi saata.

      Kaldale tagasi jõudes kostis Pierre’i kaabu alt vaid kurruvat norinat. Ville kontrollis orava päikeseprillide peegeldusest, ega ta ujudes siniseks ei ole tõmbunud. Asi polnud hull. Leemur viskas kergendusega orava kõrvale liivale kuivama. Taevas ujusid väikesed tupsukujulised pilved ja ta asus neid loendama. „Üks, kaks, kolm…” Uni kippus silma ja Ville vajus sügavasse unne.

      Teki vallutamine

      Ville ärkas valju vilina peale. Pierre oli kadunud. Orava asemel vedelesid kohvril liivased päikeseprillid ja pooleldi näritud pähklikuubik. Ville hõõrus uimaselt silmi ja märkas õhtupäikest, mis rippus vee kohal nagu küps õun. Hõõguva õuna kõrval hõljus hiigelsuur kandiline kast. Ville veeris kastilt sõnu. Sellel seisis valgete rasvaste tähtedega „Ookeaniaurik Aurora”.

      Ville silmad paisusid pisikeste melonite suuruseks ja sädelesid sumedas õhtuvalguses. Kui ta nüüd kõvasti mööda ei pannud, polnud siin tegu mõne tavalise kasti, vaid laevaga! Ka neist veesõidukitest olid linnud talle varem jutustanud. Euroopa-lendudel käisid nad sageli salaja paatidel pikutamas ja tiibu puhkamas. Lisaks sai laevadel kaunis korralikult süüa. Lindudele maitses eriti küpsise- ja kringlipuru. Nad tundsid nägupidi ka meremehi, kes öösiti kuuvalgel lõbusaid laule jorisesid ja täringuid loopisid. Üks Ville tuttav papagoi oskas habemike viise väga kenasti järele vilistada. Rummipudelite laulu esitas ta nagu vana ja vilunud moosekant.

      Ville upitas end püsti, et laeva pisut lähemalt uurida, kui märkas Pierre’i, kes lõõtsutades võsa vahelt lähemale kiirustas.

      Kaaslase kübar oli jooksuhoos päris kurblikult lössi vajunud. Polnud mingit kahtlust – orav oli ähmis mis hirmus.

      „Ville, kraami asjad kokku ja padavai pardale,” ähkis ta juba eemalt ja viipas käpaga närviliselt laeva suunas. „Ankur on veel põhjas! Nüüd saame ketti mööda tekile ronida.”

      Ville ei saanud Pierre’i jutust aru. „Ankur, ankur…” katsus ta sõna tähendust meelde tuletada ja vaatas samal ajal ärevalt ringi. Ka tekki, millele ronida, ei paistnud kusagilt, kuid Ville ei muretsenud. Kui orav juba lubab, siis küll ilmub lagedale ka suur ja pehme suletekk.

      Pierre pakkis samal ajal tuulekiirusel kohvrit. Salle ja siidrätikuid lendas igasse ilmakaarde ja mahedas õhtupäikeses hõljus peene lõhnaõli hõngu. Viimaks tõmbas orav kotiluku kinni, tonksas tagakäpaga kohvrit ja jäi ootavalt kaaslast põrnitsema. Ville mõistis. Ta nihutas reisipauna kindlamalt õlale ja tiris ka Pierre’i asjad selga. Orav noogutas rahulolevalt. Ta oli oma junkrut eeskujulikult treeninud.

      Loomad suundusid laeva poole. Pierre õhutas kotihunniku all komberdavat Villet takka nagu kogenud kubjas: „Tegutseda tuleb kiiresti. Mul on väljumisega alati sama jama. Vaatad, et aega küll, aga pärast ronid ikka nagu loom.”

      Villel polnud looma moodi ronimise vastu midagi. Ta oli seda ametit kogu elu harjutanud ja vallutanud oma noore elu jooksul nii mõnegi puu. Laevale ronimist polnud varem ette tulnud, ent ta ei kartnud. Ville libistas oma tillukese käpa orava hoolitsetud kämblasse ja nad lippasid üle liivaranna laeva suunas.

      Vee äärde jõudes sai Ville mõistatus lahenduse. Laeva ülaosas kõrgus rauast serv, millel rippus silt kirjaga „Esimene tekk”. Serva äärest lookles lainetava veepiiri suunas hiiglaslik rauast ahel. Selle poole Pierre kiirustaski. Ta tõukas kohvri külili madalasse vette ja sättis end alusele ettevaatlikult istuma. Pierre’ile ei meeldinud seda tunnistada, kuid ta oli külma vett peljanud juba sünnist saadik.

      „Hüppa

Скачать книгу